14.10.2020 IUI

Hei!

Nüüd see siis toimus.

13.10.2020 oli mul arstiaeg ja võtsin ka elukaaslase kaasa, kuna mõtlesin, et äkki on teda vaja, kui mingiks asjatamiseks läheb. Esialgu jäi ta välja ootama, kuna pole mõtet haiglasse niisama tulla. Endiselt ju teed selle tervisedeklaratsiooni, antakse mask ja desotakse.

Läksin kabinetti ja pukki ning arst vaatas, et paremas munasarjas on täitsa priske folliikul olemas. See tähendas, et sain Ovitrelle, et kindlustada ovulatsioon. Pidin süsti endale esimesel võimalusel (nii ruttu kui võimalik) ära tegema, aga probleem oli selles, et pidin arstilt otse tööle minema... No egas midagi. Süstisin siis tööl. Kui vaja, siis vaja. Mulle tegelikult ei meeldi üldse see, mis peale süsti saab. Peale seda on mitu päeva natuke paistes tunne ning alakõht on hell ka. Elukaaslane kutsuti ka ikkagi sisse, et ta saaks anda uriini- ja vereproovi, et põletikunäitajaid kontrollida. Lisaks pidime mõlemad andma ka koroonaproovi. Negatiivne!

Järgmine päev kutsuti meid tagasi. Elukaaslane kella 9ks ja mina kella 11ks, et IUI teha. Tema andis sperma, mida siis filtreeriti ja võeti usinamad välja (ma arvan) ja mina läksin siis neid saama. :D Kui kohale jõudsin, siis arst ütles, et kui ei õnnestu, siis lähme edasi IVFga. Asi selles, et spermaproovis oli pisikeste liikuvus siiski natuke madal (37%, aga miinimum oli vist 40%) ehk ei ole mõtet IUId teha. Tegelikult lugesin, et IUI õnnestumise tõenäosus on üldse suhteliselt väike (15-20%) ja alguses isegi kahtlesin, kas peaks seda tegema. Kuna aga see pole selline agressiivne tegemine, siis mõtlesin, et noh, proovime. Äkki siiski... Protseduur ise oli selline hästi lihtne. Läksin kohale, siis arst uuris, kas mul on küsimusi. Ei olnud. Viidi palatisse ja paluti võtta püksid ära, panna haiglakittel selga, kilesussid jalga ja hommikumantel selga. Kui olin valmis, siis läksin protseduurituppa. Läksin pukile (seekord olin rohkem selili, kui tavalise ülevaatuse ajal) ja siis hakati asjatama. Küsiti mehe nime, et veenduda, et saan õige mehe sperma :D ja siis pandi juba geeli kõhule, et UHga jälgida kateetri asukohta (ma eeldan). St, et arst sisestas need nn nokad ja sii sjuhtus kateetri tuppe ja sealtkaudu siis "süstiti" sperma minusse. IUI mõte on siis see, et sperma ja munarakk saaksid kindlalmalt kokku. Kõik käis väga kiiresti ja natuke oli selline õrn ebameeldiv tunne, valus ei olnud kordagi. Edasi pidin ma lamama umbes 10 minutit ja siis juba tuli õde, kes ütles, et võin riidesse panna. Kogu asi võttis aega u 30 minutit (riiete äravõtmisest kuni haiglast lahkumiseni). Nüüd jääb üle kaks nädalat oodata ja siis rasedustest teha!

Kõige raskem on see 2 nädalat lihtsalt olla ja mitte pidevalt mõelda ja unistada. Ma lihtsalt ei taha enam pettuda. :( Mõtteis kogu aeg hurjutan ennast, et ma ei tohi ette unistada ja juba asju valmis mõelda. Läheb nii nagu läheb. Loodame ju ikka parimat!

