Munarakkude punktsioon

 Hei,

Eelmine postitus oli mummude kasvatamisest ja nüüd plaanin siis kirjutada veidi sellest, mis edasi sai.

Kui viimane UH näitas, et mummud on kenasti kasvanud ja valmis, siis leppisime kokku, et 27.10.2021 kell 8 lähen koos M-ga kliinikusse, kus mind siis sisse võetakse ja ette valmistatakse ning M annab ka lõpuks oma raske panuse. See tähendab, et kogu töö, mis tema tegema pidi, oli loovutama oma mehikesed, et neid minu mummudega hiljem kokku viia. :D

Olime õigeaegselt kohal, M saadeti tähtsasse ruumi ja nägime alles paari tunni pärast, kui ise välja sain. Mind saadeti edasi palatisse, kus pidin selga panema oversized öösärgi ja hommikumantli (ma näen nendega nagu Urr välja, kuna need on nii suured mulle), pidin panema pähe võrgu, jalga sussid ja siis jäin ootele. Natukese aja pärast tuldi pandi kanüül ja jäin jälle veidikeseks ootele. Mingi aeg kuulsin, kuidas keegi voodiga sisse veeretati, tõenäoliselt siis oli temal punkteerimine, kuna inimene tundus selline uimane. Järsku oligi minu kord. Läksin protseduuriruumi. See on selline suurem jahedam ruum, kus laud, kapid ja siis "voodi", kuhu peale pidin lamama. Ruumis oli minu arst, kaks õde ja anestesioloog. Jah, punkteerimine tehakse lühikeses üldnarkoosis, maksimaalselt ma arvan, et 30 minutiks. Uh, mu elu esimene üldnarkoos! :D Saab fun olema. Võtsin hommikumantli ära, mingi asi ühendati kanüüli, arst vist puhastas ming siis ka mingi külma lapiga tupest, mis väga hull polnudki... Anestesioloog küsis, millal ma viimat sõin (viimati eelmisel õhtul, sest hommikul ei tohtinud) ja... rohkem ma ei mäleta midagi. Järgmine hetk, mis ma mäletan oli see, et ma küsisin õdedelt midagi (kahjuks ma ei mäleta mida, aga arvan, et midagi lollakat), siis ähmaselt mäletan, et olin jälle oma voodis ja väga uimane ja püüdsin veel magada. Mingi hetk ma toibusin ja mõtlesin, et kuidas ma tagasi palatisse sain. Kas tegelikult ka kaks õde tõstsid mind protseduurilaualt voodisse? Ainuke loogiline selgitus, kuna algselt oli mul palatis kindlasti teine voodi. 

Toibusin ja ärkasin vaikselt ja mingi hetk sain aru, et jaa, kõht on tõesti veidi valus. Õed käisid teise naise käest küsimas midagi, kellel oli paha olla. Lõpuks jõuti ka minu juurde, pakuti juua, küsiti, kas kõik on korras ja mingi hetk toodi ka söögiks väike jogurt. Selle tarbisingi natukese aja pärast ära, sest kõht oli päris tühi. Ma arvan, et umbes tunnike-poolteist toibusin seal ja selle jooksul käidi mitu korda küsimas, kas kõik on korras. Mul oli, valuvaigistit ei soovinud, sest polnud nii valus. Kohati andis siiski tunda, eriti kui külge keerasin. Mingi hetk käidi kanüüli eemaldamas ja öeldi, et varsti saan naistearsti juurde. Võisin end riidesse panna ja jäin ootama. Varsti tuldigi ja öeldi, et minek ja seal saan edasise info, kuidas läks ja millal tehakse esimene siirdamine. Enne jõudsin M-le teada anda, et saan varsti välja ja palusin, et ta vastu tuleks. See oli hea otsus, sest kui ma kõndima hakkasin, siis sain aru, et ma olin alakõhust ikkagi hell ja kohati oli ka valus (ja vist ka paistes), nii et kui oleks pidanud koju minema bussiga või ise sõitma, siis poleks kerge olnud.

Arst ütles, et tulemus oli hea, nad said päris palju mummusid kätte. Täpsemalt saadi kätte 24 munarakku (11+13), millest 20 viljastus! Nendest omakorda saadi 9 embrüot. Siirdamist ta samasse tsüklisse siiski ei lasknud teha ja just selle tõttu, et munasarjad olid päris suured ja oleks olnud oht tüsistustele. See tähendas, et kõik embrüod külmutatakse ja jäävad ootama oma aega. Kui kõik oleks okei olnud, siis oleks siirdamine toimunud nädal peale punktsiooni ehk 02.11.2021. Nüüd jäi see ära... Nõme oli siiski see, et esimene siirdamine pidi toimuma loomulikku tsüklisse ehk siis ma pidin ootama järgmist mensest. Kuna aga Pelgus vahetati teenusepakkujat ja nende labor läks remonti, siis oli suur tõenäosus, et siirdamine jääb alles uude aastasse. Mh, milline pettumus. Jälle oota! Kuna midagi teha polnud, eks siis pidime sellega leppima.

Haiglast sain vist umbes 11.30 paiku. Koperdasin siis autosse (õnneks M juba ootas), sättisin end istuma ja kohati oli ikka raske. Ütlesin talle, et kõht on tühi ja tahaks midagi head. Seega võtsime suuna McDonaldsisse, kust ostsin endale ühe McFlurry. Oeh, see oli tõesti hea ja kulus ära. Koju jõudes võtsin vist ikka valuvaigistit ka... Sättisin end diivaninurka istuma, võtsin tööläpaka sülle ja hakkasin tööd tegema. M läks tagasi tööle. Oli ikka vahepeal päris hell olla ja pidi veidi kummargil kõndima. see kestis oma paar päeva. Midagi väga hullu siiski polnud ja sain kenasti hakkama.

Nüüd hakkab siis pihta - IVF ja mummude kasvatamine

 Heihei!

Nüüd hakkab siis kogu see trall pihta. Suvi on läbi, ise ei õnnestunud meil rasestuda, mistõttu võtame ette tee tundmatusse ja loodame, et peame vastu. Eelkõige just vaimselt, kuigi mulle tundub, et me suudame mõlemad kogu seda teekonda võtta pigem kergelt, st me ei ole omadega mustas masenduses.

Alati kui arst IVF plaanist räägib ja et mis süstid ja kuna jne, siis see tundub nii keeruline. Õnneks neil on väljaprinditud selline... graafik, kuhu arst siis ära märgib, mis ravimit millal võtma peab ja kui kaua.

Minu süsteem, mis algas 13.10.2021, oli siis järgmine:

• Gonal-F süst õhtul 1x päevas - esimesed 5 päeva oli doos 150, siis 7 päeva doosiks 225 ja viimane jälle 150.
• Clexane 0,4 ml süst 1x päevas tegin kogu mummude kasvatamise aja (v.a kahel päeval, kui oli punktsioon) ja siis veel edasi 2 nädalat. Kokku siis 13.10-10.11.2021.
• Cetrotide süst 1x päevas - seda pidin süstima alates 8ndast päevast ja 7 päeva järjest.
• Diphereline süst 0,2 ml - see oli vist kõige olulisem süst, mille pärast ma väga põdesin. Selle pidin tegema täpselt 12h enne punktsiooni ehk siis 26.10.2021 kell 21.30.

