Mõned mõtted

Tere!

Nüüd jäi küll väga pikk vahe kirjutamisel. Kogu aeg oli mõte, et kirjutaks, aga siis ikkagi miski hoidis tagasi.
Kuidagi totter on enda mõtteid kirja panna. Miks? Kelle jaoks? Who cares? Need on põhiküsimused. Samas aga tegelikult on hea asjade kulgu jälgida. Aitab siis keerutamisest.

Umbes 2,5 aastat tagasi otsustasime elukaaslasega, et nüüd oleks paras aeg laps saada. Mina hakkasin ülikooli lõpetama, temal oli see juba tehtud. Tundus õige aeg. Kuna ma mõtlesin, et ei tahaks suure kõhuga lõpetada, siis natuke venitasin plaastrite kasutamise lõpetamisega. Olin ikka naiivitar. :) Aga lootsin ikka, et keha taastub ruttu ja kõik läheb õnneks. Noh... Kuna ma nüüd siin kirjutan, siis võid isegi järeldada, et päris nii kõik ei läinud. Ma kahjuks ei mäleta päris täpset kuud, mil ma nende kasutamise lõpetasin... Vaatasin, et jaanuaris 2017 on viimane retsept kolmeks korraks. Ehk siis kuskil aprill-mai 2017 lõpetasin nende kasutamise. Esialgu oli okei. Ma mäletan, et mais olid isegi päevad. Ja järgmised olid juuli alguses. Ehk siis 45 päeva vahet. Ja siis on tühjus. Päris pikka aega. Arvasin, et keha kohaneb ja nn puhastub.

Mingil hetkel otsustasin minna naistearsti juurde kontrolli. Sealt soovitati mingeid tablette tarvitada ning lisaks foolhapet. Seda viimast olengi pidevalt kasutanud. Kuna mul on ka tsüstid, siis kohati ajab see naistearstide jutt nii segadusse. Üks ütleb, et need ei tule tagasi (hakkasingi pille üldse tsüstide pärast kasutama), teine ütleb, et tulevad tagasi, kolmas ütleb, et need ei kaogi ära... Mis ma selle infoga siis peale pean hakkama? :) Mina ei oska sellest midagi järeldada, loodan ainult, et need ei sega mu rasedaks jäämist.

Järgmine märk on maas märts 2018, kui pöördusin taas naistearsti poole, et oleme elukaaslasega pikalt proovinud, kuid pole õnnestunud rasestuda. Siis sain ka esimest korda Duphastoni kuuri (see peaks ovulatsiooni esile kutsuma). Aprillis 2018 olid taas päevad. Väga hea arst oli. Alguses tekkis eelarvamus, kuna oli vanem naisterahvas ja ma eeldasin, et ta ei süvene ja vaatab üldse viltu, et mis nii kaua ootasime vmt, aga eimidagi sellist. Lohutas, aitas, rääkis kõik selgeks. Kahju on ainult sellest, et kui olime juba mitu kuuri Duphastoni läbi teinud, siis ta mainis, et ka mees võiks kontrolli minna. Ma ei teagi, kas ma ise ei suutnud tegutseda või mis, aga kuidagi jäi see asi venima. Kohati ajas mind ka kurjaks see, et mina käin mööda arste, teen teste ja möllan ja meespool ei kavatsegi midagi teha. Ma mainisin talle mitu korda, et ta võiks ka end kontrollida. Igaks juhuks. Aga eimiskit. Kohati tekitab see minus ikka sellist frustatsiooni...

Juunis 2019 sai lõpuks helistatud LTKH Viljatusravikeskusesse. Mäletan, et helistades küsiti, et kas esimene vastuvõtt ja kui jaatavalt vastasin, siis sain vastuseks, et hetkel on nende aeg otsas. Pidin tagasi helistama u kahe nädala pärast. Ma olin tõsiselt vihane. No mismõttes meil räägitakse, et iive madal jne ja siis ei saa isegi sinna vastuvõtule?! Vihane ja solvunud olin. Otsustasin siiski paari päeva pärast uuesti proovida, et äkki keegi on oma aja ära öelnud ja vedas. Saimegi juulikuu algusesse omale aja. Vaadati mind üle ja meest üle ja kõik on korras. Mehel kõik tipptopp, nii nagu peab ja esmapilgul ei olnud minulgi midagi viga. Siiski otsustati kontrollida, kas munajuhad on läbitavad. Seda protseduuri kartsin... Esimene kord pidi selle siiski edasi lükkama, sest mul hakkasid ootamatult päevad. Lugesin netist ja nagu ikka sellistel asjadel, siis kogemusi on seinast seina. Kellel oli valus, kes ei tundnud midagi... Otsustasin igaks juhuks valuvaigisti siiski sisse võtta, kes teab. Nüüd mõtlen, et see oli täiesti mõttetu. Eiei, mitte sellepärast, et ma poleks midagi tundub. Otse vastupidi - ma arvan, et valuvaigistist polnud midagi kasu! :D See oli VÄGA ebamugav protseduur. Ma tõesti loodan, et ma ei pea seda enam läbi tegema. Selline tunne oli nagu keegi sooviks emakat välja sikutada... Alguses pandi kateeter, see oli okei ja talutav. Ei saanud õieti arugi. Aga siis hakati kontrastainet laskma ja UH-s kontrollima, kas see läbib munajuhasid. See oli piin. Kogu protseduur kestis kokku ehk 10-15 minutit ja kogu selle aja vältel ma mõtlesin, et pea vastu, kohe on läbi! Eriti jube oli siis, kui vasakut poolt kontrollima hakati. Kuna mul on selline eripära, et vasak munasari on kuskil taga peidus, siis on sinna väga raske ligi pääseda... Arst muudkui vabandas ja ütles, et on vaja, kohe on läbi. :D Sain aru, aga piin oli ikka. :D Ma tean, et see kõlab imelikult, aga enne seda protseduuri ma mõtlesin, et okei... kõik muu on korras, oleks siis vähemalt seal mingi viga. Siis teaks, milles on probleem, miks pole õnnestunud rasedaks jääda ja saaks ravida. Aga... kõik oli korras. Arsti ütluste kohaselt peaksid mõlemad juhad kenasti läbitavad olema. Isegi vasak, kuigi väga hästi ta seda siiski näha ei saanud. See tegi väga kurvaks. :( No mismõttes?! KÕIK on korras, aga rasedaks ei jää. Täitsa nõutu olin.

Igatahes... Järgmine samm oligi siis see, et sain järgmised tabletid ovulatsiooni esilekutsumiseks. Kusjuures kogu selle aja on testid näidanud, et mul on OV, aga ju siis lihtsalt munarakku ei eraldu. Ma ei oska enam midagi mõelda... Igatahes, veel tablette nimega Femara, mida ma võtan siis teisest päevast alates sellest kui tsükkel algab. Hetkel oli siis kolmas kuur juba. Ainuke positiivne uudis kogu selle aja jooksul on olnud see, et peale esimest kuuri arst ütles, et näeb juhtivfolliikulit, st munarakk eraldus. Samas aga hoiatas kohe, et võib minna mitu kuuri, enne kui õnnestub rasestuda. Eks ma tean seda isegi. Proovin mitte iga kord loota ja pettuda, aga eks see ole inimloomuses. Ikka ootan ja ikka loodan ja siis jälle pean pettuma.

Tihti olen ka enda peale pahane. Pidevalt mõtlen, et kas teen kõik õigesti. Tihti arvan, et ise sõnusin midagi ära. See on väga väsitav... Ma ei tea, kas asi juba pidevates tablettides ja hormoonides, aga väga tihti tahaks lihtsalt nutta. Samas tihti tahaks, aga pisaraid ei tule... Aga pidev kurbus on küll hinges. Ei aidanud kaasa ka need mustad jõulud... Iga jaanid ja iga jõul olen mõelnud perele teha üllatuse enda rasedusega, aga eimidagi. Ja jälle olen siis end kirunud, et miks on vaja ära sõnuda. Raske on. Tõsiselt raske. Kohati tunne, et olen selles kõiges üksi, sest no kellega ma räägin. Sõbrannaga, kellel on kaks last? Kellel on 5 last? Või kellel kolmas tulekul? Ei taha ju... Endiselt mõtlen, et miks neid peaks huvitama...
Ja eks ka see takistab, et tihti on vastuseks, et küll saate ja küll õnnestub ja ei tasu pidevalt sellele mõelda. No... Aitäh, teil hea öelda ju! Te pole samas olukorras. Eks ma tõenäoliselt ise vastaks samamoodi, sest mida muud sa ütled inimesele, kel kõik korras, aga rasedaks ei jää?

Lihtsalt ei vea

Mul oli hommikul selline tunne, et tahaks midagi head. Näiteks seda martsipani-kaneelisaiakest, mida tihti ostame pikema autosõidu peale elukaaslasega. Tööle minnes mõtlesin mitu korda, et hüppaks kuskilt poest läbi, aga hästi ei viitsinud ka. Ja ei tahtnud ka mingile mõttetule isule nii kergelt järgi anda. Isegi R-Kioskist jalutasin sirge seljaga mööda, olgugi, et nii lihtne oleks olnud sisse jalutada.