Järgmine etapp (võib-olla)

 Hei,

 

Natuke imelik on siin üle pika aja jälle endale kirjutada. Vaatasin, et viimane postitus oli veebruaris... Vahepealse ajaga on tegelikult päris palju juhtunud, nii positiivset kui negatiivset.

Ootamisel siiski veel lõppu ei ole. Viimane kord kontrollis käies selgus tõsiasi, et ühtegi valmis folliikulit ei olnud seekord. Ei oskagi öelda miks... Ei tahaks uskuda, et asi oli selles, et ma tsükli alguse kolmandal päeval ainult kaks tabletti võtsin (olen pidanud võtma 3 tabletti alates 2. mensi päevast). Arst oli sama üllatunud kui mina.

Kui pukist maha sain, siis ta arvutas ja ütles, et no ega midagi teha enam ei ole. Tavaliselt lastakse aasta tablettidega proovida (me alustasimegi u eelmise aasta august/september) ja siis minnakse asjadega edasi. Pole ju mõtet teha asja, mis tulemust ei too. Kõik on arusaadav ja tegelikult ootasin seda ammu. Ja siis see tuli... IVF. Ausaltöeldes ma juba ootasin seda natuke, sest kaua võib. Muudkui proovi ja käi ja süsti ja neela tablette, kuid pisikest eikuskil. Masendav. Andis mulle pihku infomaterjalid ja lepingud, mille peame läbi lugema ja allkirjastama. Oeh... Olin vapper, võtsin seda "uudist" vastu kui paratamatust, ütlesin arstile okei ja läksin välja. Natuke oli kurb, aga samas see oli ju teada, et kui ühe meetodiga ei õnnestu, siis järgmine etapp. Aa... elukaaslane käis ka vahepeal kordusproovi andmas ning muidu oli proov hea, aga üks näitaja oli halb. Kui õigesti mäletan, siis see oli pisikeste liikuvus. Arst muidugi ütles, et see ei pruugi midagi tähendada, kuna spermaproovid ongi hästi muutuvad ja eelmine kord oli kõik korras. Spermaproovi tulemust võib mõjutada 100 erinevat asja alustades nt unest ja lõpetades sellega, kui hästi/halvasti söödud on. Meil jäi ka maksimaalne pikkus vahekorral (äkki oli et kuni 5 päeva), nii et vb mõjutas ka see.

Koju jõudes ei tahtnud ma esialgu elukaaslasega üldse rääkida. Sisimas vist juba teadsin, et juba murdun, kuigi oma peas mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Võtsin ülariided ära, panin materjali köögilauale ja hakkasin asjatama midagi. Äkki süüa endale. Elukaaslane hõikas ja küsis, et kuidas läks. Mis mul ikka vastata oli. Ütlesin ausalt, et sitasti. Midagi pole, süsti ei saa seekord ja vahekorras ka ei pea olema. :D Tuli kööki järgi ja siis hakkasin täpsemalt näitama, et näe, materjal on seal. Peame tutvuma ja alla kirjutama, kui soovime jätkata. Ja siis vallandus tamm. Ma ei saanudki temaga lõpuni rääkida, sest kui ma nutan, siis ma ei saa rääkida. Olin tema poole seljaga, endal pisarad vaikselt voolamas... Ta tuli ja embas mind ja küsis, kas ta saab kuidagi aidata. Mida sellise küsimuse peale vastata saakski sellises olukorras. Ei saa ju! Kahjuks. Aga tema käitumine oli nii üllatav ja hea. Tavaliselt läheb tema selle teema peale tujust ära, mis tähendab, et ma pean enda tunded alla suruma ja teda lohutama hakkama. Seekord ta püüdis mind lohutada. :( Küsis, et kas ma tahan voodisse pikali minna, ta võtab mu kaissu. Oleksin tahtnud jaaa! Aga ma loll surusin alla. Ok, kohusetunne käskis tööd ka teha, kuigi tegelikult poleks midagi hullu olnud. Oleksin järgi teinud see paar tundi (või võtnud ületunde välja). Aga nutsin ma siiski päris korralikult, ise olin tema embuses. Lõpuks suutsin endale söögi valmis teha ja läksime elutuppa diivanile. Ma olin nii kurb. Rääkisime asjadest. Olin maailma peale vihane. Ja selle üle, et mõni, kes ei taha, jääb sõrmenipsust rasedaks! Mõni, kes ei tohiks saada lapsi, jääb ka enamvähem iga kord, kui vahekorras on. Ja need, kes tegelikult ka tahavad ja proovivad, siis millegipärast ei saa. :(

