See suur küsimus - kas sa imetad ka?

 Hei!

Mõtlesin peatuda ka ühel suurel teemal ehk siis imetamine. Küsimusi "kas imetad ka?"; "kuidas piima tuleb?"; "kas pumpad välja?" jne saab vist iga värske ema kuulda. Võiks eeldada, et sellise, pigem ehk intiimsema ja isiklikuma, teema kohta üldiselt ei julgeta küsida, siis nii see siiski ei ole. Ma ise sain ka neid küsimusi, aga üldjuhul pere käest ja ega ma midagi ei varjanud ka. Kuidas siis läks/läheb selle rinna andmisega?

Minul kohe peale sünnitust piima ei tulnud. Teisel päeval sain endale haiglas rinnapumba ning hakkasin pumpama, lootes, et piim ka tekib. Nii see polnud. Lapse saime enda juurde juba esimesel päeval iga umbes kahe tunni tagant ning kui ta vähegi nõus oli (ja ei eelistanud magada), siis proovisin teda ka rinnale panna. See, et ma tahan rinnaga toita, polnud kunagi küsimus. Ma eelistasin seda ja lootsin, et kõik sujub hästi. Kui saime lapse haigest südamest teada, siis uurisin ka teiste kogemuste kohta, kas rinnaga toitmine on üldse võimalik. M leidis Facebookist grupi nimega Südamelapsed ning sealt uurisin siis teiste kogemusi. Vastuseid tuli (nagu oligi arvata) nii ja naa. Kes sai rinnaga toita, kes pidi läbi sondi toitma, kes pudeliga jne. Asi nimelt selles, et rinna imemine on pisikese jaoks päris suur töö ning haige südamega ei pruugi laps jaksata seda lihtsalt teha, 

Igatahes... Esimese piima sain pumbaga alles neljandal-viiendal päeval. Ma olin nii õnnelik, et lõpuks ometi! Olime siis juba lastehaiglas ning viisin uhkusega selle enda lapsele söömiseks/joomiseks. Vahelduva eduga proovisin titat ikka rinnale ka panna, aga ta kas ei hakanud imema või siis ei saanud väga midagi. Seetõttu siis muudkui pumpasin ja piima hakkas rohkem tulema. Mingil hetkel olid rinnad nagu Pämmil - megasuured (ja tegelikult valusad ka). Selge! Piimatootmine on täiega tööle hakanud. Rindade valulikkus läks umbes 2-3 päevaga mööda. Kui tita enda juurde juba sain, siis tegingi nii, et kaalusin tita, panin ta rinnale ja hoidsin umbes 15-20 minutit, kaalusin uuesti, panin kirja, kui palju ta rinnast sõi ja ülejäänud sai siis pudelist (kas siis rinnapiima või asendajat, olenevalt, mida parasjagu oli). Mida aeg edasi, seda vähem pidi lisa andma ning peagi ta saigi siis enamasti rinnapiima (seda siiski enamasti pudelist alguses). Mingil hetkel käis meie juures ka imetamisnõustaja, kes tundus küll väga asjalik ja tark, aga see tund, mis ta meiega oli, tundus kui piinalaager. :D Asend, milles ma pidin olema, ei olnud üldse mugav. Istusin toolil, padi kintsudel ja tita seal peal. Kui tita suu lahti tegi, võttis ta peast kinni ja nn tõstis ta rinnale. Ma olin pärast nii väsinud ja higine, kui ta ära läks! Absoluutselt ei sobinud see asend, sest tool oli mu jaoks liiga kõrge ja laps oli ka liiga madalal jnejne. Edaspidi imetasin siiski voodis külili. Muideks, see imetamisnõustaja muid asendeid ei näidanudki. 

Kui me koju saime, siis jätkus sama, mis haiglas. Ärkasin, kaalusin lapse, andsin rinda, kaalusin lapse, panin tulemuse kirja ja ülejäänud sai siis pudeliga. Kui laps jäi magama, siis asusin pumpama, et oleks ka järgmine kord midagi anda. See oli päris kurnav ja väsitav. Mingi aeg ei tahtnud laps üldse rinda võtta ja parasjagu ajas stressi ka see, et ta ei söönud rinnast piisavalt. Ta oli väga laisk sööja, teda pidi pidevalt üles ajama ja ärgitama. Nii ma sudisin ja mudisin teda pidevalt, kuid vahel ei toonud see tulemust. Kõige hullemad olidki õhtud, sest siis olin endaga juba nii läbi ja oli päris mitu õhtut, kus lihtsalt pisarad voolasid, kuna niiväga tahtsin, et laps ainult rinda saaks, kuid see paistis võimatu olevat. Väga stressirohke aeg... :( Tundsin end päris tihti läbikukkujana, sada erinevat emotsiooni käisid läbi.

Kui me teist korda haiglas olime (jaanuari alguses), siis läks meil juba paremini. Laps sai ainult rinnapiima, piima tuli ning üha rohkem oli see, et pudelit ei pidanudki andma. Haiglas ma ainult rinda andsingi. Ma olin väga õnnelik ja arstid paistsid üllatunud olevat. Enamasti tegin siiski nii, et 15-20 minutit ühte rinda ja siis teist. Loomulikult käis asja juurde ka kaalumine ning oli näha, et vahel sai ta isegi rohkem, kui ta tol hetkel tegelikult sööma pidi (tol ajal oli tema normkogus umbes 60 g, aga tihti sai ka 70-80 g). Kõik läks väga hästi! 

Kui haiglast koju saime, siis jäin ma haigeks. Õnneks mingit grippi polnud, aga tugev köha ja nohu. Lootsin, et äkki laps ei saa külge, aga eks see oli paratamatu, kui me ju kogu aeg ninapidi koos olime. Peale seda hakkas kogu asi ka allamäge vedama. Esiteks tundus, et piim hakkas kaduma. Teiseks hakkas laps rinna otsas vigurdama. Jälle stress! Vahel juhtus, et andsin ka lisa, kuna laps lihtsalt vigurdas ja rinda ei võtnud. Umbes nädalakese jamasime siin kodus ja kogu selle aja kaal ei tõusnud, pigem langes. Ma olin väga stressis, et üks õhtu isegi pahandasin temaga, et miks ta ei söö, ta peab sööma, et kaal tõuseks jne. Peale seda olid suured süümekad ja öösel palusin temalt siiski vabandust. Mingi hetk arvasin juba, et äkki tal rinnastreik, kuigi nii vara ei tohiks see tulla. Ka ühises chatis kurtsime osadega kordamööda, et üldse ei edene see rinnaga toitmine. Siis üks aga ütles, et oluline on siiski, et lapse kaal tõuseks ja et ma ei pea end halvasti tundma, kui pudelit või lisa annan. See kuidagi rahustas ming ja võtsingi fookusesse siis selle, et põhiline on siiski lapse kaalutõus. See kuidagi võttis stressi maha ja olin palju rahulikum. Mingi aja oligi siis nii, et jälle pumpasin ja andsin pudeliga siis rinnapiima või lisa. Kaal hakkas vaikselt tõusma ja üllataval kombel sobis lapsele ka jälle rinda võtta. Võimalik, et asi oli siis lihtsalt selles, et tal oli nohu tõttu raske rinda imeda ning seetõttu vigurdas. Päris korda kohe siiski kõik ei saanud, aga olukord paranes küll. Seniks-kuniks... oli jälle probleem, et ta ei saanud rinnast piisavalt kätte. Hakkasin siis jälle pumpama. Kõigepealt andsin talle rinda ja siis, kui tema söömise lõpetas, lasin veel pumbaga ka, et kehale märku anda, et ta tootmist suurendaks. Umbes nädala tegin nii, aga kahjuks ei olnud võimalik peale igat toidukorda pumbata. Kaks korda tegin ka maratonpumpamist (20 minutit pumpasin, 10 puhkasin, 10 pumpasin, 10 puhkasin ja 10 pumpasin) ja seda isegi siis, kui piima ei tulnudki. See paistis isegi toimivat ja tundsin, et piimakogus hakkas suurenema. Õnn oli siiski lühiajaline...

