Esimesed kaks elunädalat

 Hei,

Panen kirja tita esimesed kaks elunädalat, et endal hiljem hea oleks meenutada tundeid ja mõtteid. Tahtsin seda järjest teha, aga kuidagi ei saanud pihta. Seega loodan, et asjad veel meeles. :D

TÜKi perepalatis olime kokku siis 02.12-05.12.2022. Selle aja jooksul saime mõnnata ja tita iga kahe tunni tagant enda juurde umbes 45 minutiks. Üldjoontes võin öelda, et päris hea oli seal olla. Turvaline. Personal enamasti sõbralik ja toetav. Kui tita meie juures oli, siis proovisin tissitada, aga ta eelistas enamasti samal ajal lihtsalt magada. No mis seal ikka. Mul rinnast piima ei tulnud ka, ju ta ei viitsinudki imeda. Kolmandal päeval sain endale ka pumba, millega hakkasin siis rindadest piima välja pumpama (või õigem oleks öelda, piima rinda meelitama). Kahjuks see aga ei õnnestunud. Siis oligi nii, et kui tita tagasi viisime intensiivi, siis küsiti, et kas rinnast sai midagi. Kui ütlesin, et ei, aga sain rinna otsa, siis kord öeldi, et hea ja teine kord tundus suhtumine, et no mismõttes pole piima. Nagu ma ise oleks selle piima sealt ära võtnud. Esimesel õhtul oli intensiivis väga tore tädi. Kui tita tagasi viisin, siis sain teda ise pudelist toita. :) Samas teisel õhtul nii tore tädi polnud. Viisime M-ga tita tagasi ja siis saime uuesti toita. Kuna üks õhtu saime kahekesi olla (üks toitis, teine vaatas ja õppis), siis jäin ka sinna juurde korraks. Siis see õde kohe nähvas, et ei jää midagi siia seisma, ega see suguvõsa kokkutulek pole... Oleks võinud ju ilusti öelda, et palun minge ära, aga ei. Noh, mis seal ikka. Kui see tal olemise paremaks tegi värskele emale nähvata, siis las jääda. Segaseks läksid asjad esmaspäeval, 05.12.2022. Kell 9 helistati, et võime tita enda juurde tuua. Läksime järgi ja parasjagu mõnnasime, kui u 20 mintsa pärast helistati, et tooge tagasi, läheb lastehaiglasse ja mina hiljem järgi. No okei... Viisime tagasi ja siis öeldakse jälle, et mina järgi, aga millal, kuidas, mis, kes... ei mingit infot. Mul lõid emptsioonid pea peal kokku ja hakkasin peretoas nutma. Millal ma järgi lähen? Kas mul on aega 5 minutit või tund või rohkem? Kui kauaks? Mis saab M-st, kas ta saab vähemalt esialgu meiega olla? Kas meile ei õpetatagi mässut vahetama, toitma, vannitama jnejne. Me ei tea ju, mida selle nunnuga pihta hakata! Nii palju küsimusi ja vähe vastuseid. Pisarad lihtsalt tulid, aga hakkasin igaks juhuks pakkima ja käisin pesus. Mingi hetk tuli naisearst mu seisundit üle vaatama. Katsus kõhtu (emakas kenasti tagasi läinud) ja küsis valude kohta jne. Uuris ka, et kas saame koju, ma ütlesin, et ma ei tea midagi. Natukese aja pärast tuli ämmaemand sisuliselt samade küsimustega minu seisundi kohta ja samuti küsis kojumineku kohta. Pisaraid tagasi hoides rääkisin, mis tean ja oligi kõik. Igaljuhul üks hetk pistis üks tädi nina uksest sisse ja ütles, et olgu ma umbes kell 12.35 valmis minema. Ta viib mind ja veel kaks teist ema lastehaiglasse, buss ootab meid. Küsisin, kas M saab ka kaasa tulla, siis ütles, et ta arvab küll, kuna ta ennegi mehi kaasa võtnud. Juhul muidugi, kui bussis kohti on. Uhh... Lõpuks mingi info! Mingil määral...

Üldjoontes oli TÜK perepalatis olemine siiski päris hea. Toidud olid head, millegi üle kurta ei saa. Ühel päeval käis sõbranna külas ja tõi ära kingituse, mis kamba poolt oli (armas helesinine mängujänku). Järgmine päev käis vanem õde külas. Esialgu olime lapsevanematena kindlasti kohmetud, aga ega keegi meile midagi ei näidanud ka, küll õpime. M oli väga tubli. Hakkas juba mindki seal õpetama tõstmisel ja tahtis titat pigem endale. :D Samas kohati oli ikka uskumatu tunne küll, et millega me hakkama saime... Samas mingit ülevoolavaid tundeid siiski veel ei esinenud. Eks see võtab aega.

05.12.2022 kella 13 paiku jõudsime siis lastehaiglasse. Sain palatisse, M oli minuga. Mul jälle tahtis nutt tulla ja M proovis lohutada. Ega ma täpselt ei saanudki aru, miks ma nutan. Lihtsalt kurb oli olla. Samas ehk lihtsalt mingid hormoonid hakkasid tagantjärgi tööle. :D Palatis oli kaks voodikohta, aga ainult üks tehtud. M sai lõpuks päris pikalt siin olla. Siia ta jääda kahjuks ei saanud, seega läks ta alles kella 19 paiku ära (siis lõppes ka külastusaeg). Võttis endale hotelli. Päris kurb oli olla, kui ta lõpuks ära läks. :( Jälle nutsin. Saime ka titat näha ja teha esimese hooldusringi. M küsis, et äkki saab tema ka juures olla ja õde jäi nõusse. Saime aru, et ega see tavaline pole, aga kuna hetkel vähe patsiente, siis tegi erandi. Protseduur on siis selline, et kraadimine, mässuvahetus, toitmine ja tagasi magama. Ja seda iga 3 tunni tagant. Väga kohmetu oli esimene kord, aga küll õpin olema parem ja sujuvam ja kiirem. Protseduurid on siis kell 3, 6, 9, 12, 15, 18 (siis on veidi pikem puhastus), 21 ja 24. Mässut peab kaaluma ning märkima, kui on olnud ka kaka. Samuti peab märkima üles toidukogused ning kas sai rinnapiima, rinnapiima pudelist või üldse asendajat. Kell kolm öösel halastati ja lasti mul magada. Titaga tegeles õde. Teisel ööl käisin ise kella kolme paiku toitmas, kuna arvasin, et eelmine öö lihtsalt esimese päeva tõttu tuldi vastu. Kui õde mind nägi, siis üllatus ja ütles, et kui soovin, võin tagasi magama minna, aga kuna ma kuba olin üles tõusnud, siis ütlesin, et ei ole hullu, tegelen siis juba ise.

Kui õigesti mäletan, siis teisel päeval, kui M ära läks, siis tuli kuidagi ühe õega jutuks, et me Tallinnast, ja mees mul hotellis. Õde oli kohe väga murelik ja ütles, et võime lastearsti käest uurida, äkki on võimalik mees ka haiglasse nn sisse kirjutada, siis saaksime koos olla. Ma ütlesin küll, et pole vaja, kui ei saa, aga ta ikka niiväga tahtis küsida. Järgmine päev jõudis õde minust ette ja kui lastearsti minuni tuli, siis küsiski, kas soovime ja kuidas, mida teha. Nii juhtuski, et M sai meiega olla lõpuks peaaegu terve nädala. Oli vist lõpuks siis 07.12-12.12. Maksma pidime loomulikult tema söögi eest. Ma oleks kindlasti saanud ka üksi hakkama (ega midagi ju üle jää), aga koos temaga oli kergem. Mitte, et ta megapalju aidanud oleks, aga lihtsalt seltsiks ja ta ikka aitas mässuvahetuste ja kaalumistega. Lõpuks aga mõtlesime, et ta tuleb siiski koju ära, kuna tal oli vaja tööd teha ja haiglas ikkagi ei saanud. Nii need päevad läksid, sisuliselt ikkagi kogu aeg üks ja sama. Tita äratus, mässuvahetus, toitmine, magamapanek, enda vaba aeg, kus tark inimene oleks maganud, aga mul oli vaja scrollida netis või siis sarja vaadata. :D

12.12.2022 - esimene päev täitsa üksi. Kurbus on hommikuks enam-vähem üle.  M igatsus tuli magama minnes peale ja mõtlesin, et oh, saan ju tema voodis magada, kus tema lõhn on ja see veitsa lohutaks, aga enamvähem mõtteks see jäigi, kuna tital olid teised plaanid. Peale kesköist toitumist ärkas juba enne järgmist (kuskil 1-2 vahel) ja nuttis hooti nii lohutamatult. Proovisin asendeid muuta, lutti, krooksutada, kussutada, aga eimidagi. Ta oli väga rahutu ja nuttis ja siples süles. Kogu aeg tegi ka imemisliigutust. Mul oli juba mõistus täitsa otsas ja ma ei teadnud mida teha! Mul talle midagi pudelist anda polnud, aga mõtlesin siis, et tissitades jääb ta tavaliselt kohe tuttu, proovin, äkki õnnestub. Õnneks rahunes maha kuni tuli uus toitmine peale. Seekord sai siis ainult RPAd, kuna mul polnud võimalik pumbata. Võtsin ka M teki enda voodisse, et tema lähedust tunda. See kuidagi aitas ja lohutas.

