Mõned mõtted

Tere!

Nüüd jäi küll väga pikk vahe kirjutamisel. Kogu aeg oli mõte, et kirjutaks, aga siis ikkagi miski hoidis tagasi.
Kuidagi totter on enda mõtteid kirja panna. Miks? Kelle jaoks? Who cares? Need on põhiküsimused. Samas aga tegelikult on hea asjade kulgu jälgida. Aitab siis keerutamisest.

Umbes 2,5 aastat tagasi otsustasime elukaaslasega, et nüüd oleks paras aeg laps saada. Mina hakkasin ülikooli lõpetama, temal oli see juba tehtud. Tundus õige aeg. Kuna ma mõtlesin, et ei tahaks suure kõhuga lõpetada, siis natuke venitasin plaastrite kasutamise lõpetamisega. Olin ikka naiivitar. :) Aga lootsin ikka, et keha taastub ruttu ja kõik läheb õnneks. Noh... Kuna ma nüüd siin kirjutan, siis võid isegi järeldada, et päris nii kõik ei läinud. Ma kahjuks ei mäleta päris täpset kuud, mil ma nende kasutamise lõpetasin... Vaatasin, et jaanuaris 2017 on viimane retsept kolmeks korraks. Ehk siis kuskil aprill-mai 2017 lõpetasin nende kasutamise. Esialgu oli okei. Ma mäletan, et mais olid isegi päevad. Ja järgmised olid juuli alguses. Ehk siis 45 päeva vahet. Ja siis on tühjus. Päris pikka aega. Arvasin, et keha kohaneb ja nn puhastub.

Mingil hetkel otsustasin minna naistearsti juurde kontrolli. Sealt soovitati mingeid tablette tarvitada ning lisaks foolhapet. Seda viimast olengi pidevalt kasutanud. Kuna mul on ka tsüstid, siis kohati ajab see naistearstide jutt nii segadusse. Üks ütleb, et need ei tule tagasi (hakkasingi pille üldse tsüstide pärast kasutama), teine ütleb, et tulevad tagasi, kolmas ütleb, et need ei kaogi ära... Mis ma selle infoga siis peale pean hakkama? :) Mina ei oska sellest midagi järeldada, loodan ainult, et need ei sega mu rasedaks jäämist.

Järgmine märk on maas märts 2018, kui pöördusin taas naistearsti poole, et oleme elukaaslasega pikalt proovinud, kuid pole õnnestunud rasestuda. Siis sain ka esimest korda Duphastoni kuuri (see peaks ovulatsiooni esile kutsuma). Aprillis 2018 olid taas päevad. Väga hea arst oli. Alguses tekkis eelarvamus, kuna oli vanem naisterahvas ja ma eeldasin, et ta ei süvene ja vaatab üldse viltu, et mis nii kaua ootasime vmt, aga eimidagi sellist. Lohutas, aitas, rääkis kõik selgeks. Kahju on ainult sellest, et kui olime juba mitu kuuri Duphastoni läbi teinud, siis ta mainis, et ka mees võiks kontrolli minna. Ma ei teagi, kas ma ise ei suutnud tegutseda või mis, aga kuidagi jäi see asi venima. Kohati ajas mind ka kurjaks see, et mina käin mööda arste, teen teste ja möllan ja meespool ei kavatsegi midagi teha. Ma mainisin talle mitu korda, et ta võiks ka end kontrollida. Igaks juhuks. Aga eimiskit. Kohati tekitab see minus ikka sellist frustatsiooni...

