Negatiivne

Hei!

Natuke üle nädala on möödas, kui lõpuks tegin siis rasedustesti. Ausaltöeldes ma ootasingi negatiivset vastust. Isegi õhkõrna lootust polnud. Otsustasin testi teha hommikul enne tööle minekut ja mehe üles ärkamist. Esiteks, kui kunagi peaks vastus olema positiivne, siis ma tahaks ikkagi teda kuidagi üllatada (kuigi see muutub juba järjest mõttetumaks) ja teiseks, kui vastus on negatiivne, siis ma olekski tahtnud üksi olla. Muidu ma oleks murdunud ja kurb olnud. See, aga mis edasi sai, oli üllatus isegi mulle.

Tööpäev oli kiire ja eks ma natuke ikka mõtlesin sellele ja muutusin kurvaks, aga väga ei lasnud endale neid mõtteid pähe. Õhtul ja peale tööd olid asjad aga halvad. Kogu aeg oli tunne, et tahaks nutta. Kuna ma ei suutnud oma mehele öelda, et tegin testi ja see oli negatiivne, siis... Olin ma üksi. Ma ei tea isegi, miks ma ei suutnud. Tundsin, et ma ei suuda peale enda veel teda ka lohutama hakata ja temalt ma tõenäoliselt lohutust poleks saanud. Kuna ta oleks ka ise kurb olnud. Õhtul olime voodis ja üks asi viis teiseni ja siis peale seksi mõtlesin, et okei, nüüd pahvatan selle välja. Seks muutis mu kuidagi eriti tundeliseks ja nii raske oli pisaraid tagasi hoida. Õigem oleks öelda, et nuttu, sest pisarad tulid ise. Raske oli neid varjata. Aga... ikka ei suutnud. Ta jäi magama ja lõpuks siis minagi. Kõige nõmedam ongi see, et mõtlesin siis järgmine päev ehk siis laupäev öelda.. Hommikul kuidagi ei tulnud seda hetke ja pärast autos sõites siis purtsatasin selle välja. Ta oli isegi üllatavalt okei (vähemalt väljast) ja isegi lohutas mind, et ehk siis järgmine kord. Ma täitsa üllatusin. Õhtul kodus voodis ma enam ei suutnud ja ta küsis, et mis viga. Mul on aga see nõme asi, et kui ma olen nutu äärel või juba nutan, siis ma ei suuda rääkida. Pisarad hakkasid voolama ja noh... eks ta sai muidugi aru, mille pärast ma nutan. Ja siis ma tõesti tundsin, et ta tunneb mulle kaasa ja lohutab mind. Ma ei pidanud kurvas olekus veel teda lohutama...

Ma tõesti ei tea, miks seekordne negatiivne mulle nii rängalt mõjus. Varem olen kuidagi paremini leppinud. Ju ma ikka lootsin, et see süst on ime ja kõik läheb õnneks. Siiski mitte. Ega ma ei teagi, kas seda ka tehakse mitu korda? Mis nüüd saab siis? Arstile uus aeg kirja pandud, eks siis näis... Ma ise kardan seda, et ega väga palju võimalusi ju iseenesest vist pole? Oeh... ma ei tea. Raske loota parimat.

Kõigele lisaks olen hakanud mõtlema, et kuidas õppida elama hetkes. Kui hakkasime proovima, siis ma panin enda elu justkui ootele, sest kohekohe pidin ju rasedaks jääma. Siis hakkasingi mõtlema, et ah, pole seda või toda või kolmandat vaja. Töökohavahetuse oleks võinud ju ka ikka rutem teha, oleksin juba palju kaugemal omadega. Noh, okei, mis sellest enam. Mis tehtud, see tehtud, aga kuidas hakata uuesti elama hetkes?