Mingipäev tuli peale lõunast toitmist tuli siinne vanemarst-õppejõud mu tuppa ja küsis, et kas ta võib tulla üliõpilastega meie tita südant kuulma. Mis mul selle vastu olla saab, seega olin lahkelt nõus. Üliõpilased said mulle küsimusi esitada, millele siis vastasin. Väga palju küsimusi ei tulnud. Arst ise oli hästi tore ja uuris ka, et kas hakkame juba koju ka saama. :D Siis ma veel ei teadnud midagi ja ütlesin ainult, et loodan küll. Vahepeal siis üliõpilased käisid kõik meie poisi südant kuulamas.

Täna oli ka uus UH dr. Köbase juures. Veidi oli halb aeg (uus toitmine hakkas vaikselt peale tulema) ja kartsin, et seekord nii ilusti vastu ei pea. :D Õnneks siiski enamvähem oli tubli poiss ja paigal ning lasi arstil uuringu ära teha. Kõik on normipärane, st tema seisundit arvestades. Saame paari päeva pärast koju, nüüd veitsa põen seda. saime ka kaks rohtu peale, seda siis pigem igaks juhuks. 0,8 ml Spironolacton ja 1 mg Furosemidi. Sisuliselt siis diureetikumid. Ühte neist peab kaks korda päevas andma. Päevase kella 15 toitmise ajal andsingi juba mõlemat ravimit ja jälle hakkas nii kurb. Ma ei tea, pidevalt tahaks nutta. Veidi kartus ka kojumineku ja olemise ees, et kas saan ikka hakkama. Kahetised tunded on. Tahaks juba koju, aga samas kardan ka. 

Olgugi, et rohtude kogused olid väga väikesed, reageeris tita väga tugevalt ja kaotas 24 tunniga 100 g oma kehakaalust, mis tema kohta on väga palju. Seetõttu otsustasid arstid, et hetkel ikkagi siis neid ei määra. See oli kergendus. 

Haiglast saime koju lõpuks 16.12.2022. Enne seda käisime veel dr. Köbase juures UH-s. Õnneks oli kõik stabiilne. Kokkuvõttes oli okei haiglas olla. Lõpuks muutus muidugi see üksiolemine rusuvaks, samas uue emana ehk polekski tahtnud kedagi kõrvale. Hetkel oli hea omaette toimetada ning kui tahtsin, sain nutta, ilma et keegi viltu oleks vaadanud. Veidi häiris see, et protseduurid tulid alati ootamatult ja ebasobival ajal (nt alustasin just tita söötmisega või pidin ise sööma), aga samas, kuna haiglas olijatele pole pandud eraldi aegu, vaid nad võetakse vahele, siis see mõistetav ka. Personal oli üldjoontes väga sõbralik ja toetav ning lastearstid ka. Midagi ette heita ei ole. Üldjoontes tundsin end hästi, ainult, et peale M äraminekut kadus mul toiduisu. Ei teagi, kas magu jukerdas, haiglatoidust oli isu täis või midagi muud, aga sisuliselt sundisin toitu alla. Isegi piparkooke ja šokolaadi ei tahtnud. Seedimine oli ka korrast ära ja vahel olin täitsa õnnetu. Õnneks paari päevaga see möödus ja toiduisu tuli ka tagasi.

Oeh, aga koju oli niiii hea saada. Ma hoidsin pöidlaid, et M ikka lõunaks jõuaks, et me saaks võimalikult vara tulema hakata. :D Noh... M messengeris mulle enam eelmine päev õhtul ja öösel ei vastanud ning polnud näinud ka. Hommikul ka ei vastanud ja ma juba muretsesin. Samas ta ju alati hommikul vara üleval, küll reageerib. Nojah, oleksin pidanud enda sisetunnet usaldama ja talle helistama, sest selguski, et ta magas sisse. Tüüpiline. Kokkuvõttes läks kõik ikkagi õnnelikult ja ta jõudis lõunaks kohale. Niiii-niiii hea meel oli ära saada. Lõpuks koju! Tekkis muidugi järgmine hirm - mida selle titaga kodus peale hakata!? :S

Sünnituslugu

 Hei,

Mõtlesin, et prooviks siis ka sünnitusloo kuidagi kirja panna. Ma pole küll hea ehk detailides ja kellaaegade jälgimises, aga proovib.

27.11.2022

Mõtlesin, et see sügelus ikkagi kahtlane ning võiks minna kontrolli. Helistasin igaks juhuks Pelgu EMOsse, kas nad seal teste teevad. Kartsin, et nähvatakse, et sügelemine on raseduse ajal normaalne, kuid õnneks oli väga sõbralik naine vastas. Ütles, et ikka võiks tulla kontrolli ja tehakse testid. Endiselt sügelen pigem mujalt (rinnaesine, käevarred, üla- ja alaselg), kui käed ja tallad, millede sügelemine on hepatogestoosi üks tunnuseid.

Veidi peale kella 13 jõudsin EMOsse ja esimese asjana võttis vastu ämmakas. Võeti veri ja andsin uriini. Edasi pangi mind KTG alla (u 30ks mintsaks), mis minu jaoks oli esmakordne kogemus. KTGga põhiliselt jälgitakse siis tita südamelööke ning ka emaka tegevust (kokkutõmbeid). Tita südamelöögid olid korras, emaka kokkutõmbeid ei esinenud. Edasi pidin ootama vereproovi vastuseid. Kuna oli juba päev ja ma olin söönud, siis ühte näitajat kontrollida ei saanud, kuna selle jaoks pidi olema söömata/joomata. Lõpuni lootsin, et näidud ikka kenasti korras ja ongi lihtsalt nahakuivusest tingitud sügelus (kuigi noh... kreemitamine ei aidanud üldse).

Ootamise ajal kuulsin, kuidas ämmaemand kellelegi helistas, ütles minu nime ja näidud. Siis juba aimasin, et ok, nüüd on pekkis. :S Ma ei eksinud. Uriin oli küll korras, aga maksanäitajad väga paigast. Veidi aja pärast tuligi juba naistearst (kes oli väga noor, mõtlesin isegi, et kas tal kool ikka läbitud :D) ja küsis, et kas ma tean, mis on hepatogestoos, mille peale kostsin, et jaa, ma olen selle kohta uurinud. Kuna halvad maksanäitajad võivad kahjustada ka titat, siis tegi ta mulle igaks juhuks ka UH, mis õnneks näitas, et titaga on kõik korras. Ta küll vigurdas ja ei tahtnud järjekordselt näidata vajalikke asju, aga õnneks lõpuks sai  nabaväädi vool kontrollitud, mis oli okei. Sain peale rohud (Ursosan 250mg kaks tükki 3x päevas) + veel mingi maorohu, mida pean ka 3x päevas võtma. Lisaks ütles arst, et ma ei tohi süüa rasvast ega vürtsikat. Kuna olin veits masendunud, et selline asi nüüd juhtus ja et miks ma varem ikka kontrolli ei läinud, siis küsisin, et kas mina olen selle seisundi põhjustanud. Pole ju teab, mis tervislikult ka toitunud. Selle peale arst ütles, et mina pole kindlasti süüdi, väga ei teatagi, miks see mõnel tekib, mõnel mitte. Mul on positiivne see, et rasedus oli täiskantud (sellel päeval oli 37+5). See seisund võib tekkida ka 30ndal nädalal. Samas mainis ka, et üldjuhul, kui need näitajad on paigast ära, siis olenemata sellest, et ravi peal, nad paremaks ei lähe. No selge... Kodus masetsesin M-le, et ma tunnen, et ma olen juba nagu koormaks kaelas tal, kogu aeg midagi viga. Tundsin end väga süüdi ja halvasti...