Tänasel päeval olen aga üha rohkem segaduses ning tunded imetamise teemal käivad üles ja alla. Mõnipäev mõtlen, et okei, mis ma ikka end ja last piinan ja lähen üle lisatoidule. Kui aga seda annan, siis tekivad süümepiinad ja mõtlen, et aga äkki, kui ikka teda rinnale panen, siis mingi imeläbi keha hakkab normaalselt tööle? Kartus on, et kui "alla annan", siis see oli viga ning tegelikult oleks kõik näiteks kolmanda kuu jooksul ikkagi tööle hakanud. Oeh... Ei teagi ausaltöeldes, mida selle teemaga phta hakata. Ei saa enam teda väga kaaluda ka, et teada, kui palju ta rinnast kätte saab, kuna nii sipleb kaalul, et näitu on raske fikseerida. Ja kui teha nii, et annan kõigepealt rinda (nt 15 minutit ühte ja siis teist) ja siis teen veel lisa... no kogu see protsess võtab tund aega, mis on siis praktiliselt kogu tema ärkveloleku aken. Hetkel, selle postituse kirjutamise ajal, ei ole veel ära otsustanud, mis ma teen. Öösiti annan talle hetkel enamasti lisa, kergem mulle kui talle. Kui saan, siis pumpan rinnapiima ka välja ja võimalusel annan seda talle pudelist. Ehk siis pudru ja kapsad ning väga kardan mingit otsust vastu võtta, aga samas tean, et pean. Kade meel on lugeda, kuidas teised meie grupis rinda annavad. Loomulikult pole minul ainukesena probleem, mis veidi nagu lohutab, aga kurb on ikka.

Tita esimesed kaks elukuud ja kooskasvamine

 Hei!

Arvasin küll, et jõuan siia tihemini kirjutada, aga läks nii nagu alati. Äkki nüüd õnnestub veidi järjepidevamalt asju üles kirjutada, kuna meelde küll kõik ei jää...

Kuna esimesed kaks elunädalat olime haiglas, siis selle kohta tegin eraldi postituse, seega jätkan hetkest, kui koju jõudsime. Mäletan, et tulime koju ja kutsusime M ema külla, et ta ka titat näeks. Kui koju jõudsime, siis mõtlesin, et miks ma varem beebipesa ära ei ostnud, pole ju kuskile panna teda. Tegin ajutise pesa fliisist diivanile ja M läks kohe poodi pesa tooma. :D M ema tuli külla ja imetles uut ilmakodanikku. Ta on ikka niiiiniiii nunnu! :) Uskumatu, et meie ta valmis tegime (mis siis, et teaduse abiga) ja veel uskumatum, et see pisi mul kõhus oli!

Kirjutan seda postitust 03.02.2023, seega pisike sai eile kahekuuseks! Kõige paremini on mul meeles tema esimene öö kodus. See läks üle ootuste hästi! Magasime temaga suures toas diivanil (tema oma tutikas beebipesas) ja mina tema kõrval. Jälgisin haigla režiimi ehk siis toitmine iga 3 tunni tagant ja need öides toitmised läksid nii hästi. Samuti jäi ta kenasti tuttu ja ei nutnud väga. Super! Aga loomulikult polnud mõeldav, et see nii ka jääb. Kahe kuuga oleme pika maa käinud, mõlemad teineteist tundma õppinud ja koos kasvanud. Ma ei mäleta päevi/öid, mis oleks totaalselt hullud olnud. Pisike õnneks on meid (seni veel) säästnud öistest tundidepikkustest nutuhoogudest ja päeval samuti. Ma olen selle eest väga tänulik, muidu oleks väga raske. Alguses oli raske ja katsusin pidevalt, kas ta ikka hingab. Kui neil tekike peal, siis pole ju näha. Veidi ikka oli hirm tema südame pärast, aga mida aeg edasi, seda vähem ma seda teen ja muretsen, Ta on meil nii tubli poiss ja saab väga kenasti hakkama.