Tööle jõudes oli isegi kahju, et kellelgi sünnipäev polnud. :D Oleks hea meelega mõne kommi või kringlitüki napsanud. Kuna kohe oli algamas koolitus, siis läksid ka need magusasoovid peast. Kokkuvõttes oli tegus ja väsitav päev, aga ikka tiksus kogu aeg kuklas, et tahaks midagi head. Võtsin siis nõuks, et peale tööd käin poest läbi ja võtan õhtuks. Noh... Ütleme nii, et koju ma jõudsin, aga unustasin poes käia. Ju siis ikka polnud vaja seda magusat ka. Hetkel küpsetan pannkooke ja vast võtavad need selle "millegi" isu ära.

Kui päris aus olla, siis viimased kaks-kolm päeva pole üldse head olnud. Kuidagi masendus on peal. Ei teagi, kas talv mõjub või milles asi, aga kõik tundub nii tume. Negatiivsed mõtted ja nutta tahaks. Samas kui panen end valmis nutma, siis ei tule. Ehk olen ise peast sassis ja endale need nutumõtted ja negatiivsuse pähe pannud? Okei. Tegelikult ma tean sellele vastust ja loomulikult olen ise süüdi. Pigem on siis asi selles, et mingil põhjusel ei suuda/oska/taha ma olla positiivne. Oleks aind võimalus, siis läheks ausalt ka meie pimedal talveperioodil kuskile soojale maale elama. No okei, kui tahaks, siis tegelikult saaks minna küll, aga... Alati on mingi aga.

Pahad päevad on olnud sellepärast, et kaks asja, mis ma väga tahtsin, et läinud nii nagu ma soovisin. Viimasel ajal oleme elukaaslasega mõelnud jälle majaostu peale. Tegelikult leidsimegi ühe, mis oli broneeritud. No miks küll ei võinud me nädalake varem sellele peale sattuda, poleks mingi küsimus ja poleks praegu mingeid kurbi mõtteid peas. Igatahes... Käisime maja vaatamas, kõik oli super. Oleks kohe sisse kolida saanud, aga keegi oli ette jõudnud. Saime teada, et esimesed soovijad ei olnud kindlad, kas pank neile jah sõna ütleb. Ma sisimas lootsin (ja ütlesin selle välja ka), et ma loodan, et nad ei saa laenu, aga et nad leiavad enda jaoks muu sobivama lahenduse. Ehk siis ma ei soovinud tegelikult halba neile, lihtsalt, et nende lahendus oleks teine. :) Ja mina saaksin siis selle maja endale. Kui me seda vaatamas käisime, siis tegelikult ma ei olnud üldse veel majaostu peale suunatud, lihtsalt läksin elukaasalse ideega kaasa. Tahes tahtmata hakkasid aga mõtted jooksma, sest see oleks olnud lihtsalt nii hea. :( Mis parata - selline ongi meie õnn. Ma teadsin, et ma ei oleks tohtinud mingeid plaane mõtlema hakata, aga kus sa sellega. :D Lisaks pidime veel kaks nädalat "praadima" ka, kuna nii kaua läks aega, et esimesed soovijad vastuse saaksid. No mis seal ikka. proovin juurutada mõtteviisi, et ju nii oligi parem ja küll meie jaoks uus maja tuleb. Raske on muidugi nii mõelda, kui tahad midagi ja seda lihtsalt ei tule. 2,5 aastat. Kui mälu ei peta.

Tegelikult tahtsin mitu õhtut siia kirjutama tulla., aga endiselt on kuidagi totter. Kuigi tõenäosus on suur, et keegi kunagi seda blogi ei loe, kui ma just ise ei jaga, nii et miks mitte kätt kirjutamises harjutada. Eelkõige ju ikkagi enda jaoks, eksole.

Tutvustus - kes, miks ja milleks?

Hei!

See blogi on alustatud eelkõige iseenda jaoks. Selleks, et kunagi tulevikus ehk paremini asju mõista või asjadest aru saada. Olen juba enda kohta õppinud, et ajapikku asjad ununevad ning tihtipeale ei mäleta asjaolusid enam nii täpselt. Ehk siis hea viis see kõik kirja panna ja hiljem, kui tahta meenutada, võtta ja lugeda. Päris aus olla, siis oleksin võinud asjade kirjapanemisega alustada juba ammu (üle 2,5 aasta tagasi), aga eks näis. Võib-olla kirjutades meenuvad kõik seigad lõpuks.