29.11.2022

Hommikul vara käisin söömata/joomata verd andmas, et saaks ka sapphapete näidu üle kontrollida.

Peale lõunat oli UH aeg. M otsustas ka lõpuks kaasa tulla, kuna "pärast jälle on midagi". :D Ise mõtlesin küll, et mis seal ikka olla saab. Enne kui UH-d tehti, ütles arst, et tahaks jälle KTG enne teha, kuna vaatas, et maksanäidud paigast. Seal osakonnas polnud KTG masin väga hea, pidevalt kadus ühendus ära. Kohati isegi ehmatas, et kas tõesti tita südamelöögid jäid järgi... Siis arst pakkus, et okei, teeme enne UH ja siis saadab mind jälle EMOsse KTG-d tegema, kuna seal saab paremini. UH-s oli õnneks kõik korras (väidetavalt pidi tita olema 2800g), aga ütles ka, et kuna sapphapped (10 on norm ja mul oli näit 24) nii paigast ja rasedus täiskantud, siis ta ei näe põhjust, miks peaks ootama ja pakkus esilekutsumist. Küsis, et kas tahame ikka Tartus sünnitada ja kui ütlesin, et jaa, siis ütles, et kirjutab ise ka Tartusse. Kuni olin EMO KTG järjekorras, kirjutasin ka ise Tartusse ning kui olin veidi KTG all olnud, siis sealt helistati juba tagasi. Esimesena küsiti, et kas saame juba järgmisel päeval Tartu minna. Kuna see tuli väga äkki ja ma M plaane ei teadnud, siis ütlesin ka, et hetkel ei oska uurida. Siis pakkus ta välja neljapäeva (01.12.2022) või reede (02.12.2022). Kõne ajal tuli ka Pelgu arst mind vaatama ja soovitas, et kui selline valik, siis minge ikka juba neljapäeval. Rääkisin M-ga ja saigi otsustatud, et teeme nii. Plaanisime kolmapäeva õhtul juba Tartus olla, siis ei pea neljapäeval megavara ärkama ja saab Tartus kohe hommikul 8.30 kohal olla. 

M käis peale tööd veel poes ja tõi igast snäkke haiglasse võtmiseks.

30.11.2022

Esimene päev üle pika aja, kus ei pidanud hommikul vara kuskile minema ja sai veidi lebotada. Kuigi peas tiksus kogu aeg, et peab hakkama asju pakkima. Samas nagu ei teadnud ju ka, kui kauaks peaks asju kaasa pakkima ja mis asju täpsemalt. Alguses ise mõtlesin veel, et oleme äkki jõuludeni siinkandis, aga siis tõmbasin pidurit. Asusin vaikselt nimekirja järgi asju pakkima, mida mõtlesin, et võiks vaja minna. Üle ei tahtnud ka pakkida. M-le võtsin u 7 päeva vahetusriided kaasa. 

Haiglakotti panin: 

• Riietest - hommikumantli, sussid,  2 imetamisrinnahoidjat, 2 tavalist rinnahoidjat, 3 paari sokke (ühed paksemad), 5 paari suuremaid aluspükse, retuusid, öösärk, pidžaama, üks tavaline topp, üks särk, ühed rasedateksad ja särgi.
• Hügieenitarbed
• Vajalikud tabletid (maksaravimid+raud+igaks juhuks muid asju)
• Võrkpüksid, ühed suurema imavusega sidemed võrkpükste sisse ja teised väiksema imavusega.
• Snäkke (müslibatoone, šokolaadibatoone, hematogeen, mahla)
• Arvuti, telefon, e-luger ja laadijad.

Lapsele pakkisin kaasa:

• Pakk pisemaid Libero mähkmeid.
• Pakk niiskeid salvakaid.
• 50 suuruses riided (kaks pikkade varrukatega body, tudukas).
• 56 suuruses riided (pikkade varrukatega body, tudukas).
• Ämma kootud kindad, sokid ja müts + õhemad kindad, sokid ja müts.
• Lisaks soojakott (Voksi Move) ja veel villane kombe. 

Tundub, et võiks nagu okei olla. Mõtlesin, et kui titale midagi puudu jääb, siis küll saab kähku kuskil poes käidud ka (M saab harjutada :D). Autosse pani M loomulikult turvahälli ka paika.

Veidi koristasin ja lootsin veel asjatada, aga lõpuks sai aeg otsa. Linnud viisime ämma juurde.

Tartusse läksime Türi kaudu kuna viisime M tädile linnast paar asja. Seal sõime, ajasime veidi juttu, bookisime Airbnb ja panime Tartu poole ajama. Kohale jõudsime u kella 22ks. Siis käisime poes, kuna mulle jõudis kohale, et hommikuks pole meil midagi peale haiglasnäkkide süüa. :D Majutuskohas ajasime juttu, jõime teed, tegime pilte ja jäime veidi peale keskööd magama. Kell 7 oli juba äratus. Oi, kuidas ma kahetsesin, et ma viimastel päevadel, kui mul muidu megauni oli, uinakuid ei teinud. Igatsesin päevaseid lebotamisi, kus ma reaalselt midagi ei teinud. :( Nüüd tundus, et sellist aega oli kuidagi eriti vähe.

01.12.2022

Äratuuuuus kell 7. Veidi veel lebomist ja ajasin end lõpuks 7.10 voodist välja. Kiire pesu ja sättimine ning hommikusöök (banaan+jogurtijook). Kuna majutuskoht oli haiglale suht ligidal, siis saime päris pikalt mölutada. Tegin veel mingeid pilte, panin riidesse ja u 8.10 hakkasimegi haigla poole sõitma. Kuna teadsin, et M ei saa minuga kaasa tulla, siis tema asjad jäid maha. Majutus on meil bronnitud kuni 02.12.2022. Ei tea, kas piisab? :D

Kohale jõudsimegi veidi enne kella 8.30. Ulatasin enda rasedakaardi ja esmapilgul öeldi, et mul on aeg alles 8.12.2022. Ma ütlesin, et see oli esialgne plaan, aga täna pidin tulema esilekutsumisele. Läks klõbistas veidi arvutis, tagasitulles ütles, et mind võetakse sisse, aga mees ei saa. Kuna olime teadlikud, siis polnud hullu, saatsin M ära. Edasi andsin uriiniproovi ja võeti verd ning siis juba viskasin pikali ja tehti KTG.

Peale KTG-d pidin veidi ootama, kuni tuli arst, kes pidi emakakaela kontrolli tegema. Enne veel uuris, et kas esimene rasedus ja et IVF ja mis põhjusel. Ütlesin, et kummalgi meist ei tuvastatud, et midagi viga oleks. Siis ütles, et ok, teeme kontrolli ära. Võtsin püksid ära, ronisin pukki ja... Oijeerum... oli see emakakaela kontroll alles ebameeldiv asi! Mitte isegi valus, aga surve oli nii tugev, et hambad ristis kannatasin. Hea, et pissile ei hakanud. :D Ütles, et mul emakakael tahapoole (ma ei tea, mida see tähendab) ja avatust pidi olema u 1 cm. Siis selgitas, et mis võimalused esilekutsumiseks on, millega olin ka kursis. Üheks võimaluseks on pulber, teine balloon ja kolmas siis ka tilk juurde. Mul sai valituks balloon. Kujutasin seda ballooni ette nagu väikse õhupallina. :D Tegelikult oli see u 30-35 cm pikkune peenike õhupall (aga selline paksemast materjalist ikka), mille ühes otsas nagu kanavarbad. Paigaldamisel pandi kõigepealt peegel ja siis lükati balloon sisse nii, et osa sellest jäi emakakaelale. Järgmisena süstiti emakakaela peale jäävasse ossa sisse vett. See nn pall siis hakkabki ideepoolest emakakaela lahti suruma. Kartsin, et paigaldamine on sama ebamugav nagu emakakaela kontroll, aga tegelikult ei midagi hullu. Veidi survet, aga see ka kõik. Siiski hakkas verd tulema, mis pidi olema normaalne. Sain oma esimesed võrkpüksid ja suuure sideme. :D Seejärel ootasin veidi ja siis saingi sünnituseelsesse palatisse. Kell võis olla siis ehk kuskil 10...

