Hei!
Natuke üle nädala on möödas, kui lõpuks tegin siis rasedustesti. Ausaltöeldes ma ootasingi negatiivset vastust. Isegi õhkõrna lootust polnud. Otsustasin testi teha hommikul enne tööle minekut ja mehe üles ärkamist. Esiteks, kui kunagi peaks vastus olema positiivne, siis ma tahaks ikkagi teda kuidagi üllatada (kuigi see muutub juba järjest mõttetumaks) ja teiseks, kui vastus on negatiivne, siis ma olekski tahtnud üksi olla. Muidu ma oleks murdunud ja kurb olnud. See, aga mis edasi sai, oli üllatus isegi mulle.
Tööpäev oli kiire ja eks ma natuke ikka mõtlesin sellele ja muutusin kurvaks, aga väga ei lasnud endale neid mõtteid pähe. Õhtul ja peale tööd olid asjad aga halvad. Kogu aeg oli tunne, et tahaks nutta. Kuna ma ei suutnud oma mehele öelda, et tegin testi ja see oli negatiivne, siis... Olin ma üksi. Ma ei tea isegi, miks ma ei suutnud. Tundsin, et ma ei suuda peale enda veel teda ka lohutama hakata ja temalt ma tõenäoliselt lohutust poleks saanud. Kuna ta oleks ka ise kurb olnud. Õhtul olime voodis ja üks asi viis teiseni ja siis peale seksi mõtlesin, et okei, nüüd pahvatan selle välja. Seks muutis mu kuidagi eriti tundeliseks ja nii raske oli pisaraid tagasi hoida. Õigem oleks öelda, et nuttu, sest pisarad tulid ise. Raske oli neid varjata. Aga... ikka ei suutnud. Ta jäi magama ja lõpuks siis minagi. Kõige nõmedam ongi see, et mõtlesin siis järgmine päev ehk siis laupäev öelda.. Hommikul kuidagi ei tulnud seda hetke ja pärast autos sõites siis purtsatasin selle välja. Ta oli isegi üllatavalt okei (vähemalt väljast) ja isegi lohutas mind, et ehk siis järgmine kord. Ma täitsa üllatusin. Õhtul kodus voodis ma enam ei suutnud ja ta küsis, et mis viga. Mul on aga see nõme asi, et kui ma olen nutu äärel või juba nutan, siis ma ei suuda rääkida. Pisarad hakkasid voolama ja noh... eks ta sai muidugi aru, mille pärast ma nutan. Ja siis ma tõesti tundsin, et ta tunneb mulle kaasa ja lohutab mind. Ma ei pidanud kurvas olekus veel teda lohutama...
Ma tõesti ei tea, miks seekordne negatiivne mulle nii rängalt mõjus. Varem olen kuidagi paremini leppinud. Ju ma ikka lootsin, et see süst on ime ja kõik läheb õnneks. Siiski mitte. Ega ma ei teagi, kas seda ka tehakse mitu korda? Mis nüüd saab siis? Arstile uus aeg kirja pandud, eks siis näis... Ma ise kardan seda, et ega väga palju võimalusi ju iseenesest vist pole? Oeh... ma ei tea. Raske loota parimat.
Kõigele lisaks olen hakanud mõtlema, et kuidas õppida elama hetkes. Kui hakkasime proovima, siis ma panin enda elu justkui ootele, sest kohekohe pidin ju rasedaks jääma. Siis hakkasingi mõtlema, et ah, pole seda või toda või kolmandat vaja. Töökohavahetuse oleks võinud ju ka ikka rutem teha, oleksin juba palju kaugemal omadega. Noh, okei, mis sellest enam. Mis tehtud, see tehtud, aga kuidas hakata uuesti elama hetkes?
laupäev, 25. jaanuar 2020
esmaspäev, 13. jaanuar 2020
12 päeva möödas
Hei,
Panen vahepeal mõtteid kirja.