Ehk siis perioodil 13.10-26.10.2021 tegin iga päev vähemalt kaks süsti päevas: 13.10-19.10.2021 oli kaks süsti päevas; 20.10-25.10.2021 oli kolm süsti päevas ja päev enne punktsiooni ehk 26.10.2021 oli kaks süsti. Süstisin üksi, enamasti omaette köögis, ilma M-ta. Ta ütles kohe, et tema mind süstida ei taha ja ega mul endal oli vist ka parem ise teha. Mõne nõela puhul oli küll see, et ma võtsin ikka paar minutit hoogu, kui selle endale sisse surasin, sest mõni oli päris pikk ja paks. Kõige hullem oligi jälgida, et õige süst õigel päeval ja õiges koguses. Cetrotide pidin nt ise kokku segama pulbrist ja veest ampulli ja siis kogu selle ravimi süstlasse saama. Siis vahetama nõela ja süstima. Ma alati kartsin, et kas pulber ikka seguneb korralikult ja kas saan ikka kõik kätte. Samas ma usun, et seal on veidi ka nn möödalaskmist lubatud, vahel mõni tilk ravimit jäi ikka ampulli ka. Kõige viimast Diphereline süsti pidin tegema kaks korda, sest ravimikogus ei mahtunud ühte süstlisse ära. :D Kuna siin oli aeg ka oluline, siis pabistasin kõige rohkem. Siin palusin küll M abi, aga kui aus olla, siis temast ei olnud üldse mingit abi, ta oli vist rohkemgi närvis. :D Lõpuks saigi süst veidi hiljem tehtud (umbes 10-15 minutit) ja ma lootsin, et ma midagi pekki ei keeranud. See süst oli vajalik, et toimuks ovulatsioon ja munarakud saadaks ilusti kätte. 

Kogu süstimise vältel (mitte ainult kasvatamise ajal, vaid varem ka, kui olen pidanud süstima Clexanet, juhtus mul ainult üks kord, kui mul oli suurem sinikas kõhul ja umbes 2-3 korda, kui tuli väiksem sinikas. Jah, teinekord kipitas rohkem või oli veidi sügelust, aga ma usun, et üldjuhul võib rahule jääda, et kõik nii hästi läks. 

Vahepeal oli veidi keeruline küll. Kuna tahtsin süstid iga õhtu enamvähem samal ajal teha (on vis tisegi soovituslik), siis nii mõnigi kord vajas see veidi planeerimist. Nt ükskord olid meil sõbrad külas, siis tegin asja teise tuppa ja tegin oma süsti ära. Või teisel korral olin üldse tööl peol ja tegin siis oma kaks süsti tööl WC-s. :D Kuna arvestasin ühte rohtu valesti ja veidi jäi puudu (Gonal-F on selline süstel, kus on üks suurem kogus ja ise pead endale vajaliku koguse reguleerima), siis läksin varem peolt ära, et 24/7 apteegist uus süstel osta ja tegin siis Tõnismäe apteegi ees lisakoguse ära. Ehk siis midagi hullu pole, saab hakkama küll.

Munarakkude stimuleerimine päris ohutu protsess pole ka. Näiteks võib toimuda hüperstimulatsioon, mis tähendab, et liiga tekib liiga palju folliikuleid. Siis võib juhtuda, et protsess katkestatakse. Ma käisin kogu selle perioodi vältel vist 2-3 korda UH-s, et jälgida, kas munarakud kasvavad, kas on piisavalt, kas on vaja ravimikogust korrigeerida jne. Õnneks hüperstimulatsiooni ei tekkinud, kuigi mul saadi päris palju folliikuleid. Ma täpselt ei mäleta, aga 20ne ringis oli neid küll. Arst oli väga rahul. :D Lisaks lugesin, et kõht võib paiste minna, kuna munasarjad on siiski palju suuremad, kui tavaliselt. Lisaks siis ebamugavus ja kõhuvalu. Ma viimasel kahel päeval tundsin, et veidi on raskem, aga õnneks ei olnud midagi hullu. Väga tugevat kõhupaistetust või tundlikkust ei mäleta.

Nii palju siis mummude kasvatamisest. :) Ei ütle, et oli megakerge protsess, aga eimidagi ületamatut ka. Natuke planeerimist, täpsust, julgust süstimisel ja ongi tehtud! Järgmine kord pajatan siis täpsemalt juba, mis edasi sai.