Esmapilgul ei teadnudki, mida teha. :D Kas pean haiglaürbi selga ajama? Kas keegi tuleb veel midagi rääkima, mis saab, kuna saab jne? Kas vahetada enda teksad mugavamate riiete vastu? Mingi hetk tuli ka teine naine siia palatisse ja esimesed paar tundi olime vaikuses. Lõpuks otsustasin, et panen ka mugavamad riided selga ja vahetasin teksad siis retuuside vastu. 

Esimese paari tunni jooksul hakkasin tundma ka kerget sellist päevadelaadset vali alakõhus. Mõtlesin siis, et okei, hakkab looma. Vahepeal aga vaibusid need suht maha isegi. Vahepeal ka seisin, sest eks gravitatsioon teeb ka lõpuks oma töö. Umbes 12.30 paiku hakkasin mõtlema, et kas ma saan haigla poolt süüa või pean ise minema otsima. TÜKi kodulehelt leidsin, et sissekirjutamise päeval kindlustatakse õhtusöök. Otsustasin, et kui kella 13ks pole midagi toodud, siis lähen endale midagi otsima. Õnneks siin R-Kiosk olemas. Lõpuks polnudki vaja, sest lõunasöök toodigi veidi enne kella 13. Pildi unustasin teha, aga söögiks oli kaerahelbepuder, väike keefirimaius virsikuga ja Väikse Tomi kõrrejook. Täitsa okei toit.

Edasi jälle voodisse istuma, vahepeal tatsasin ringi. Hakkasin ühe kliendi aruannet tegema (parem hilja, kui ei kunagi, eks :D ) ja veidi enne kella 15 tuldi ja öeldi, et teeme järgmise KTG. Nii kui külili sain, siis öeldi, et no nüüd tõmbas küll emakas toonusesse, kas tundsin? Ma mõtlesin, et vist jah? :D Aga mida aeg edasi, seda intensiivsemaks need toonused läksid ja masinalt oli ka näha. Külitamine aitas kaasa. KTG all olin päris pikalt, põhjusest ei saanudki aru. Vahepeal tuldi ja öeldi, et äratame lapse üles ja et ma külje pööraks. Kokku läks siis u 45 minutit sellele. Kogu selle aja ma mõtlesin, et oleks võinud pissil ära käia. Põiekas oli. Vetsu minnes kartsin, et ongi lukus, alguses ei tahtnud midagi tulla. :D Lõpuks hakkas õnneks ikka jooksma. Hiljem lõpetasin aruande ja mõtlesin, et võiks proovida jooksvalt mõtteid kirja panna.

Õhtusöök saabus u kella 17 paiku. Kanasupp+2 leiba juustuga+rosinasai+kohupiimakreem+tass keefiri+või. Paras ports. Jätsin rosinasaia, või ja kohupiimakreemi hilisemaks, kuna ei jaksanud kõike ära süüa. Või siis emaka kokkutõmbed segasid juba piisavalt, et lihtsalt polnud isu.

Veidi hiljem tegime M-ga kõne ja läksin sel ajal koridori patseerima. Siis nägin, et siin korrusel on nii sünnieelsed, kui ka -järgsed toad. Peretoad tundusid kõik hõivatud olevat. :S Loodame, et siis ikka vabaneb, kui meil vaja. Jalutamise ajal pidin paar korda ikka seisma jääma, kuna kokkutõmbed olid kohati juba tugevad. Kui ma nüüd ikka õigesti aru saan, et need ongi need kokkutõmbed ehk tuhud. Edasi olen seda postitust kirjutanud siin. Võtab ikka kaua aega.

Kell 20 järgmine KTG. Toodi ka maksa jaoks tablette, kuigi mul endal ka olemas. Segadus on aga kogustega. Mina teadsin, et pean võtma 2 tabletti kolm korda päevas, aga siin vaadatakse üllatunult, et kirjas on 1 tablett... Käisin eesti.ee-s retsepti kontrollimas. Seal ka ikka kirjas "500 mg 3x päeavas" ja kui üks tablett on 250 mg, siis peaks ikka minul õigus olena. Uhh, siin külili lamades oli ka üks korralikum tuhu. Vahepeal olen harjutanud ülehingamist ehk ettevalmistused hullemaks. :D

Kell 20.25 tuli ämmaemand, ühendas KTG alt lahti ja teatas, et täitsa regulaarne tegevus juba. Küsis, et kas on valus ka või teen vaprat nägu. No ma ei tea ju. Pole võrdlusmomenti. :D Andis veel teada, et toob hijem valuvaigistit. Kui siis valud ära kaovad, ju olid libakad ja saan magada. Kui ei kao, siis õige asi. Kui uurisin, et kui on õige, kas võib öösel asjaks minna, siis ütles, et ei oska öelda. Eks see ole, et kogu see protsess on nii individuaalne. Mõni selle aja peale oleks juba sünnitanud kindlasti. Ma siiski loodan, et need pole libakad ja tegevus päriselt käib, muidu oleks päris masendav ikka. Küsis, et kas balloon allapoole on tulnud, aga ma ei oska öelda. Ütlesin ka, et ei tea, kui tugevasti sikutama peaks. Siis vastas, et nagu tampooni. Eks ma siis proovin. Samas on kartus, et kui välja sikutan, mis siis edasi? :D

Kell 21 võtsin sisse 2 Paracetamoli+2 No Spad. Kella 22-23 vahel tuleb uurima, kuidas on. Ütles, et kui valu pole üle läinud ja saame ise hakkama, siis teda kutsuma ei pea. Kui enam ei saa, siis helistada. Lisaks pakkus, et saab teha ka petidiini süsti vajadusel, mis peaks ka kaasa aitama. Pean veel uurima, mis see endast kujutab. No eks näis siis, kuidas olemine on 1,5 tunni pärast. M tundub, et ka magab, et kui öösel lähebki asjaks, siis peaks ta ka puhanud olema. Ma tegelikult loodan, et need ei ole libakad, saaks lõpuks asja nö kaelast ära. :D Jah, läheb küll valusamaks, aga no ega nendest valudest ju ei pääse nkn ja asi tuleb siiski lõpule viia. Samas aga on endiselt tunne, et kuhu krt ma end mässinud olen. :D

Ämmaemandaks hetkel Evelin Schasmin, kes paistab päris noor. Kiire googeldamine andis, et sel aastal ülikooli lõpetanud. Huvitav, kas see on hea või halb...

Kell 21.10 tunnen juba veidi teravamaid valusid, pole enam väga päevadelaadsed valud.. Naljakas, et võtsin valuvaigistit, aga samas ise loodan, et valud ei katke. :D

Veidi enne kella 23 käis ämmakas ja uuris, kuidas on. Valu ja tuhud on vaiksemaks jäänud. Käisin ka ballooni sikutamas ja tundus, et tuli väljapoole küll, mis on hea asi. Vahepeal lugesin petidiini kohta ja mõtlesin, et ei lase endale seda süsti teha. See on päris tugev valuvaigisti. Pakkumine tundus ka selle tõttu olevat, et me jumala eest siin öösel sünnitama ei hakkaks... Enne magamaminekut kõikusin veel palatis, et lasta gravitatsioonil veidi tööd teha. Pissil käies tuli paberile pruunikat voolust. Ei teagi, kas oli päevane veri või limakork...

Ok, kell on juba 23.08 ja jään ka magama. Öösel vaevalt miskit toimuma hakkab. :( Igaks juhuks tõmbasin tuhude äpi ära, loodan, et sellega nüüd ära ei sõnunud miskit ja asi veeeeeenima hakkab.

02.12.2022

Kell 7 hommikul. Uni oli suhteliselt magus. Vahepeal veidi katkes, kui koridoris oli kõvem müra või kui märkasin kellegi tita nuttu. Toonused andsid vaikselt järgi ja kuskil kella 3ks neid pigem enam polnud. Peale kella 4 käisin pissil, proovisin siis veel ka ballooni sikutada. Nagu tuli, aga samas väga kõvasti ei julgenud ka. Pigem lootsin, et äkki ärgitab see tegevus emakat. Kell 7 ärkasin järgmisena, käidin pissil ja mõtlesin, et krt, aitab ka. Otsustasin, et sikutan ballooni kuni hakkab nt valus või väga ebamugav. Tundsin, et liugub, seega jätkasin. Üks hetk sain aru, et on päris all, siis tuli veidi selline ebamugavam hetk, aga proovisin olla hästi lõdvalt ja jätkasin. Järgmine hetk sain juba aru, et enam pole mõtet pooleli jätta ja nüüd ta tuleb välja ka. Tuli ka mingit pruuni ollust, arvan, et see oli pigem vana veri. 

Kell 7.10 käidi ka verd võtmas, et kontrollida sapphapete näitu. Arvestades, et eile nii ALT kui AST olid kehvemad, siis ei oota näidu paranemist.

Veidi peale kella 8 tehti kontroll. Ämmakas ütles, et avatust on (ei täpsutanud, kui palju), emakakael tahapoole (?), aga tunneb lootekotti. Ütles, et u kella 9 paiku tullakse ja viiakse sünnitustuppa, kus siis veed avatakse. Jee! M saab siis minu juurde tulla! :) Ma võin muidugi vabalt hetkel üksi ka olla (kuni asjaks ei lähe :D ), aga veits paha tunne, et teine nagu ula peal. Seda enam, et airbnbst check-out kell 12 ja sedasama kohta ei saanud enam bronnida ka. Kell on 9.15, kedagi veel käinud pole, aga loodame, et asjad edenevad ja kõik jookseb kenasti.

Kell 9.30 sain sünnitustuppa. Okou! Veido ärev tunne hakkab sisse tulema. Andsin M-le ka teada, et võib end liigutama hakata. Hetkel ootan ämmakat, kes veed avaks. Haiglakittel on mul reaalselt pahkluudeni. :D Vahel tunnen ka emaka kokkutõmbeid. Omg, mis saama hakkab! Nüüd juba veits kardan. Kuulen mingi mehe hääli. Isver... Ega see ämmakaks ole? Paluuun mitte. NB! Väljas paistab nii külm.

Kell 10 tuli järgmine ämmaemand (nime pean veel üle vaatama...) ja mind pandi KTG alla. Lisaks oli tal kaasas üliõpilane. Ämmakas küsis, kuidas oli ballooniga magada. Ütlesin, et saime valuvaigistit ja magada oli täitsa okei. Siis vastas, et väga hea ja et balloon tegi oma töö. Väidetavalt oli avatust juba 5-6 cm... Hommikuse kontrolli ajal seda ei mainitud. Küsis ka, et kas lastearstid on rääkimas käinud, aga veel pole keegi. Samas eile teatati, et nad on kursis.

U 10.10 tuli arst ja selgitas, mis toimuma hakkab. Avame veed ja u 2 tunni pärast kontrollitakse, kuidas edeneb. Kui vaja, siis saan lisaks tilka (oksütotsiin), mis peaks ka asjale vunki juurde andma. Vee avamine ei olnud väga hull ega valus. Pigem läks ebamugavaks siis, kui need avanesid ja arst seal edasi suskis, et vett rohkem välja saada. Siis kohati oli päris suur surve ja pidin välja hingama. Vett tuli päris palju (arst ka kommenteeris), kuigi UH ajal alati öeldud, et normis. Vesi oli väga soe. Arvasin alati, et on imelik, kui sünnitusel ise tekitad paraja kaose ja siis teised peavad koristama, aga samas annan aru, et nii see käibki. Mitte ainult minu puhul, vaid kõigi ja see on täitsa normaalne. Närv on veits maha läinud. Ootan, et M saabuks. Loodan, et leiab koha kenasti üles!

10.45 võeti KTG ära. Tite südamelöögid pigem kõrgemad (minu arvates) ja jäid pigem sinna 150+ juurde. Emaka kokkutõmbeid oli ka, aga mitte palju ja väga tugevaid. Ajasin suht kohe end püsti ka, et vetsu minna ja liikumisega asjadele kaasa aidata. Sain u 10 seki püsti olla, kui tundsin, et midagi niriseb mööda säärt alla. :D Panin siss ruttu potile. Seal ikka tuli veidi seda lootevett. Panin uue suure sideme ka, et oleks värskem olla. Nüüd olen u 20 mintsa ringi tatsanud siin toas ja tundub, et emaka tegevus läheb ka intensiivsemaks, aga hetkel ei midagi hullu. Lootevett hetkel enam pole tulnud. Varsti peaks M ka saabuma. Helistasime hetk tagasi ja kui ütlesin, et mul närv veidi maha läinud, siis ta vastas, et tal pole. Ütles, et vahepeal mõtles, et aga mis siis saab, kui ta ei tulegi. Lollakas. :D Kui nii oleks teinud, siis oleks olnud kindel, mis perenimi lapsele tuleb ka. :D

Vahepeal kontrollisin, kas vereproovi tulemused on ka juba tulnud. Esiteks üllatas, et hemoglobiin on 130! Teisipäeval.oli see näit 120 ja ma pole viimased 2-3 päeva rauda võtnudki enam. Ei tea, kas testisid minu verd ikka. :D Teiseks üllatas sapphapete näitaja. Norm on 10, teisipäeval oli näit 24 ja nüüd näitas 14,8. Uskumatu, arvasin, et see allapoole küll ei lähe. Aga samas normist kõrgem ikka, nii et niikuinii oleks hakatud esile kutsuma, ma arvan.

12.45. Iga veidi aja tagant käidakse südamelööke kontrollimas, seni kõik korras. Just käidi uuesti. Viskasin külili, siis kohe tuli pisem tuhu ka. Öeldi, et tullakse veidi aja pärast ja pannakse oksütotsiini tilk jooksma, et protsessi kiirendada.

Kell 13.15 tuldi ja pandi oksütotsiini tilk jooksma, mõõdeti vererõhku, pulssi ja kehatemperatuuri. Süüa toodi ka (kartul, lihakaste, juurikad+2 viilu leiba, sink, 2 kurgiviilu, või ja kohupiimakreem. Vast hakkavad asjad nüüd edenema kiiremini. :)

Kell 14.30. Tuhud käivad, aga ei ole väga hullud. Kuulati tita südamelööke ning tõsteti tilga kogust, kuna tuhu peaks minema ülehingatavaks ehk ikka valusamaks. M jäi magama. :D Proovin tuhusid äpiga mõõta, aga raske aru saada, millal nad nüüd siis täpsemalt lõppevad.

Kell 15 kontrolliti jälle lapse südamelööke, mis olid korras ja suurendati annust. 

Küsiti, et kas olen valutustamiste võimaluste peale ka mõelnud, vastasin, et olen mõelnud, et võtan kõik vastu, mis pakutakse. :D Hetkel selline veidi tuim ootamine, et millal need tuhud nüüs tugevamaks lähevad ja päriselt asjaks läheb. Küsisin ka, et kad millalgi kontrollitakse avatust ja öeldi, et varsti võikski. Eks siis näis, mis seis tegelikult on. Kohati tunnen, et tilk on südamelöögid teinud tuntavamaks (tunnen neid nagu rinnus). Peaks vb mainima ämmakale.

Kell 15.30 kontrolliti avatust. Pidi olema 4 vm (ehk väike edasiminek varasemast) ja emakael pidi olema lame. See viimane on hea asi nagu ma olen aru saanud. Tilga kogust tõsteti järjekordselt (alguses oli 16 ml/h ja hetkel 41 ml/h). U kell 16 tehakse KTG, et emaka kokkutõmbeid vaadata.

Kell 16. Tuhud kohati juba tugevamad. Mõne jaoks kasutan hingamist, kuigi erilist kasu ei näe. :D Tital kuulati südamelööke, olid stabiilsed. Põõnab teine, krt. Aidaku kaasa parem, et saaks rutem ühele poole. :D Järjekordselt tõsteti ka tilga kogust. Nüüd juba 48ml/h. Võtsin võimlemispalli kasutusele. Olen küll enamasti püsti olnus, er kaasa aidata, aga selle kanüüliga on raskem ringi liikuda. Pallil hüpitan end ja tewn einge ning liigun küljelt-küljele.

Kell 16.30 pandi KTG, et vaadata emaka kokkutõmbeid. On veidi intensiivsemad juba, aga siiski eimidagi hullu. Järjekordselt tõsteti tilga kogust. Nüüd 57 ml/h. KTG ajal tuhud läinud pikemaks (u 1 minut) ja intensiivsemaks. KTGd tehti kokku tund aega. Vahepeal keerasin külge. Tilka saan nüüd 63 ml/h.

Vahepeal toodi ka õhtusöök (u kell 17.20). Söögiks supp (mekkisin veidi, palju sibulat), kaks leiba+juust, või, banaan, belvita küpsised, kohupiimakreem, pähklisai ja tee. Nüüd püsti olles pole tuhud nii intensiivsed ja kestavad veidi lühemalt.

U 17.40 - ok, nevermind. Tuhud läksid veitsa küll lühemaks, aga see-eest on tihedamalt ja valusamad. Võtab uutama-aatama ja ropendama. Küsin M-lt, miks me otsustasime lapse saada!? Vahepeal jällegi, et miks ma nii loll olin, et nõusse jäin. Siis jälle, et jätame pooleli. Ämmakas ka juba naeris. :D Teadsin ise ka, et loll jutt see kõik, aga see aitas lihtsalt tuhud üle elada, sest need olid juba päris-päris valusad. Oli ka selliseid, mis oli nagu üks hästi pikk tuhu, st, et vahepeal asi veidi küll vaibus, aga mitte lõpuni ja siis tuli juba uus peale. Umbes kella 19 paiku tullakse avatust kontrollima. 

Küsisin ka epiduraali. Alguses mõtlesin, et kas on ikka vaja, aga kuna tuhud olid tõesti päris valusad juba, siis mõtlesin, et las tuleb. Epiduraali info- ja nõusolekulehte oli raske täita, kuna tuhud käisid juba iga 2,5 minuti tagant ja olid väga tugevad. Eeldasin, et epiduraaliga läheb niikuinii aega ka. Pidin voodisse külili minema, et saaks KTG külge panna. Kuna tuhud olid juba pikad, tihedad ja valusad ja üks hetk ütlesin ämmakale, et kohati pole enam alakõht valus, vaid tuhude ajal tunnen pigem survet all. Sain aru, et ämmakas muutus mõtlikuks.

Anestesioloog tuli siiski õnneks suht kohe ja see tundus kui jumala õnnistus, kuna tuhud olid juba päris valusad. Eriti, kui pidin voodis pikali olema, olid kohe kahe palli võrra intensiivsemad. Epiduraali paigaldamine oli omaette ooper (ma küll teadsin, kuidas seda tehakse, lihtsalt naljakas oli kohati). Proovi seal olla küürus kassiseljaga, kui üks tuhu ajab teist taga ja juba on megavalus ja sa vist paluksid kõik jumalad läbi, et aind mingigi leevendus tuleks. Alguses ta otsis päris kaua õiget kohta ka ja ma oma peas juba mõtlesin, et mida sa uimerdad, löö lihtsalt sisse juba! Selg pesti (mul on ilus oranž selg) ja pandi üle selja vist mingi plaaster, et teha süst ja paigaldada kanüül. Mingi hetk tehti tuimastav süst, mis kipitas. Kuna hoiatati nii vähe ette, siis ma veidi võpatasin. Palusin kohe vabandust. :D Siis jälle otsis õiget kohta ja palus rohkem küüri tõmmata. Ma jälle mõtlesin, et löö lihtsalt ruttu sisse ja pane rohi jooksma! See hakkab ju mõjuma ka alles 15-20 minuti pärast ja sinna jääb niiiiii palju valusaid tuhusid. Kanüüli paigaldamist lõpuks ei tundnudki, kuigi hoiatati, et võin tunda survet. Ainult mõtlesin, et millal see tehtud saab, kui üks hetk oli olemas. Mingi hetk ämmakas ütles, et nüüd kohe-kohe on tugev surin kehas, et ma ei võpataks ja järgmine hetk lõigi surin (või selline hästi järsk, aga pehme elektrisuts) vasakusse jalga ja loomulikult võpatasin. Palusin kohe vabandust ka, et oli nii ootamatu. :D Anestesioloog oleks võinud veidi rohkem ette hoiatada sellest, aga minu arust tema ei maininudki midagi selle kohta. Õnneks sellest võpatamisest midagi halba polnud.. Rohi sees ja umbes 20 mintsa pärast tundsin, et veidi isegi mõjub, kuigi tuhud olid endiselt valusad. Käisin vetsus, et pissida, aga midagi eriti ei tulnudki. Pidi normaalne olema, sest ka laps võib juba niimoodi põiele suruda, et saan nö valealarmi. Mingi hetk (vetsus istudes) mõistsin, et tuhude ajal tunnen ainult pigem survet päraku juures ja jalge vahel. Ämmakas küsis, et kas pressitunnet pole ja veidi nagu oli, kui mõtlema hakkasin. Tuhud olid jälle pigem valusad, mistõttu ämmakas tahtis katsuda emakakaela. Ütles, et täisavatus ja pea tunda. Palus pressida ka juba, aga ma ei julgenud väga tõsiselt. Midagi ta presside ajal juba katsus ka (võimalik, et kas pressi ajal tita liigub kaasa või mitte). Järgmiste tuhude ajal seisin järi najal ja proovisin siis titat nö alla hingata. Krt, endiselt ikka nii valusad! Survetunne allpool aina süvenes ja pressimise tunne ka. Tegelikult saab vist ka hääle järgi juba aru, sest esiteks sa hingad paar korda kiiresti juba sisse ja välja ja hääl tuleb hästi kurgupõhjast ja on madal. Tuhude vahed veidi pikenesid ja ämmakas suurendas jälle tilka (enne võttis neid vähemaks, kui epiduraali paigaldamine oli, et oleks ehk veidi lihtsam ja saan puhata) Ma ei teadnud, kas tahan sünnitada püsti või pikali. Paar tuhu läbisin veel püsti ja siis ämmakas ütles, et äkki lähme voodisse. Esimese tuhu ja pressi vist olin selili, aga edaspidi külili. Olen ka ise lugenud, et see asend peaks olema parem. M oli tubli ja aitas ülemist jalga üleval ja kronksus hoida. Lohutas ja elas mulle kaasa. Ütles, et ma saan hakkama ja et ma olen tubli. :)

Arvasin, et see pea ei tulegi välja, samas tundsin, et asjalood ikka liiguvad edasi. Ma isegi ei mäleta, kui mitu tuhu pressitud sai juba (äkki 3? ja iga ajal u 3 pressi ka). Enda arvates pressisin täiest jõust ikka, aga ikka see pea välja ei tulnud. :( Jeerum, mis hääled minust välja tulid! :D Mingi hetk ütlesin titale, et kui varsti välja ei tule, siis saab nimeks Tuudor. :D Kõik naersid. Pressid olid kohati nii rasked ja vahel tundsin, et ma ei jaksa. Mingi hetk küsisin, et kas pea on juba väljas ja oli! Ju nimega ähvardamine aitas. Siis sain aru, et ok, nüüd siis oligi see kurikuulus tulering ka. Fakk, kõik nagu põles allkorrusel! Arvasin, et olen alt megalõhki ja isegi ütlesin seda, aga vastati, et ei ole midagi hullu. Mul oli seda küll raske uskuda. Hiljem selgus, et pisike tuperebend ja kuskil veel midagi ehk ei tundugi väga hull. Nüüd öeldigi, et järgmise tuhu ajal anna endast kõik ja no ma andsin! Tundsin, et tita liigub kuni üks hetk sain aru, et libises välja ja sellele lisaks soe vesi (?). UHHH! TEHTUUUUUUUUUD! KERGENDUS! Kell oli 22.15. Sain tita rinnale. (M ütles järgmine päev, et ma mingite pressimiste ajal olin näost juba lilla ja ma isegi tean, milliseid ta mõtles. :D ).

Ilunumbrid 2843 g ja 45 cm. Pea ümbermõõt oli vist 33,5 cm.

Platsenta ise ei väljunud. Ämmakas juba hoiatas ette, et neil on küll teatud meetodid (süst nabavääti ja kõhu vajutamine ja nabaväädist sikutamine), kuid kui see ei aita, siis peab minema opile, mis tehakse üldnarkoosis. Sellel hetkel polnud mul kahtlustki, et nii just lähebki. Kui u 45 mintsa oli möödas (ka arst käis vahepeal proovimas, et äkki tuleb ikka ise välja), siis kärutatigi mind opituppa (see oligi siis umbe kella 23 ajal). Tita anti seniks M rinnale. Umbes 00:15 viis ta tita intensiivi jälgimisele. Arvan, et ärkamistoas olin umbes 30 mintsa. Ärkamine oli kerge, uimasust ega iiveldust polnud, tundsin end hästi. Veidi peale keskööd (umbes 00:30) sain tagasi sünnitustuppa. Ämmakas teatas sõidutamise ajal ka hea uudise - me saime peretoa! M hiljem ütles, et talle oli öeldud, et ühel läks vist kauem ehk jõudsime kellestki ette ja seetõttu saime peretoa. Mulle sobib! :D Sünnitustoas saime veidi süüa (erilist isu polnudki minul) ja umbes kella 1st aidati meid peretuppa. Siia kõndisin ise, kuna jalad kandsid, polnud paha ega nõrk olla.

