14.10.2020 IUI

Hei!

Nüüd see siis toimus.

13.10.2020 oli mul arstiaeg ja võtsin ka elukaaslase kaasa, kuna mõtlesin, et äkki on teda vaja, kui mingiks asjatamiseks läheb. Esialgu jäi ta välja ootama, kuna pole mõtet haiglasse niisama tulla. Endiselt ju teed selle tervisedeklaratsiooni, antakse mask ja desotakse.

Läksin kabinetti ja pukki ning arst vaatas, et paremas munasarjas on täitsa priske folliikul olemas. See tähendas, et sain Ovitrelle, et kindlustada ovulatsioon. Pidin süsti endale esimesel võimalusel (nii ruttu kui võimalik) ära tegema, aga probleem oli selles, et pidin arstilt otse tööle minema... No egas midagi. Süstisin siis tööl. Kui vaja, siis vaja. Mulle tegelikult ei meeldi üldse see, mis peale süsti saab. Peale seda on mitu päeva natuke paistes tunne ning alakõht on hell ka. Elukaaslane kutsuti ka ikkagi sisse, et ta saaks anda uriini- ja vereproovi, et põletikunäitajaid kontrollida. Lisaks pidime mõlemad andma ka koroonaproovi. Negatiivne!

Järgmine päev kutsuti meid tagasi. Elukaaslane kella 9ks ja mina kella 11ks, et IUI teha. Tema andis sperma, mida siis filtreeriti ja võeti usinamad välja (ma arvan) ja mina läksin siis neid saama. :D Kui kohale jõudsin, siis arst ütles, et kui ei õnnestu, siis lähme edasi IVFga. Asi selles, et spermaproovis oli pisikeste liikuvus siiski natuke madal (37%, aga miinimum oli vist 40%) ehk ei ole mõtet IUId teha. Tegelikult lugesin, et IUI õnnestumise tõenäosus on üldse suhteliselt väike (15-20%) ja alguses isegi kahtlesin, kas peaks seda tegema. Kuna aga see pole selline agressiivne tegemine, siis mõtlesin, et noh, proovime. Äkki siiski... Protseduur ise oli selline hästi lihtne. Läksin kohale, siis arst uuris, kas mul on küsimusi. Ei olnud. Viidi palatisse ja paluti võtta püksid ära, panna haiglakittel selga, kilesussid jalga ja hommikumantel selga. Kui olin valmis, siis läksin protseduurituppa. Läksin pukile (seekord olin rohkem selili, kui tavalise ülevaatuse ajal) ja siis hakati asjatama. Küsiti mehe nime, et veenduda, et saan õige mehe sperma :D ja siis pandi juba geeli kõhule, et UHga jälgida kateetri asukohta (ma eeldan). St, et arst sisestas need nn nokad ja sii sjuhtus kateetri tuppe ja sealtkaudu siis "süstiti" sperma minusse. IUI mõte on siis see, et sperma ja munarakk saaksid kindlalmalt kokku. Kõik käis väga kiiresti ja natuke oli selline õrn ebameeldiv tunne, valus ei olnud kordagi. Edasi pidin ma lamama umbes 10 minutit ja siis juba tuli õde, kes ütles, et võin riidesse panna. Kogu asi võttis aega u 30 minutit (riiete äravõtmisest kuni haiglast lahkumiseni). Nüüd jääb üle kaks nädalat oodata ja siis rasedustest teha!

Kõige raskem on see 2 nädalat lihtsalt olla ja mitte pidevalt mõelda ja unistada. Ma lihtsalt ei taha enam pettuda. :( Mõtteis kogu aeg hurjutan ennast, et ma ei tohi ette unistada ja juba asju valmis mõelda. Läheb nii nagu läheb. Loodame ju ikka parimat!

Järgmine etapp (võib-olla)

 Hei,

 

Natuke imelik on siin üle pika aja jälle endale kirjutada. Vaatasin, et viimane postitus oli veebruaris... Vahepealse ajaga on tegelikult päris palju juhtunud, nii positiivset kui negatiivset.

Ootamisel siiski veel lõppu ei ole. Viimane kord kontrollis käies selgus tõsiasi, et ühtegi valmis folliikulit ei olnud seekord. Ei oskagi öelda miks... Ei tahaks uskuda, et asi oli selles, et ma tsükli alguse kolmandal päeval ainult kaks tabletti võtsin (olen pidanud võtma 3 tabletti alates 2. mensi päevast). Arst oli sama üllatunud kui mina.

