Mul oli hommikul selline tunne, et tahaks midagi head. Näiteks seda martsipani-kaneelisaiakest, mida tihti ostame pikema autosõidu peale elukaaslasega. Tööle minnes mõtlesin mitu korda, et hüppaks kuskilt poest läbi, aga hästi ei viitsinud ka. Ja ei tahtnud ka mingile mõttetule isule nii kergelt järgi anda. Isegi R-Kioskist jalutasin sirge seljaga mööda, olgugi, et nii lihtne oleks olnud sisse jalutada.
Tööle jõudes oli isegi kahju, et kellelgi sünnipäev polnud. :D Oleks hea meelega mõne kommi või kringlitüki napsanud. Kuna kohe oli algamas koolitus, siis läksid ka need magusasoovid peast. Kokkuvõttes oli tegus ja väsitav päev, aga ikka tiksus kogu aeg kuklas, et tahaks midagi head. Võtsin siis nõuks, et peale tööd käin poest läbi ja võtan õhtuks. Noh... Ütleme nii, et koju ma jõudsin, aga unustasin poes käia. Ju siis ikka polnud vaja seda magusat ka. Hetkel küpsetan pannkooke ja vast võtavad need selle "millegi" isu ära.
Kui päris aus olla, siis viimased kaks-kolm päeva pole üldse head olnud. Kuidagi masendus on peal. Ei teagi, kas talv mõjub või milles asi, aga kõik tundub nii tume. Negatiivsed mõtted ja nutta tahaks. Samas kui panen end valmis nutma, siis ei tule. Ehk olen ise peast sassis ja endale need nutumõtted ja negatiivsuse pähe pannud? Okei. Tegelikult ma tean sellele vastust ja loomulikult olen ise süüdi. Pigem on siis asi selles, et mingil põhjusel ei suuda/oska/taha ma olla positiivne. Oleks aind võimalus, siis läheks ausalt ka meie pimedal talveperioodil kuskile soojale maale elama. No okei, kui tahaks, siis tegelikult saaks minna küll, aga... Alati on mingi aga.
Pahad päevad on olnud sellepärast, et kaks asja, mis ma väga tahtsin, et läinud nii nagu ma soovisin. Viimasel ajal oleme elukaaslasega mõelnud jälle majaostu peale. Tegelikult leidsimegi ühe, mis oli broneeritud. No miks küll ei võinud me nädalake varem sellele peale sattuda, poleks mingi küsimus ja poleks praegu mingeid kurbi mõtteid peas. Igatahes... Käisime maja vaatamas, kõik oli super. Oleks kohe sisse kolida saanud, aga keegi oli ette jõudnud. Saime teada, et esimesed soovijad ei olnud kindlad, kas pank neile jah sõna ütleb. Ma sisimas lootsin (ja ütlesin selle välja ka), et ma loodan, et nad ei saa laenu, aga et nad leiavad enda jaoks muu sobivama lahenduse. Ehk siis ma ei soovinud tegelikult halba neile, lihtsalt, et nende lahendus oleks teine. :) Ja mina saaksin siis selle maja endale. Kui me seda vaatamas käisime, siis tegelikult ma ei olnud üldse veel majaostu peale suunatud, lihtsalt läksin elukaasalse ideega kaasa. Tahes tahtmata hakkasid aga mõtted jooksma, sest see oleks olnud lihtsalt nii hea. :( Mis parata - selline ongi meie õnn. Ma teadsin, et ma ei oleks tohtinud mingeid plaane mõtlema hakata, aga kus sa sellega. :D Lisaks pidime veel kaks nädalat "praadima" ka, kuna nii kaua läks aega, et esimesed soovijad vastuse saaksid. No mis seal ikka. proovin juurutada mõtteviisi, et ju nii oligi parem ja küll meie jaoks uus maja tuleb. Raske on muidugi nii mõelda, kui tahad midagi ja seda lihtsalt ei tule. 2,5 aastat. Kui mälu ei peta.
Tegelikult tahtsin mitu õhtut siia kirjutama tulla., aga endiselt on kuidagi totter. Kuigi tõenäosus on suur, et keegi kunagi seda blogi ei loe, kui ma just ise ei jaga, nii et miks mitte kätt kirjutamises harjutada. Eelkõige ju ikkagi enda jaoks, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar