Munarakkude punktsioon

 Hei,

Eelmine postitus oli mummude kasvatamisest ja nüüd plaanin siis kirjutada veidi sellest, mis edasi sai.

Kui viimane UH näitas, et mummud on kenasti kasvanud ja valmis, siis leppisime kokku, et 27.10.2021 kell 8 lähen koos M-ga kliinikusse, kus mind siis sisse võetakse ja ette valmistatakse ning M annab ka lõpuks oma raske panuse. See tähendab, et kogu töö, mis tema tegema pidi, oli loovutama oma mehikesed, et neid minu mummudega hiljem kokku viia. :D

Olime õigeaegselt kohal, M saadeti tähtsasse ruumi ja nägime alles paari tunni pärast, kui ise välja sain. Mind saadeti edasi palatisse, kus pidin selga panema oversized öösärgi ja hommikumantli (ma näen nendega nagu Urr välja, kuna need on nii suured mulle), pidin panema pähe võrgu, jalga sussid ja siis jäin ootele. Natukese aja pärast tuldi pandi kanüül ja jäin jälle veidikeseks ootele. Mingi aeg kuulsin, kuidas keegi voodiga sisse veeretati, tõenäoliselt siis oli temal punkteerimine, kuna inimene tundus selline uimane. Järsku oligi minu kord. Läksin protseduuriruumi. See on selline suurem jahedam ruum, kus laud, kapid ja siis "voodi", kuhu peale pidin lamama. Ruumis oli minu arst, kaks õde ja anestesioloog. Jah, punkteerimine tehakse lühikeses üldnarkoosis, maksimaalselt ma arvan, et 30 minutiks. Uh, mu elu esimene üldnarkoos! :D Saab fun olema. Võtsin hommikumantli ära, mingi asi ühendati kanüüli, arst vist puhastas ming siis ka mingi külma lapiga tupest, mis väga hull polnudki... Anestesioloog küsis, millal ma viimat sõin (viimati eelmisel õhtul, sest hommikul ei tohtinud) ja... rohkem ma ei mäleta midagi. Järgmine hetk, mis ma mäletan oli see, et ma küsisin õdedelt midagi (kahjuks ma ei mäleta mida, aga arvan, et midagi lollakat), siis ähmaselt mäletan, et olin jälle oma voodis ja väga uimane ja püüdsin veel magada. Mingi hetk ma toibusin ja mõtlesin, et kuidas ma tagasi palatisse sain. Kas tegelikult ka kaks õde tõstsid mind protseduurilaualt voodisse? Ainuke loogiline selgitus, kuna algselt oli mul palatis kindlasti teine voodi. 

Toibusin ja ärkasin vaikselt ja mingi hetk sain aru, et jaa, kõht on tõesti veidi valus. Õed käisid teise naise käest küsimas midagi, kellel oli paha olla. Lõpuks jõuti ka minu juurde, pakuti juua, küsiti, kas kõik on korras ja mingi hetk toodi ka söögiks väike jogurt. Selle tarbisingi natukese aja pärast ära, sest kõht oli päris tühi. Ma arvan, et umbes tunnike-poolteist toibusin seal ja selle jooksul käidi mitu korda küsimas, kas kõik on korras. Mul oli, valuvaigistit ei soovinud, sest polnud nii valus. Kohati andis siiski tunda, eriti kui külge keerasin. Mingi hetk käidi kanüüli eemaldamas ja öeldi, et varsti saan naistearsti juurde. Võisin end riidesse panna ja jäin ootama. Varsti tuldigi ja öeldi, et minek ja seal saan edasise info, kuidas läks ja millal tehakse esimene siirdamine. Enne jõudsin M-le teada anda, et saan varsti välja ja palusin, et ta vastu tuleks. See oli hea otsus, sest kui ma kõndima hakkasin, siis sain aru, et ma olin alakõhust ikkagi hell ja kohati oli ka valus (ja vist ka paistes), nii et kui oleks pidanud koju minema bussiga või ise sõitma, siis poleks kerge olnud.

Arst ütles, et tulemus oli hea, nad said päris palju mummusid kätte. Täpsemalt saadi kätte 24 munarakku (11+13), millest 20 viljastus! Nendest omakorda saadi 9 embrüot. Siirdamist ta samasse tsüklisse siiski ei lasknud teha ja just selle tõttu, et munasarjad olid päris suured ja oleks olnud oht tüsistustele. See tähendas, et kõik embrüod külmutatakse ja jäävad ootama oma aega. Kui kõik oleks okei olnud, siis oleks siirdamine toimunud nädal peale punktsiooni ehk 02.11.2021. Nüüd jäi see ära... Nõme oli siiski see, et esimene siirdamine pidi toimuma loomulikku tsüklisse ehk siis ma pidin ootama järgmist mensest. Kuna aga Pelgus vahetati teenusepakkujat ja nende labor läks remonti, siis oli suur tõenäosus, et siirdamine jääb alles uude aastasse. Mh, milline pettumus. Jälle oota! Kuna midagi teha polnud, eks siis pidime sellega leppima.

Haiglast sain vist umbes 11.30 paiku. Koperdasin siis autosse (õnneks M juba ootas), sättisin end istuma ja kohati oli ikka raske. Ütlesin talle, et kõht on tühi ja tahaks midagi head. Seega võtsime suuna McDonaldsisse, kust ostsin endale ühe McFlurry. Oeh, see oli tõesti hea ja kulus ära. Koju jõudes võtsin vist ikka valuvaigistit ka... Sättisin end diivaninurka istuma, võtsin tööläpaka sülle ja hakkasin tööd tegema. M läks tagasi tööle. Oli ikka vahepeal päris hell olla ja pidi veidi kummargil kõndima. see kestis oma paar päeva. Midagi väga hullu siiski polnud ja sain kenasti hakkama.