Mõte on peas olnud juba pikemat aega, aga kuna pole kunagi eriline kirjutaja olnud, siis on kogu see mõte üsna totter tundunud. Ja üldse kõik blogiga kaasaskäiv. Miks peaks minu kirjutatu kedagi kõnetama? Ma ei oskagi ju huvitavalt kirjutada. Mu elus polegi midagi põnevat, millest kirjutada. Jagada ma seda niikuinii ei julge, seega kust need lugejad peaksidki tekkima? Samas polegi need lugejad olulised. Lihtsalt mõtlesin, et prooviks enda teekonna kirja panna ja vaadata, kuhu see välja viib.

Olen tavaline eesti naine ja enda arvates elan täiesti tavalist elu. Elukaaslane, lemmikloomad, laenuga ostetud korter ja töökoht. Igapäeva elu sisaldabki suures osas tööd, vahel trennis käimist, kokkamist, koristamist. Täitsa harju keskmine.

Kusjuures... Kui ma õigesti mäletan, siis täna on ka tähtpäev. Meil peaks elukaaslasega koos oldud saama 8 aastat! Kuna aga ta pole päev otsa midagi maininud, siis ma tõesti kahtlen enda teadmistes. Ups! Ma olen 99,99% kindel, et mäletan õigesti. Jah, öeldakse küll, et meestel on probleem tähtpäevade meelespidamisega, aga selles suhtes on probleem pigem minul. Sünnipäevadega on tihtilugu nii, et on meeles kuni tuleb õige päev. Ja siis meenub järgmisel või ülejärgmisel päeval, et oot-oot... jäigi õnne soovimata. Noh... Kell on 20:51 (uskumatu, ma olen peaaegu 3 tundi süüa valmistanud järgmiseks nädalaks), nii et ... Ha-haa! Mees just tuli kööki, kahtlane nägu peas, tegi musi ja siis ma teadsin, et talle jõudis kohale, et täna on 17. :D Nii et mul oli õigus, wohoo! Vabandas ja ütles, et on jobu. Ma ütlesin, et pole midagi. Sest tegelikult ka pole. Ma teadsin, et mingi põhjus peab olema, miks ta ignoreerib ja näete, oligi. Ta arvas, et täna on 16. Juhtub ikka, ma ei tee, sellest suurt numbrit üldse. Aga 8 aastat... Nagu vähe ja samas nii palju aastaid. Nii palju on selle ajaga juhtunud, ma ise olen muutunud... Kui meil teema arenes, siis olime nii noored, nüüd juba vanad. Kohati tundub, et elanud polegi. Kogu aeg olen olnud nagu millegi ootel ja elamise pausile pannud. Mõelnud, et kui see käes/siin/olemas, siis... Ja siiamaani. Aga sellest juba järgmine postitus.

Millest ma siin blogis kirjutama hakkan, ma veel täpselt ei teagi. Eks siis oma elust. Mis olnud, mis on ja mis tulemas. Lihtsalt, et hiljem oleks hea meenutada. Ma ise tunnen küll, et mida vanemaks saan, seda halvemaks mälu läheb. Keskkoolis polnud mingi probleem terve klassitäie inimeste nimed esimese korraga meelde jätta. Nüüd on piinlik tunnistada, aga vahel ei jää isegi mitmendal korral uue tuttava nimi meelde (nt uue töökaaslase). Mis seal ikka, panen vanaduse arvele.

Kindlasti aga tahaksin panna kirja nii palju kui mäletan teekonnast, mis hetkel peaks juba kuskil 2,5 aastat pikk olema. Täpselt tõesti ei mäletagi, millal see alguse sai, aga umbes nii. Oleks ma seda ette võttes teadnud, kui vaevaline see on.... Siis ma oleks ammu sellega pihta hakanud. Päriselt ka. Ise olin nii loll ja naiivne. Mitte isegi naiivne tegelikult, aga ma ei arvanud lihtsalt, et see teekond keeruline olema saab. Et nii palju takistusi on vaja ületada. Ja et isegi nüüd pole päris selge, mis või kuidas saab. Sellest ajendatud ka blogi pealkiri...

Hetkel tõmban siis otsad kokku ja loodetavasti järgmine postitus juba õige pea. Seniks aga tuleb nendele hallidele ilmadele kuidagi vastu panna. Ma ise ootan juba niiväga soojemat aega. Või vähemalt päikest! Nii ammu pole seda näinud.