Arutlesin veel, et kuidas küll alkohoolikud ja narkomaanid saavad. Nende organism peaks ju nõrk olema, kuidas nende keha suudab last kanda. Elukaaslase teooria oli selline, et kuna rasedus on keha jaoks siiski võõras, siis immuunsussüsteem tahaks seda tegelikult hävitama hakata. Kuna aga nende immuunsus on nõrk (ainete tarvitamise ja muude elukommete pärast), siis ta ei hakka selle rasedusega võitlema, kuna ei jaksa. Loogiline ju tegelikult. Ma aga teoretiseerisin, et äkki peaks siis ka jooma hakkama... Äkki siis õnnestub. :)

Igatahes... Kui nüüd veel arstilkäigu juurde minna, siis küsisin ka selle IUI variandi kohta, mida arst üle-eelmine kord mainis. Ta ütles, et võib muidugi proovida. Samas ma vahepeal lugesin, et selle tõenäosus on väga väike, nii et ei teagi, kas seda üldse proovima hakata. Teha paus? Samas ma ei tea, kas ma suudan seda proovimist mõtteist nii välja, et sellest kasu oleks.

Novot, nii on siis lood. Võiks öelda, et selles vallas läänerindel muutuseta. Kahjuks. Järgmine nädal, 13.10.2020, on uus arstiaeg, eks siis näis, mis saab. See tegelikult on mu tsükli mõttes päris hilja (14. päev peaks olema), nii et eks näis, kas sellest tsüklist üldse mingit asjagi saab. Või peab jälle kuukese ootama.

Tegelikult nii palju oleks veel kirjutada, aga hetkel lõpetan. Proovin siiski käia tihemini enda mõtteid kirja panemas. Hea oleks ju ka maja ostu (jah, just nii!) siin kajastada, kunagi hea lugeda ja meenutada. :)

Ei oska isegi kurbust tunda

Hei

Käes järgmine tsükkel. Mõnes mõttes ootamatu, mõnes mõttes jällegi mitte.

Seekord ma ei ole jälginud isegi telefonis olevat äppi, mis peaks ennustama, millal päevad algavad. Suhteliselt täpselt kusjuures. Kasutan Flod juba algusest saadik. Mõtlesin, et lasen siis seekord olla ja proovin end sellest kõigest välja lülitada. Natuke isegi toimis, kuigi eks ikka on raske kõiki mõtteid peast välja saada. On võimatu, et sa üldse ei mõtle, et kas nüüd hakkavad päevad või seekord äkki mitte... Enamvähem aimasin, et kui hakkavad, siis see nädal võiks neid oodata. Mõtlesin, et tunnen enda keha, sest viimased kuud on olnud suhteliselt sarnane päevade algus. Mitu päeva enne seda annab alakõht juba kohe-kohe algamisest teada ning ka seksi ajal on määrinud isegi nädal enne päevade algust. Seekord midagi sellist ei toimunud. Kui ma nüüd mõtlen, siis äkki mõnel päeval isegi oli valu tunda, aga kindlasti mitte nii palju, kui viimased paar kuud. Seksi ajal ka ei määrinud ja siis naksti järgmine päev olid nad platsis. No miiiks?! tahaks karjuda, aga teate, seekord ei karju.