Tegelikult iseloomustab neid kahte kuud kolm märksõna: rinnaga toitmine, gaasid ja pisikese areng.

Loomulikult on selle kahe kuu jooksul olnud ka raskeid aegu. Seda selle tõttu, et ega mul seda rinnapiima just ei lahma ja on olnud probleeme söötmistega. Kaalun teda siiani, sest ma ei usalda, et ta annaks mulle märku, kui ta näljane on. Järgisin seda 3 tunni režiimi päris pikalt, aga lõpuks tekitas see minus stressi kuna tema toidukorrad kippusid pikaks minema. Kord ta ei võtnudki tissi või siis vigurdas (magas, ei haaranud jne) ning see põhjustas seda, et toidukorrad kujunesid väga pikaks (isegi 60 minutilisteks). Hakkasin alguses kohe samamoodi piima välja pumpama nagu haiglaski ehk siis alguses andsin tissi, kaalusin ja ülejäänud koguse sai siis pudelis. Vahepeal tekitas selline olukord ikka väga suurt tuska ja olin väga kurb. Olen nutnud selle pärast, palunud pisilt vabandust, et ta nii lolli ema endale sai... selles mõttes on raskeid aegu olnud. Kuidagi tahtsin asja toimima saada, et ta saaks ikka parimat ehk siis rinnapiima. Üle kivide ja kändude see meil hetkel veel toimib. Saab enamasti rinda, kuid olen leppinud, et üks hetk see nii ei ole. Mul pole siiani piim päris jooksma hakanud ja kogu aeg on mure, kas ikka saab piisavalt. Seetõttu kaalun teda siiani enne ja peale toitmist kuigi viimasel ajal nüüd seda öösiti enam ei tee. Pole mõtet, kuna olen öösiti nii unine, et unustan niikuinii algse kaalu kirja panna. :D Murdehetk leppimises oli siis, kui tita oli juba kaks päeva tissi otsas kakelnud. Lihtsalt ei tahtnud võtta, mis tähendas, et toidukorrad olid pikad ning lisaks sai ta vähe ka. Arvasin juba, et äkki tissistreik, aga kuna meil oli kaaluga probleeme, siis ei saanud lubada, et ta ei söö. Vaja oli, et ta kosuks. Isegi pahandasin temaga ükspäev, et mis ta kakleb ja miks ta ei söö... Endal oli pärast nii paha olla ja öösel palusin vabandust. Tema pole ju süüdi... Igaljuhul meie chatis siis üks ema ütles, et ma lahti laseks ja annaks pudelit, oluline on ju pisikese heaolu ja kosumine. See kuidagi aitas ja lasingi siis mõttest lahti ning võtsin uuesti pudeli välja. Järgmine päev võttis ta kenasti rinda... Kuna tal oli parasjagu nohu ka, siis äkki oli asi selles, et ta ei saanud hästi imeda. Nüüd võtan päev korraga ja olen valmis, et mingi hetk saabub päev, kus ta rinda enam ei võta ja ehk ei saa rinnapiimagi. Esiteks, kuna kogused kasvavad, siis ta ehk ei jaksagi rinda imeda (eriti, kuna piima palju pole). Teiseks, kui piima vähe, siis pikenevad toitmise ajad, mis pole ka hea.