Kui pukist maha sain, siis ta arvutas ja ütles, et no ega midagi teha enam ei ole. Tavaliselt lastakse aasta tablettidega proovida (me alustasimegi u eelmise aasta august/september) ja siis minnakse asjadega edasi. Pole ju mõtet teha asja, mis tulemust ei too. Kõik on arusaadav ja tegelikult ootasin seda ammu. Ja siis see tuli... IVF. Ausaltöeldes ma juba ootasin seda natuke, sest kaua võib. Muudkui proovi ja käi ja süsti ja neela tablette, kuid pisikest eikuskil. Masendav. Andis mulle pihku infomaterjalid ja lepingud, mille peame läbi lugema ja allkirjastama. Oeh... Olin vapper, võtsin seda "uudist" vastu kui paratamatust, ütlesin arstile okei ja läksin välja. Natuke oli kurb, aga samas see oli ju teada, et kui ühe meetodiga ei õnnestu, siis järgmine etapp. Aa... elukaaslane käis ka vahepeal kordusproovi andmas ning muidu oli proov hea, aga üks näitaja oli halb. Kui õigesti mäletan, siis see oli pisikeste liikuvus. Arst muidugi ütles, et see ei pruugi midagi tähendada, kuna spermaproovid ongi hästi muutuvad ja eelmine kord oli kõik korras. Spermaproovi tulemust võib mõjutada 100 erinevat asja alustades nt unest ja lõpetades sellega, kui hästi/halvasti söödud on. Meil jäi ka maksimaalne pikkus vahekorral (äkki oli et kuni 5 päeva), nii et vb mõjutas ka see.

Koju jõudes ei tahtnud ma esialgu elukaaslasega üldse rääkida. Sisimas vist juba teadsin, et juba murdun, kuigi oma peas mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Võtsin ülariided ära, panin materjali köögilauale ja hakkasin asjatama midagi. Äkki süüa endale. Elukaaslane hõikas ja küsis, et kuidas läks. Mis mul ikka vastata oli. Ütlesin ausalt, et sitasti. Midagi pole, süsti ei saa seekord ja vahekorras ka ei pea olema. :D Tuli kööki järgi ja siis hakkasin täpsemalt näitama, et näe, materjal on seal. Peame tutvuma ja alla kirjutama, kui soovime jätkata. Ja siis vallandus tamm. Ma ei saanudki temaga lõpuni rääkida, sest kui ma nutan, siis ma ei saa rääkida. Olin tema poole seljaga, endal pisarad vaikselt voolamas... Ta tuli ja embas mind ja küsis, kas ta saab kuidagi aidata. Mida sellise küsimuse peale vastata saakski sellises olukorras. Ei saa ju! Kahjuks. Aga tema käitumine oli nii üllatav ja hea. Tavaliselt läheb tema selle teema peale tujust ära, mis tähendab, et ma pean enda tunded alla suruma ja teda lohutama hakkama. Seekord ta püüdis mind lohutada. :( Küsis, et kas ma tahan voodisse pikali minna, ta võtab mu kaissu. Oleksin tahtnud jaaa! Aga ma loll surusin alla. Ok, kohusetunne käskis tööd ka teha, kuigi tegelikult poleks midagi hullu olnud. Oleksin järgi teinud see paar tundi (või võtnud ületunde välja). Aga nutsin ma siiski päris korralikult, ise olin tema embuses. Lõpuks suutsin endale söögi valmis teha ja läksime elutuppa diivanile. Ma olin nii kurb. Rääkisime asjadest. Olin maailma peale vihane. Ja selle üle, et mõni, kes ei taha, jääb sõrmenipsust rasedaks! Mõni, kes ei tohiks saada lapsi, jääb ka enamvähem iga kord, kui vahekorras on. Ja need, kes tegelikult ka tahavad ja proovivad, siis millegipärast ei saa. :(

Arutlesin veel, et kuidas küll alkohoolikud ja narkomaanid saavad. Nende organism peaks ju nõrk olema, kuidas nende keha suudab last kanda. Elukaaslase teooria oli selline, et kuna rasedus on keha jaoks siiski võõras, siis immuunsussüsteem tahaks seda tegelikult hävitama hakata. Kuna aga nende immuunsus on nõrk (ainete tarvitamise ja muude elukommete pärast), siis ta ei hakka selle rasedusega võitlema, kuna ei jaksa. Loogiline ju tegelikult. Ma aga teoretiseerisin, et äkki peaks siis ka jooma hakkama... Äkki siis õnnestub. :)

Igatahes... Kui nüüd veel arstilkäigu juurde minna, siis küsisin ka selle IUI variandi kohta, mida arst üle-eelmine kord mainis. Ta ütles, et võib muidugi proovida. Samas ma vahepeal lugesin, et selle tõenäosus on väga väike, nii et ei teagi, kas seda üldse proovima hakata. Teha paus? Samas ma ei tea, kas ma suudan seda proovimist mõtteist nii välja, et sellest kasu oleks.

Novot, nii on siis lood. Võiks öelda, et selles vallas läänerindel muutuseta. Kahjuks. Järgmine nädal, 13.10.2020, on uus arstiaeg, eks siis näis, mis saab. See tegelikult on mu tsükli mõttes päris hilja (14. päev peaks olema), nii et eks näis, kas sellest tsüklist üldse mingit asjagi saab. Või peab jälle kuukese ootama.

Tegelikult nii palju oleks veel kirjutada, aga hetkel lõpetan. Proovin siiski käia tihemini enda mõtteid kirja panemas. Hea oleks ju ka maja ostu (jah, just nii!) siin kajastada, kunagi hea lugeda ja meenutada. :)