Olen vist kuidagi tuimaks jäänud või ma ei teagi. Seekord lihtsalt ei tahagi nagu nutta. Ehk sellepärast, et see tsükkel oli üldse teistmoodi. Esiteks sain ma arsti juurde kaks päeva varasema aja, kui oleks pidanud OV olema. Arst ka ütles, et ta ei näe juhtivfolliikulit, mis natuke tegi kurvaks, samas lootus oli, et kui nii vara vaadati, siis polnudki ju õige aeg. Andis juhised, et teeksin OV teste ja kui need on negatiivsed, et siis tuleksin neljapäeval tagasi (esimene vastuvõtt oli reedel). Ikka väga pikk vahe ju? Selle aja peale võiks olla OV aeg ammu läbi, mis seal siis enam vaadata. aga olgu. tegin teste, need näitasid, et on OV ja ma tühistasin neljapäevase aja ära. Mõtlesin seekord, et teen mitu päeva järjest neid teste. Endale üllatuseks oligi OV testu vastus mitu päeva positiivne. Mida see tähendama peaks? Millal see õige aeg siis on? Kõige esimene positiivne vastus? Viimane? Uhh.... Ma ei tea enam, mida teha.

Hetkel siin mingit loogilist juttu ei jookse ka. Tahtsin nagu ikka enda jaoks midagi kirja panna. Hiljem ei mäleta midagi. :D Tegelikult kirjutada tahaks palju, aga ei ole kuidagi seda soont. Eks näis, mis järgmine kord saab. Plaanis arstilt uurida, et kui normaalne see on, et päevade valu on tagasi tulnud. Kas see näitab midagi, kui päevade ajal voolus pole eriti tugev? Nt ma ise mõtlen, et kas see näitab, et emakasein on liiga õhuke ning munarakk ei pesastu? Eks näis, mis saab. Lahtiseid otsi meie elus hetkel palju. Lisaks lapsesoovile on ka oma maja soov ning sellega on ka oma teema. Ehk panen ka selle kirja. :)

Negatiivne

Hei!

Natuke üle nädala on möödas, kui lõpuks tegin siis rasedustesti. Ausaltöeldes ma ootasingi negatiivset vastust. Isegi õhkõrna lootust polnud. Otsustasin testi teha hommikul enne tööle minekut ja mehe üles ärkamist. Esiteks, kui kunagi peaks vastus olema positiivne, siis ma tahaks ikkagi teda kuidagi üllatada (kuigi see muutub juba järjest mõttetumaks) ja teiseks, kui vastus on negatiivne, siis ma olekski tahtnud üksi olla. Muidu ma oleks murdunud ja kurb olnud. See, aga mis edasi sai, oli üllatus isegi mulle.

Tööpäev oli kiire ja eks ma natuke ikka mõtlesin sellele ja muutusin kurvaks, aga väga ei lasnud endale neid mõtteid pähe. Õhtul ja peale tööd olid asjad aga halvad. Kogu aeg oli tunne, et tahaks nutta. Kuna ma ei suutnud oma mehele öelda, et tegin testi ja see oli negatiivne, siis... Olin ma üksi. Ma ei tea isegi, miks ma ei suutnud. Tundsin, et ma ei suuda peale enda veel teda ka lohutama hakata ja temalt ma tõenäoliselt lohutust poleks saanud. Kuna ta oleks ka ise kurb olnud. Õhtul olime voodis ja üks asi viis teiseni ja siis peale seksi mõtlesin, et okei, nüüd pahvatan selle välja. Seks muutis mu kuidagi eriti tundeliseks ja nii raske oli pisaraid tagasi hoida. Õigem oleks öelda, et nuttu, sest pisarad tulid ise. Raske oli neid varjata. Aga... ikka ei suutnud. Ta jäi magama ja lõpuks siis minagi. Kõige nõmedam ongi see, et mõtlesin siis järgmine päev ehk siis laupäev öelda.. Hommikul kuidagi ei tulnud seda hetke ja pärast autos sõites siis purtsatasin selle välja. Ta oli isegi üllatavalt okei (vähemalt väljast) ja isegi lohutas mind, et ehk siis järgmine kord. Ma täitsa üllatusin. Õhtul kodus voodis ma enam ei suutnud ja ta küsis, et mis viga. Mul on aga see nõme asi, et kui ma olen nutu äärel või juba nutan, siis ma ei suuda rääkida. Pisarad hakkasid voolama ja noh... eks ta sai muidugi aru, mille pärast ma nutan. Ja siis ma tõesti tundsin, et ta tunneb mulle kaasa ja lohutab mind. Ma ei pidanud kurvas olekus veel teda lohutama...