Gaasidega on meil olnud nii ja naa. Öiseid pikki nutuhooge pole õnneks olnud. Pisemaid küll ja see on ka arusaadav, kuna beebide seedesüsteem pole ju veel arenenud. Nad ei tea, mis lihaseid nad kasutama peavad, et enda gaase ja kakat välja saada. Haiglas hakati talle andma Espumisani ja sellega jätkasin ka kodus. Kuna ta siiski punnitas ja oli veidi hädas, mõtlesin, et prooviks ka mõnda teist rohtu. Ostsin järgmisena Cuplatoni prooviks. Kohe oli teine tera. Toitmise ajal oli kuulda, kui soolestik tööle hakkas ning pisi puuksutas ka muul ajal kui peale toitmist. St ta puuksutas toitmise ajal, magamise ajal, mängimise ajal jne. :D Vahepeal oli isegi naljakas, et ise sõi ja samal ajal puuksutas südamerahuga. :D Aga põhiline, et tal need välja tulevad. Viimasel ajal olen aga täheldanud, et tal on raskem. Tal on kaks suuremat nutuhoogu 24 tunni sees (u kella 5 paiku öösel ja päeval) ja ta nutab nii, et hakkab temast kahju. Mul jääb üle teda ainult lohutada, sest ma ei saa teda kuidagi väga aidata. Õnneks need nutuhood väga pikalt ei kesta ja peale seda tuleb enamasti puuks ka. Hetkel ei teagi, mida järgmisena proovida... Kui ei anna rohtu, siis tulemus tundub sama olevat. Ehk proovin Baby Calmi ära, pean ainult vaatama, kas siin ligidal ühes poes seda müüakse või pean tellima.

Pisi on nii tublisti kasvanud ja arenenud! Nii lahe on sisuliselt iga päev näha, kuidas ta midagi uut teeb. :) Jaanuari alguses jälgis ta juba huviga ümbrust ja mustvalgeid pilte. Samamoodi keeras pead paremale ja vasakule, kui mingit mänguasja liigutada. Hoidis minuga kenasti kontakti ja jälgis huviga, mida teen. Pead hoidis väga tublisti nii minu kõhul olles kui ka nt voodis kõhuli olles. Samamoodi jälgis huviga ka teisi inimesi. Jaanuari keskpaigas juhtus, et keeras end kõhult seljale. Hetkel ei tea, kas oli juhuslik või sai kõhuajast villand. :D Esimese häälitsuse tegi ta jaanuari keskel, aga siis polnud ma kindel, kas see oli lihtsalt nutualge või juba tahtlik hääl. Kui ta aga paar päeva hiljem (18.01.2023) mänguplatsil sama tegi, siis sain aru, et oligi tema esimene häälitsemine! Nii nunnu! Iga päevaga hakkab ta veelgi rohkem häälitsema ja see on nii lahe. Naeratama hakkas umbes kuuvanuselt ja sedagi teeb järjest rohkem. Vahel ka toitmise ajal ta naeratab laia suuga, kuigi peaks rinda haarama. Nüüd lisaks naeratusele tuleb vahel ka hääl. Umbes 25.01.2023 panin tähele, et ta proovis mänguplatsil ühele laulvale siilile pihta saada. Alguses tundus selline juhuslik tegevus, aga lõpuks sain aru, et see siiski tal vägagi tahtlik tegevus. Siil hakkab laulma järsu liigutuse või tonksu peale ja nii mõnelgi korral on õnnestunud tal see siil laulma panna. Alguses tegi ta seda rohkem parema käega, nüüd on vasak ka juurde tulnud. Jaanuari lõpupoole panin ta mänguplatsile ning paar mänguasja ja mustvalge raamatu ta ette. Lugesin, et on hea neile asju ette panna, kuna see teeb kõhuli oleku huvitavaks ja lisaks võib ta proovida mänguasju haarama hakata. Ühel hetkel ta sirutas vasaku käe ühe mänguasja poole välja. Videole ma seda kahjuks ei saanud. Mõtlesin, et kas tõesti juba tahab mänguasja haarata? Arvasin, et väsis lihtsalt kõhuli olekust ära, lasi end alla ja käe sirgu ehk siis juhuslik tegevus. Nüüdseks on seda juhtunud kolm korda, seega ei saa olla juhuslik tegevus. Nii et vaikselt õpib oma käekesi talitsema. :) 30.01.2023 nägin, et ta tegi veidi peale söötmist tatimulle. Siiani pole seda nagu uuesti juhtunud, seega selle pean ma juhuslikuks. :D Aga siiski on ta väga-väga tubli poiss! :)

Üldiselt lähevad päevad tavaliselt. Ärkame, sööme, mängime, magame, käime väljas... Ei jõua ära oodata, millal ta juba häälega naerma hakkab! Aeg läheb kiiresti. :)