Hei,
Vaatasin, et päris pikk vahe on kirjutamises jäänud ning viimane postitus ongi 14.10.2020 toimunud IUI kohta.
Kuna rõõmuhõiskeid siin ei ole olnud, siis see tähendab ainult üht - see ei toiminud. Nii kahjuks on. Tundub, et niiväga kui ma seda ka ei tahaks, seda ime siiski iseenesest ei juhtu.
Mis aga on siis vahepeal toimunud? Ega eriti polegi midagi, kui ainult üks ootamine. Arst ütles järgmisel visiidil kohe, et enam ei ole mõtet IUI-d proovida, kuna see ei mõjunud ning küsis, kas soovime edasi minna IVF poole. Enne, kui asi pihta hakkab, pidime ka konsultatsioonil käima. Või tegelikult... ma ei saanudki aru, kas see on kohustuslik või soovituslik, aga igatahes ma mõtlesin, et ega see halba ju ei tee.
Mis vahe on IUI-l ja IVF-l? IUI on intrauterine insemination ehk siis emakasisene inseminatsioon. Kirjutasin ka sellest eelnevalt, aga sisuliselt viiakse mehe seemnerakud emakasse spetsiaalse kateetri abil. Edasi peab asi toimuma loomulikult. IVF in in vitro fertilization ehk siis kehaväline viljastamine. Kateetri abil viiakse emakasse juba viljastatud munarakk, mis siis loodetavasti ka pesastub ja kasvama hakkab.
IVF konsultatsioonil käisime detsembri algusepoole. Seal seletati, mis on IVF ja mis see endast kujutab. Ei saaks öelda, et midagi mind seejuures üllatas. Ma teadsin, et ma saan raviplaani ja see ei ole meeldiv. Sisaldab ju siiski enda süstimist. Ravimite eesmärgiks on tekitada superovulatsioon ehk korraga valmivad paljud muanrakud. Kui see õnnestub, siis korjatakse protseduuri käigus munarakud munarasjast. Kusjuures, ma arvasin, et seda tehakse läbi kõhu, kuid eksisin. Tehakse üldnarkoos (!), mis kestab lühikest aega ja selle käigus kogutakse siis nii palju munarakke kui võimalik. Selleks sisestatakse sisse peenike nõel läbi tupe ülaosa. Tundub natuke hirmutav. Ma ei ole kunagi üldnarkoosis olnud ja ei oska midagi oodata. Lisaks oli üllatav see, kui palju inimesi protseduuri ajal toas viibib. Selles on arst (kes ei pruugi olla sinu raviarst), siis õde, anestesioloog, anestesioloogi õde, siis veel keegi, kes võtan munasarjad vastu ja siis veel üks õde... Tundub lihtne protseduur, aga pole seda vist ühti. Peale protseduuri ei saa kohe koju (nagu oli nt IUI puhul), vaid ollakse natuke jälgimisel. Selleks, et näha, kuidas narkoosist taastutakse ja samamoodi ka keha. Üllatav oli ka see, et samas tsüklis ei pruugi kohe ka IVF toimuda, kui keha ei suuda taastuda või esineb mingeid tõrkeid (siinkohal võisk hoida pöidlaid, et midagi sellist ei oleks ja et kõik saaks toimuda sama tsükli jooksul). Samal päeval, kui munarakud korjatakse, annab mees ka oma panuse. Ja siis toimubki munarakkude viljastamine laboris. Siin ma sain aru, et on mitu võimalust. Üheks võimaluseks on panna muna- ja seemnerakud ühte katseklaasi, et saaks toimuda viljastumine. Seda protseduuri jälgitakse ning viljastunud munarakku kasvatatakse mitu päeva. Emakasse siirdatakse 1-3 embrüot (viljastatud munarakk). Seda ma ei teagi, kas saab ise valida, mitu embrüot lasta endasse panna... Seda peaks siis üle küsima, sest sellisel juhul on suur tõenäosus saada mitmikud. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik lasta katseklaasi viljastumist toimuda, siis ma sain aru, et teise võimalusena on see, et seemnerakk "süstitakse" munarakku. Ma ei tea, mis juhul või kes seda otsustab... Äkki siis vaadatakse seemnerakkude aktiivsusest ja et kas nad on piisavalt kiired munarakke viljastama... Ülejäänud embrüod, mis ei panda kohe emakasse, külmutatakse ja neid saab kasutada hiljem.
Infot oli tookord palju, aga usume, et saime kõigest aru siiski.
Peale seda konsultatsiooni käisin korra veel ka arsti vastuvõtul. Andsin vereproovi, et mingeid näitajaid kontrollida ja sain kätte oma raviplaani. Jeerum küll... See kõik on nii keeruline. Kuna eeldatav päevade algus jäi siin aastavahetuse kanti, siis oli mul kolm erinevat raviplaani võimalust. Kusjuures nendest esimene (ehk kui menses oleks hakanud 31.12.2020) oli kõige parem, sest siis pidin ma ainult ühte ravimit kasutama. :D Kui aga päevad hakkavad vahemikus 01.01.2021-03.01.2021, siis tuleb juba kolm ravimit mängu. Nendest kaks süstitavad! Ma ei tea, kuidas ma hakkama saan, aga lihtsalt pean saama. Muud võimalust ei ole, sest kahjuks me ei oska teha last loomulikul teel. :(
Täna, 03.01.2021, ei ole mul veel menses hakanud, kuigi märgid nagu oleks. Kusjuures... natuke teistsugused kui tavaliselt ja ma ei oska nendest midagi arvata. Muud voolust on ka rohkem kui tavaliselt. Kui muidu on nagu ikka selline nn päevade valu olnus, siis seekord pigem kõhuvalu moodi asjandus. Ja mitte pidevalt. Samas tunnen teatavat pinget alakõhus, nii et ju see ikka märk algavatest päevadest on. Aga kuna minu raviplaani juhised lõppesidki 03.01.2020, siis pean tõenäoliselt kohe homme arstiga ühendust võtma ja teada andma, et midagi pole toiminud. Õnneks või kahjuks, ei oskagi öelda. Igaks juhuks tegin ka 31.12.2020 rasedustesti, et äkki, äkki on juhtunud meie väike jõuluime, aga see oli nii negatiivne, kui veel ollagi sai. Isegi kuivamistriipu ei tekkinud.
Tegelikult on jama ka, et see tsükkel kõigub, kuna siis muutub ju ka see nn soodne periood. Tsükli alguses on üks, aga kui päevad ei hakka õigel ajal, siis see ju liigub edasi. Mis tähendab, et meie ajastus võis olla täiesti metsa. Kuidas siis nii saab üldse miskit planeerida?
Olen püüdnud olla stressivaba ja mitte mõelda kogu aeg eesolevale, aga raske on. Ausalt ka. Seda enam, et sain teada, et üks sõbranna on jälle rase. Muidugi on mul tema üle väga hea meel, aga samal ajal mõtlen, et miks siis mina.. meie... niimoodi vaeva peame nägema. Seda enam, et tegelikult pole meil kummalgi midagi diagnoositud, et mille tõttu me ei suuda ise rasestuda. Hakkan juba ka ise üle mõtlema, et äkki olemegi ise süüdi ja oma tegevusetuses. Ei ole ma ju püüdnud kuidagi paremini toituda või trenni teha rohkem vms. Äkki oleme nn magamistoas liiga laisad või panen ma kogu aeg siis tõesti selle soodsa ajaga mööda? Samas võiks ju mõelda, et 3,5 aastaga võiks sellest hoolimata rasestumine ju toimuda? Oeh, ei tea. Lihtsalt kurb on olla.