Raske on oodata ja mitte mõelda ning loota. Nii raske... Tahaks juba ju teada ja ikka positiivset tulemust!
Igatahes täna on siis tsükli 24 päev ehk 12 päeva on Ovitrelle süstist möödas. Vahepeal on OV testid olnud positiivsed. Alguses oli ülemine (kontrolljoon) heledam ja alumine (testjoon) tumedam. Nüüd, 12 päeva pärast ovulatsiooni ehk DPO on OV test negatiivne.
Aus olla, siis ma väga kardan, mis saab. :( Ei julge midagi loota ega mõelda. Viimasega kardan kogu aeg enda jaoks asjad ära sõnuda. Aga kuidas sa siis ei mõtle? Võimatu ju...
Panen vahepeal mõtteid kirja.
Raske on oodata ja mitte mõelda ning loota. Nii raske... Tahaks juba ju teada ja ikka positiivset tulemust!
Igatahes täna on siis tsükli 24 päev ehk 12 päeva on Ovitrelle süstist möödas. Vahepeal on OV testid olnud positiivsed. Alguses oli ülemine (kontrolljoon) heledam ja alumine (testjoon) tumedam. Nüüd, 12 päeva pärast ovulatsiooni ehk DPO on OV test negatiivne.
Aus olla, siis ma väga kardan, mis saab. :( Ei julge midagi loota ega mõelda. Viimasega kardan kogu aeg enda jaoks asjad ära sõnuda. Aga kuidas sa siis ei mõtle? Võimatu ju...
neljapäev, 9. jaanuar 2020
Midagi tomub - Ovitrelle süst
Hei!
Natuke aega viimasest postitusest jälle möödas ja mõtlesin edasi kirjutada.
Kuna enne jõule hakkasid päevad (kahjuks, eksole), siis helistasin kliinikusse ja panin endale uue aja. Seekord oli meeles ka Femara tablette võtta. Eelmine tsükkel oli mu mälu lühises ja unustasin, mistõttu ei saanud aega ka UH-sse. Aga see selleks... Tsükli 14-s päev oleks olnud 03. jaanuarul, sain aja päev enne. Läksin pukki, arst vaatas läbi ja kostis, et "jaa, paremas munasarjas on üks kena follikel olemas". Mina siis mõtlesin, et noh, äkki seekord läheb siis õnneks. Hakkasin end riidesse panema, kui arst järsku mainis, et seekord teeme siis süsti ka, et siis ovuleerib kindlasti. Jah, kahjuks on nii, et ovulatsioon võib ju olla, aga kui munarakku ei eraldu, siis ei ole ka viljastumist. Loogiline, eksole? Igatahes... Ma kohe siis, et mis süsti, sest päris alguses rääkis ka süstidest, aga ma mäletasin, et need olid siis, kui juba rasedaks jään.
Arst uuris, kas tean, kuidas süsti teha, raputasin pead. Siis võttis selle süstla kätte ja näitas. Süstal on isegi naljakas öelda, sest esmapilgul tundub see nagu mingi marker. Igatahes juhendas, et vahet ei ole, kas paremale või vasakule poole, aga süst tuleb teha lihasesse. Soovitas siis kõike pehmema koha peale (alla naba) võtta nahk näppude vahele ja süst ära teha. Ütles, et kui kardan, saan süsti kohe apteegist välja osta ja lasta neil teha. Ma ei viitsinud jamada, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. :D Töökoha lähedal apteegis polnud, seega lasin mehel mujalt uurida. Võiks ju arvata, et taoline rohi on igas apteegis, aga siiski mitte. Tema kommentaar oli, et pakk on ilgelt suur. :) Oli ka, aga süstal ise pisem. Kusjuures nii naljakas on tema reaktsioon. Mingi aeg ka rääkisin, et tuleb ehk süstima hakata ja ta kohe vastu, et ise süstin ennast, tema seda ei tee. Seekord samamoodi. Nagu.. Mis see siis ära ei ole? Naljaga pooleks tegin märkuse, et meestel ikka väga tore olla. Naised käivad arsti juures, kontrollis, võtavad rohtusid jnejne, nemad ei pea midagi tegema (no juhul, kui neil kõik korras). Ja nüüd ei saa süstigi tehtud.