Juunis 2019 sai lõpuks helistatud LTKH Viljatusravikeskusesse. Mäletan, et helistades küsiti, et kas esimene vastuvõtt ja kui jaatavalt vastasin, siis sain vastuseks, et hetkel on nende aeg otsas. Pidin tagasi helistama u kahe nädala pärast. Ma olin tõsiselt vihane. No mismõttes meil räägitakse, et iive madal jne ja siis ei saa isegi sinna vastuvõtule?! Vihane ja solvunud olin. Otsustasin siiski paari päeva pärast uuesti proovida, et äkki keegi on oma aja ära öelnud ja vedas. Saimegi juulikuu algusesse omale aja. Vaadati mind üle ja meest üle ja kõik on korras. Mehel kõik tipptopp, nii nagu peab ja esmapilgul ei olnud minulgi midagi viga. Siiski otsustati kontrollida, kas munajuhad on läbitavad. Seda protseduuri kartsin... Esimene kord pidi selle siiski edasi lükkama, sest mul hakkasid ootamatult päevad. Lugesin netist ja nagu ikka sellistel asjadel, siis kogemusi on seinast seina. Kellel oli valus, kes ei tundnud midagi... Otsustasin igaks juhuks valuvaigisti siiski sisse võtta, kes teab. Nüüd mõtlen, et see oli täiesti mõttetu. Eiei, mitte sellepärast, et ma poleks midagi tundub. Otse vastupidi - ma arvan, et valuvaigistist polnud midagi kasu! :D See oli VÄGA ebamugav protseduur. Ma tõesti loodan, et ma ei pea seda enam läbi tegema. Selline tunne oli nagu keegi sooviks emakat välja sikutada... Alguses pandi kateeter, see oli okei ja talutav. Ei saanud õieti arugi. Aga siis hakati kontrastainet laskma ja UH-s kontrollima, kas see läbib munajuhasid. See oli piin. Kogu protseduur kestis kokku ehk 10-15 minutit ja kogu selle aja vältel ma mõtlesin, et pea vastu, kohe on läbi! Eriti jube oli siis, kui vasakut poolt kontrollima hakati. Kuna mul on selline eripära, et vasak munasari on kuskil taga peidus, siis on sinna väga raske ligi pääseda... Arst muudkui vabandas ja ütles, et on vaja, kohe on läbi. :D Sain aru, aga piin oli ikka. :D Ma tean, et see kõlab imelikult, aga enne seda protseduuri ma mõtlesin, et okei... kõik muu on korras, oleks siis vähemalt seal mingi viga. Siis teaks, milles on probleem, miks pole õnnestunud rasedaks jääda ja saaks ravida. Aga... kõik oli korras. Arsti ütluste kohaselt peaksid mõlemad juhad kenasti läbitavad olema. Isegi vasak, kuigi väga hästi ta seda siiski näha ei saanud. See tegi väga kurvaks. :( No mismõttes?! KÕIK on korras, aga rasedaks ei jää. Täitsa nõutu olin.

Igatahes... Järgmine samm oligi siis see, et sain järgmised tabletid ovulatsiooni esilekutsumiseks. Kusjuures kogu selle aja on testid näidanud, et mul on OV, aga ju siis lihtsalt munarakku ei eraldu. Ma ei oska enam midagi mõelda... Igatahes, veel tablette nimega Femara, mida ma võtan siis teisest päevast alates sellest kui tsükkel algab. Hetkel oli siis kolmas kuur juba. Ainuke positiivne uudis kogu selle aja jooksul on olnud see, et peale esimest kuuri arst ütles, et näeb juhtivfolliikulit, st munarakk eraldus. Samas aga hoiatas kohe, et võib minna mitu kuuri, enne kui õnnestub rasestuda. Eks ma tean seda isegi. Proovin mitte iga kord loota ja pettuda, aga eks see ole inimloomuses. Ikka ootan ja ikka loodan ja siis jälle pean pettuma.

Tihti olen ka enda peale pahane. Pidevalt mõtlen, et kas teen kõik õigesti. Tihti arvan, et ise sõnusin midagi ära. See on väga väsitav... Ma ei tea, kas asi juba pidevates tablettides ja hormoonides, aga väga tihti tahaks lihtsalt nutta. Samas tihti tahaks, aga pisaraid ei tule... Aga pidev kurbus on küll hinges. Ei aidanud kaasa ka need mustad jõulud... Iga jaanid ja iga jõul olen mõelnud perele teha üllatuse enda rasedusega, aga eimidagi. Ja jälle olen siis end kirunud, et miks on vaja ära sõnuda. Raske on. Tõsiselt raske. Kohati tunne, et olen selles kõiges üksi, sest no kellega ma räägin. Sõbrannaga, kellel on kaks last? Kellel on 5 last? Või kellel kolmas tulekul? Ei taha ju... Endiselt mõtlen, et miks neid peaks huvitama...
Ja eks ka see takistab, et tihti on vastuseks, et küll saate ja küll õnnestub ja ei tasu pidevalt sellele mõelda. No... Aitäh, teil hea öelda ju! Te pole samas olukorras. Eks ma tõenäoliselt ise vastaks samamoodi, sest mida muud sa ütled inimesele, kel kõik korras, aga rasedaks ei jää?