Ma tõesti ei tea, miks seekordne negatiivne mulle nii rängalt mõjus. Varem olen kuidagi paremini leppinud. Ju ma ikka lootsin, et see süst on ime ja kõik läheb õnneks. Siiski mitte. Ega ma ei teagi, kas seda ka tehakse mitu korda? Mis nüüd saab siis? Arstile uus aeg kirja pandud, eks siis näis... Ma ise kardan seda, et ega väga palju võimalusi ju iseenesest vist pole? Oeh... ma ei tea. Raske loota parimat.

Kõigele lisaks olen hakanud mõtlema, et kuidas õppida elama hetkes. Kui hakkasime proovima, siis ma panin enda elu justkui ootele, sest kohekohe pidin ju rasedaks jääma. Siis hakkasingi mõtlema, et ah, pole seda või toda või kolmandat vaja. Töökohavahetuse oleks võinud ju ka ikka rutem teha, oleksin juba palju kaugemal omadega. Noh, okei, mis sellest enam. Mis tehtud, see tehtud, aga kuidas hakata uuesti elama hetkes?

12 päeva möödas

Hei,

Panen vahepeal mõtteid kirja.
Raske on oodata ja mitte mõelda ning loota. Nii raske... Tahaks juba ju teada ja ikka positiivset tulemust!

Igatahes täna on siis tsükli 24 päev ehk 12 päeva on Ovitrelle süstist möödas. Vahepeal on OV testid olnud positiivsed. Alguses oli ülemine (kontrolljoon) heledam ja alumine (testjoon) tumedam. Nüüd, 12 päeva pärast ovulatsiooni ehk DPO on OV test negatiivne.

Aus olla, siis ma väga kardan, mis saab. :( Ei julge midagi loota ega mõelda. Viimasega kardan kogu aeg enda jaoks asjad ära sõnuda. Aga kuidas sa siis ei mõtle? Võimatu ju...

Midagi tomub - Ovitrelle süst

Hei!

Natuke aega viimasest postitusest jälle möödas ja mõtlesin edasi kirjutada.

Kuna enne jõule hakkasid päevad (kahjuks, eksole), siis helistasin kliinikusse ja panin endale uue aja. Seekord oli meeles ka Femara tablette võtta. Eelmine tsükkel oli mu mälu lühises ja unustasin, mistõttu ei saanud aega ka UH-sse. Aga see selleks... Tsükli 14-s päev oleks olnud 03. jaanuarul, sain aja päev enne. Läksin pukki, arst vaatas läbi ja kostis, et "jaa, paremas munasarjas on üks kena follikel olemas". Mina siis mõtlesin, et noh, äkki seekord läheb siis õnneks. Hakkasin end riidesse panema, kui arst järsku mainis, et seekord teeme siis süsti ka, et siis ovuleerib kindlasti. Jah, kahjuks on nii, et ovulatsioon võib ju olla, aga kui munarakku ei eraldu, siis ei ole ka viljastumist. Loogiline, eksole? Igatahes... Ma kohe siis, et mis süsti, sest päris alguses rääkis ka süstidest, aga ma mäletasin, et need olid siis, kui juba rasedaks jään.