Õhtul võtsin rohu külmkapist välja ja vaatasin igaks juhuks Youtubest ka videot, kuidas täpsemalt tegema peab. Videos tundus süstla nõel nii suur olevat, siis hakkasin küll natuke kartma. :D Aga tegemata ei saanud ka ju jätta. Valmistasin siis süstla ette, mees tuleb juurde ja võdistab end. Ajab ikka naerma küll. Puhastasin koha ära, võtsin pehme koha näppude vahele, hingasin sügavalt sisse ja lõin nõela sisse. Ja teate? See polnud ju midagi. Alguses oli kerge näpistus, aga süstla sissepanekut põhimõtteliselt ei tundnudki. Rohu sisselaskmist samuti mitte. Paari sekundiga oli kõik.
Järgmised 2-3 päeva oli alakõht kergelt nagu krampides või hell. Ma ei tea, kas just sellest, aga võimalik siiski. Tegin ka OV teste, need olid positiivsed, aga sedapuhku teistmoodi. Kui tavaliselt on mul kaks kriipsu olnud sama tugevusega, siis nüüd oli ülemine heledam ja alumine tumedam. Kuna ma süstisin endale ju rasedahormooni hCG-d, siis kas OV test näitaks ka raseduse? Igatahes teistmoodi oli küll. Teadupärast läheb see rohi umbes 14 päevaga organismist välja ehk siis enne seda pole mõtet rasedusteste teha ka. Suure tõenäosusega tuleb (vale)positiivne ehk siis tulemuses ei saa kindel olla. Teen iga paari päeva tagand OV testi, et teada, kas rohi on organismist välja läinud. Endal ka selles mõttes põnev. :)
Arsti sõnade kohaselt pidin ma siis õhtul süsti tegema ja 24-36 tunni pärast pidi toimuma ovulatsioon. Ma küll tean, et ei tohi seda teha, aga ikka mõtlen natuke üle. Kas ikka sai õigel ajal seksitud, kas kõik mängib õigesti välja jnejne. Muidugi ma naudin ka kõike, aga lihtsalt... Loll pea on nuhtluseks. Ma tean ju väga hästi, et need poisikesed püsivad 2 päeva küll kenasti elus ja et loogiliselt võttes katsime perioodi rohkem kui küll ära, aga ikka jääb kahtlus, et ehk oleks saanud midagi rohkemat teha. Eks see lootus minus kõneleb. Elame ja näeme, kas siis süstist oli abi või mitte. Sõrmed ja varbad on igatahes ristis! :)
Natuke aega viimasest postitusest jälle möödas ja mõtlesin edasi kirjutada.
Kuna enne jõule hakkasid päevad (kahjuks, eksole), siis helistasin kliinikusse ja panin endale uue aja. Seekord oli meeles ka Femara tablette võtta. Eelmine tsükkel oli mu mälu lühises ja unustasin, mistõttu ei saanud aega ka UH-sse. Aga see selleks... Tsükli 14-s päev oleks olnud 03. jaanuarul, sain aja päev enne. Läksin pukki, arst vaatas läbi ja kostis, et "jaa, paremas munasarjas on üks kena follikel olemas". Mina siis mõtlesin, et noh, äkki seekord läheb siis õnneks. Hakkasin end riidesse panema, kui arst järsku mainis, et seekord teeme siis süsti ka, et siis ovuleerib kindlasti. Jah, kahjuks on nii, et ovulatsioon võib ju olla, aga kui munarakku ei eraldu, siis ei ole ka viljastumist. Loogiline, eksole? Igatahes... Ma kohe siis, et mis süsti, sest päris alguses rääkis ka süstidest, aga ma mäletasin, et need olid siis, kui juba rasedaks jään.