Kell on 3.15. M magab, ma tulin proovima, kas saan äkki pissida. Enne tahtsin, aga midagi ei tulnud. :( Palusin kelleiganes poole, et mulle poleks vaja kateetrit paigaldada, sest see veel puudus. Hetkel sain veidi pissida, nii et loodan, et vähemalt sellega on ikka korras. Peaks magada proovida nüüd, kuigi kerge pissihäda on endiselt. Hommikul proovin uuesti ja eks ma hiljem otsustan, kas siis räägin kellegagi (kui ei õnnestugi pissida) või läheb kergemaks.

Kell umbes 5.30 ärkasin ja tundsin, et tahaks uuesti pissile. Siis oli juba veidi ka parem. Mu lootused tõusid, et äkki ei peagi kateetrit panema.

Kell 7.30 tegin järgmise katse ning oli veel veidike parem juba. Jee. 

Veidi enne kella 8 toodi söök. Söögiks oli kaeraheldepuder, kaks leiba+juust+3 viilu vorsti, kõrrejook, kohupiimakreem, 3 tomatit, tee ja suhkur. No toidu üle ei saa küll kurta. Võrreldes sellega, mida pakutakse Pelgus, Pärnus või Rakveres, siis TÜKis kõik söödavad toidud olnud (v.a kui sibul on sees olnud :D ). Teised meie ühises chatis juba ütlevad, et TÜKis oled nagu hotellis ja ollakse kadedad. :D

Rasedus

 Hei!

Kirjutan seda lugu küll hiljem, aga avaldamise kuupäevaks panen siiski detsembri alguse, et see ilmuks enne sünnituslugu. Nii on asjad loogilises järjekorras. :)

Kirjutan seda postitust peaaegu 7,5 kuud peale rasedust, aga kuupäevaliselt avaldan siiski seal raseduse lõpupoolesest, et postituste järjekord oleks veidi loogilisem. Kirja panen, sest ma arvan, et endal ikka hiljem hea lugeda. Kuna palju aega möödas, siis loomulikult kõike nii detailselt ei mäleta, aga midagi ikka.

Mäletan, et esimesed 12 nädalat olid hästi uued. Ei teadnud täpselt, mida oodata. Iga kahe vastuvõtu ajal kartsin, kas kõik on ikka okei ja korras. Sel ajal ju ei tunne ise mingeid liigutusi, et seda öelda oskaks. Vahepeal oli päris piin, kui kahe UH vahele jäi seal 2-3 nädalat või rohkemgi. Tuli lihtsalt pidevalt uskuda, et kõik on korras. Samal ajal ka ootasin kogu aeg midagi. Uut UH-d, vereproovi vastust, mingit testi ja siis selle vastust, millal lõpuks ometi kellelegi teada saab anda, millal kõhuke kasvama hakkab, palju kaalu tuleb jne. Samamoodi ootasin pidevalt seda iiveldust (või õigemini, et millal nüüd oksendamine saabub), millal mingi isu tekib või midagi öökima hakkab. Etteruttavalt võin öelda, et midagi sellist siiski ei juhtunud. :D

Siiani meeles see esimene UH, kui ka M oli kaasas. See oli siis, kui sain end raseduskeskuses arvele võetud ja ämmakas tegi siis esimese UH. Sedapuhku ikkagi vaginaalse. Päris imelik oli ausaltöeldes seal olla, kui M ka kaasas. :D Ma küsisin, kas ta tahab või kas tal imelik, aga ta ütles, et kui mul okei, siis tal suva. Ja no kuidas ma saaks siis keelata tal neid südamelööke kuulmast? Ma ei mäletagi, kas tookord mingi pildi ka saime... 

Ämmaka visiidid polnud midagi erilist. Väga tüüpiline kuidas läheb-kas kaebuseid on-mõõdame vererõhku visiidid. Üldiselt mul oli olemine hea ja kaebuseid polnud. Mul vedas sellega, et iiveldus oli enamasti hästi talutav. Polnud vist kordagi sellist tunnet, et oleks tahtnud oksendama minna. Söögiisu aga oli suht puudulik, kuna millegi isu polnud ja no eks iiveldus ka siiski tegi oma töö. Magusast oli mul suhteliselt suva ja eriti seda süüa ei suutnudki. Soolase isu oli pigem. Esimesed 12+ nädalat ei olnud mu söömine midagi eeskujulikku. Tihti olid menüüs krõpsud, röstsai juustuga jmt. Võtsin ka omajagu alla. Algkaal märtsi lõpus oli 64 kg kandis ning juuni alguses 59,9 kg. Juuni lõpupoole oli u 61 kg ja sealt alates hakkas tasapisi tõusma. Sünnitama läksin u 75 kg. Ehk siis ei olnud väga hull tõus siiski.

Kokkuvõttes võin öelda, et rasedus kulges suhteliselt lihtsalt. Erilisi vaevusi polnud. Samal ajal, kui teised detsembrikad kurtsid, et jalad paistes, igalt poolt kanged, jalakrambid jne, siis mul polnud midagi. Alles seal 7nda kuu pealt tundsin, et jalad on veidi paistes. Lõpupoole esines ka käte kangust ja surinat. Päris lõpus oli hommikuti sõrmed vahepeal ikka väga kanged ja valusad, vahel krambiski, aga veidi aja pärast sain ikka liikuma. Magamisega probleeme polnud, uni oli väga hea ja sain magada kuidagi pookõhuli nagu tavaliseltki. Paar korda esines rahutuid jalgasid, mistõttu hakkasin võtma ka magneesiumi. Mingil hetkel langes ka hemoglobiin sinna 115 kanti, mille peale ämmakas soovitas rauda hakata võtma. Mul muidu ka pigem madalam hemoglobiin (enamasti seal 125 kandis). Uurisin, milline raud kõhtu kinni ei paneks, sest seda ma ei soovinud. Mitmes kohas käis läbi Nõgeli Superraud ja hakkasin seda võtma. See alguses mõjus seedimisele isegi hästi. :D Kõhtu õnneks kinni ei löönud ja veidi aja pärast oli ka hemoglobiin juba tavapärane (minu kohta).

Aga paar vahejuhtumit siiski oli. Ma enam täpselt ei mäleta millal, aga arvan, et kuskil II trimestri lõpus või III alguses lõi mulle valu paremale kõhu alla. Ja no selline, et võttis ikka korraks hinge kinni ja kõnni tasaseks. Alguses arvasin, et seedehäired ja käisin ükshommik apteegist rohtu otsimas. Sealne apteeker mulle No-Spad siiski ei müünud ja soovitas igaks juhuks EMOsse minna. Kuna olin rase, siis eelmisest korrast teadsin, et nö tava EMOsse pole mõtet minna, seetõttu läksin kõigepealt Pelgu erakorralisse. Seal vaadati mind üle ja öeldi, et õnneks raseduse poole pealt nad midagi ei näe. Võeti igaks juhuks vereproov, et põletikunäitu kontrollida. Hiljme helistati ja öeldi, et põletikunäitaja on olemas ning soovitasid minna siis juba tavalisse EMOsse. Läksima LTKH EMOsse, kuna see ju pisem. Ja no see oli viga. See oli nii õudne koht. Piisike ruum, palju inimesi ja värsket õhku polnud. Panin kohe maski ette. Võtsin järjekorra numbri ja jäin ootama. Lõpuks saabus minu kord tiraažiõe juurde ja ta juba ütles, et läheb täna kaua. Nii umbes paar tundi. Nalja kah. :D Ma sattusin sinna vist u kella 15 paiku ja ära sain kell 22 õhtul. :S See oli tõeliselt jube. Peale õde pidin ma ootama tunde, et lõpuks edasi saada. Siis taheti jälle vereproov võtta. Ma küsisin seal, et mul alles võeti, miks uuesti ja sain vastuseks, et eee.... nii peab vms. No ok, võtke siis. Taheti siis kanüül panna, aga ta ei saanud selle panemisega hakkama. Oli mingi õpilane. Verd hakkas jooksma ja ta läks närvi. Siis soovis uuesti võtta ja sedakorda käelaba pealt. Jällegi.. Pani kuidagi valesti, verd jookseb igale poole... :D Lõpuks tuli keegi, kes päriselt töötas ja paigaldas kolmandasse kohta kanüüli. Pärast vereproovi oli jälle paar tundi ootamist ja sain UHsse, sedapuhku siis pigem siseelundite. Jällegi... paar tundi ootamist ja toodi paber, kus lugu kirjas ja ma ausalt ei mäletagi enam, mis mulle öeldi, aga lõpptulemusena oli, et midagi pole. No vähemalt polnud pimesool põhjuseks. :)