Arst uuris, kas tean, kuidas süsti teha, raputasin pead. Siis võttis selle süstla kätte ja näitas. Süstal on isegi naljakas öelda, sest esmapilgul tundub see nagu mingi marker. Igatahes juhendas, et vahet ei ole, kas paremale või vasakule poole, aga süst tuleb teha lihasesse. Soovitas siis kõike pehmema koha peale (alla naba) võtta nahk näppude vahele ja süst ära teha. Ütles, et kui kardan, saan süsti kohe apteegist välja osta ja lasta neil teha. Ma ei viitsinud jamada, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. :D Töökoha lähedal apteegis polnud, seega lasin mehel mujalt uurida. Võiks ju arvata, et taoline rohi on igas apteegis, aga siiski mitte. Tema kommentaar oli, et pakk on ilgelt suur. :) Oli ka, aga süstal ise pisem. Kusjuures nii naljakas on tema reaktsioon. Mingi aeg ka rääkisin, et tuleb ehk süstima hakata ja ta kohe vastu, et ise süstin ennast, tema seda ei tee. Seekord samamoodi. Nagu.. Mis see siis ära ei ole? Naljaga pooleks tegin märkuse, et meestel ikka väga tore olla. Naised käivad arsti juures, kontrollis, võtavad rohtusid jnejne, nemad ei pea midagi tegema (no juhul, kui neil kõik korras). Ja nüüd ei saa süstigi tehtud.

Õhtul võtsin rohu külmkapist välja ja vaatasin igaks juhuks Youtubest ka videot, kuidas täpsemalt tegema peab. Videos tundus süstla nõel nii suur olevat, siis hakkasin küll natuke kartma. :D Aga tegemata ei saanud ka ju jätta. Valmistasin siis süstla ette, mees tuleb juurde ja võdistab end. Ajab ikka naerma küll. Puhastasin koha ära, võtsin pehme koha näppude vahele, hingasin sügavalt sisse ja lõin nõela sisse. Ja teate? See polnud ju midagi. Alguses oli kerge näpistus, aga süstla sissepanekut põhimõtteliselt ei tundnudki. Rohu sisselaskmist samuti mitte. Paari sekundiga oli kõik.

Järgmised 2-3 päeva oli alakõht kergelt nagu krampides või hell. Ma ei tea, kas just sellest, aga võimalik siiski. Tegin ka OV teste, need olid positiivsed, aga sedapuhku teistmoodi. Kui tavaliselt on mul kaks kriipsu olnud sama tugevusega, siis nüüd oli ülemine heledam ja alumine tumedam. Kuna ma süstisin endale ju rasedahormooni hCG-d, siis kas OV test näitaks ka raseduse? Igatahes teistmoodi oli küll. Teadupärast läheb see rohi umbes 14 päevaga organismist välja ehk siis enne seda pole mõtet rasedusteste teha ka. Suure tõenäosusega tuleb (vale)positiivne ehk siis tulemuses ei saa kindel olla. Teen iga paari päeva tagand OV testi, et teada, kas rohi on organismist välja läinud. Endal ka selles mõttes põnev. :)

Arsti sõnade kohaselt pidin ma siis õhtul süsti tegema ja 24-36 tunni pärast pidi toimuma ovulatsioon. Ma küll tean, et ei tohi seda teha, aga ikka mõtlen natuke üle. Kas ikka sai õigel ajal seksitud, kas kõik mängib õigesti välja jnejne. Muidugi ma naudin ka kõike, aga lihtsalt... Loll pea on nuhtluseks. Ma tean ju väga hästi, et need poisikesed püsivad 2 päeva küll kenasti elus ja et loogiliselt võttes katsime perioodi rohkem kui küll ära, aga ikka jääb kahtlus, et ehk oleks saanud midagi rohkemat teha. Eks see lootus minus kõneleb. Elame ja näeme, kas siis süstist oli abi või mitte. Sõrmed ja varbad on igatahes ristis! :)