Arst uuris, kas tean, kuidas süsti teha, raputasin pead. Siis võttis selle süstla kätte ja näitas. Süstal on isegi naljakas öelda, sest esmapilgul tundub see nagu mingi marker. Igatahes juhendas, et vahet ei ole, kas paremale või vasakule poole, aga süst tuleb teha lihasesse. Soovitas siis kõike pehmema koha peale (alla naba) võtta nahk näppude vahele ja süst ära teha. Ütles, et kui kardan, saan süsti kohe apteegist välja osta ja lasta neil teha. Ma ei viitsinud jamada, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. :D Töökoha lähedal apteegis polnud, seega lasin mehel mujalt uurida. Võiks ju arvata, et taoline rohi on igas apteegis, aga siiski mitte. Tema kommentaar oli, et pakk on ilgelt suur. :) Oli ka, aga süstal ise pisem. Kusjuures nii naljakas on tema reaktsioon. Mingi aeg ka rääkisin, et tuleb ehk süstima hakata ja ta kohe vastu, et ise süstin ennast, tema seda ei tee. Seekord samamoodi. Nagu.. Mis see siis ära ei ole? Naljaga pooleks tegin märkuse, et meestel ikka väga tore olla. Naised käivad arsti juures, kontrollis, võtavad rohtusid jnejne, nemad ei pea midagi tegema (no juhul, kui neil kõik korras). Ja nüüd ei saa süstigi tehtud.
Õhtul võtsin rohu külmkapist välja ja vaatasin igaks juhuks Youtubest ka videot, kuidas täpsemalt tegema peab. Videos tundus süstla nõel nii suur olevat, siis hakkasin küll natuke kartma. :D Aga tegemata ei saanud ka ju jätta. Valmistasin siis süstla ette, mees tuleb juurde ja võdistab end. Ajab ikka naerma küll. Puhastasin koha ära, võtsin pehme koha näppude vahele, hingasin sügavalt sisse ja lõin nõela sisse. Ja teate? See polnud ju midagi. Alguses oli kerge näpistus, aga süstla sissepanekut põhimõtteliselt ei tundnudki. Rohu sisselaskmist samuti mitte. Paari sekundiga oli kõik.
Järgmised 2-3 päeva oli alakõht kergelt nagu krampides või hell. Ma ei tea, kas just sellest, aga võimalik siiski. Tegin ka OV teste, need olid positiivsed, aga sedapuhku teistmoodi. Kui tavaliselt on mul kaks kriipsu olnud sama tugevusega, siis nüüd oli ülemine heledam ja alumine tumedam. Kuna ma süstisin endale ju rasedahormooni hCG-d, siis kas OV test näitaks ka raseduse? Igatahes teistmoodi oli küll. Teadupärast läheb see rohi umbes 14 päevaga organismist välja ehk siis enne seda pole mõtet rasedusteste teha ka. Suure tõenäosusega tuleb (vale)positiivne ehk siis tulemuses ei saa kindel olla. Teen iga paari päeva tagand OV testi, et teada, kas rohi on organismist välja läinud. Endal ka selles mõttes põnev. :)
Arsti sõnade kohaselt pidin ma siis õhtul süsti tegema ja 24-36 tunni pärast pidi toimuma ovulatsioon. Ma küll tean, et ei tohi seda teha, aga ikka mõtlen natuke üle. Kas ikka sai õigel ajal seksitud, kas kõik mängib õigesti välja jnejne. Muidugi ma naudin ka kõike, aga lihtsalt... Loll pea on nuhtluseks. Ma tean ju väga hästi, et need poisikesed püsivad 2 päeva küll kenasti elus ja et loogiliselt võttes katsime perioodi rohkem kui küll ära, aga ikka jääb kahtlus, et ehk oleks saanud midagi rohkemat teha. Eks see lootus minus kõneleb. Elame ja näeme, kas siis süstist oli abi või mitte. Sõrmed ja varbad on igatahes ristis! :)
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)