Kogesin ka peopesade sügelust ja seda kaks korda. Esimene kord oli vist u poole raseduse pealt. Peopesade ja jalataldade sügelus võib tähendada ka seda, et maksanäitajad on paigast ehk võib olla seisund nimega hepatogestoos. Sisuliselt tähendab see seda, et maks on ülekoormatud ja ei suuda enam oma tööd teha, mistõttu koguneb sapp ja see siis tekitab sügelust ja muud. Mulle tehti vereproov ja õnneks kõik oli korras. Teist korda esines sügelus raseduse lõpupoole. Ma arvan, et ta algas seal u 35nda nädala lõpus 36nda alguses. Paar päeva ma mõtlesin, et okei, raseduse lõpu aeg, tõenäoliselt lihtsalt nahk ongi kuivem ja seetõttu sügeleb. Seda enam, et sügelus polnud ainult peopesades, vaid vaikselt mujal ka. Samas muu nagu ei läinud selle maksanäitaja halvenemisega kokku. Nt see, et õhtuti/öösiti hullem või et pidevalt sügeleb või et ei saa sügelemist lõpetada. Mul oli selline aeg-ajalt, mitte väga tugev sügelus, öösiti ei ägenenud ja ei pidanud kogu aeg end sügama ka. Kui aga u nädala või veidi rohkem olin sügelenud, mõtelsin, et aitab, lähen ikkagi igaks juhuks kontrolli. Endal kogu aeg peas mõte, et nii loll mure, et nkn pole midagi ja kõik on korras. Kuna aga see olukord võib lõpuks ohtlik olla ka kõhus olevale beebile, siis kõigepealt helistasin ühel pühapäeva hommikul raseduskeskuse EMOsse, et üle küsida ja seal öeldi kohe, et igaks juhuks tuleksin kontrolli. Ei oldud üldse tülpinud olekuga vms, vaid väga sõbralik. Läksin siis ja andsin vere ning tehti ka EKG. Kui EKG ajal vaatama tuldi, siis küsiti, et kas ma emaka kokkutõmbeid ka tunne. :D Ma mingi, et eeeiii. :D EKGd tehti ka u 30 mintsa vms ja siis edasi pidin ootama vastuseid, mis päris kaua tulid. Ma arvan, et 30 mintsa vähemalt veel. Märt see aeg ootas autos ja käis vahepeal Selveris süüa ostmas, kuna õhtul pidi olema sõpradega istumine. Ma ikka mõtlesin, et kõik nkn korras ja saa kohe minema. Kui aga nägin sedasama valveõde (või oli ta ka arst, ma ausalt ei tea) helistamas teisele arstile, et tal on siin üks patsient, kel maksanäitajad halvad, siis ma juba kohe sain aru, et jutt käib minust. Ja nii oligi - maksanäitajad olid väga paigast. On kaks näitajad ALAT ja ASAT. ALATi norm on kuni 55 (mul oli 159) ja ASATil 34 (mul oli 79). Seetõttu sain ka rohud peale. Samas olin nende kohta lugenud, et ega need suurt midagi asja paremaks ei tee ega aita. Hea, kui lihtsalt ei lase asjal hullemaks minna. Lisaks tehti tol päeval mulle veel siis UH, et beebi olukorda jälgida. Temaga oli kõik õnneks korras. :)

Tagasi kutsuti mind 29.11.2022, et teha veel üks vereproov. Kuna pühapäeval olin söönud, siis ühte testi tea ei saanud. Nimelt sapphapete oma. Selle norm on kuni 10 ja mul oli 24. Ehk siis kokkuvõttes seis on väga halb. Samal päeval tehti mulle uuesti EKG ja UH. UH ajal selgitas mulle arst, et kuna mul rasedus oli tegelikult juba täiskantud, siis tema pigem ei ootaks nö imele, et maksanäitajad paranevad ja pigem laseks sünnituse esile kutsuda. Selgitasin talle enda olukorda, et peaksin sünnitama Tartus ning sel ajal, kui ma peale UHd EKGs olin, rääkis tema Tartuga. Veel enne, kui EKG tehtud oli, sain juba kõne, et ma saaksin minna Tartusse juba kas samal päeval või järgmine päev ehk 30.11.2022. Arst tuli veel EKG lõpus minuga rääkima ja küsis, et mis ma otsustanud olen. Ja lõppu ütles veel, et mine pigem varem. Tõesti, kuna maksanäitajad polnud ravimitega paremaks läinud, siis otsustasingi, et lähen esilekutsumisele. Kuna see kõik tuli nii äkki ja ootamatult, siis ütlesin siiski, et päris sama päev minema ei hakka ja nii panin siis nö aja ülejärgmiseks päevaks ehk neljapäevaks (see oli siis 01.12.2022). Ja seal ma siis hommikul kell 8 ilusti olingi oma nö järge ootamas.

Mõnes mõttes oli esilekutsumine ka kergenud, arvestades asjaolu, et ma tahtsin Tartus sünnitada. Jäi ära see pinge, et kas me õigel ajal ikka sealkandis oleme ja kus me olla saame jne. Aga see muidugi polnud tore, et see kõik nii äkki tuli. Teisipäeval, peale EKGd läksin koju, helistasin Märdile ja viisin ta asjadega kurssi. Tegelikult vist EKG ajal juba rääkisin, et nüüd on valikud sellised ja arsti soovitus oleks pigem mitte oodata. Kodu oli sel hetkel suht seapesa. Üks kummut pooleldi koos, teine polnud veel pakistki välja võetud... Ehk siis kogu kolmapäev sättisin asju. Märt käis poes meile haiglasoleku ajaks snäkke toomas. Mina mõtlesin, et mida üldse vaja haiglasse kaasa võtta... Uhh... Kolmapäeva õhtul sõitsime suht hilja siis Tartu. Bookisin meile airbnbs korteri kolmeks päevaks. Kui mina neljapäeval haiglasse jäin, siis Märt sai veel ühe öö korteris õndsat und magada. :D Muide, 02.12.2022 ehk siis poja sündimise päeval oli mul ALAT 185 ja ASAT 82, nii et usun, et igati õige otsus oli minna esilekutsumisele.

Nüüd võin küll öelda, et tegelikult ju asi sujus ja kõik läks nii nagu pidi. :)

Kokkuvõttes arvan siiski, et kogu rasedus ise kulges hästi kuna suuri vaevusi mul ju polnud. Alles lõpupoole hakkasid mingid mured tekkima, aga ka need olid okeid (võrreldes teiste muredega juba samal ajal). Tagasivaatena võin öelda, et mulle meeldis rase olla. Mõnus oli kulgeda oma suure kõhuga (mis vahepeal ei tundunudki suur) ja lihtsalt olla. Jah, oleks võinud lõpupoole paremini valmis olla, aga samas enda arvates oli mul ju paar nädalat veel aega. Aga rase võiksin olla veelgi, kui see nii hästi kulgeb ja beebiga kõik korras. :)

Lõplik diagnoos...

 Heihei,

Täna (10.11.2022) käisime siis Tartus lisakontrollis ja konsultatsioonis ning saime kahtlustusele kahjuks ka kinnituse. Eks see oligi väga väike, sisuliselt olematu tõenäosus, et Tallinna arstid eksisid, aga sellegipoolest oleks me olnud väga õnnelikud, kui nad seda teinud oleks. Me oleks neile suuuured kommikarbid viinud selle eest, et nad eksisid... aga see selleks.

Kuna Tartus pidime kohal olema juba kell 10.30, siis tõusin juba kella 6 paiku ja sõitma plaanisime hakata päris vara ja igaks juhuks ka varuga. Väga hea, et me varuga võtsime, sest jäime ka hommikul tekkivasse Tallinna ummikusse ja kaotasime oma 25 mintsa sellega. Kuna meil oligi veidi rohkem üle poole tunni varu, siis jõudsime siiski kenasti kohale.

Kuna Tallinnas öeldi, et mind võetakse päevasesse statsionaari, siis pakkisin kaasa ka sussid, mugavamad riided ja veidi snäkke. Läksime esmalt TÜKi peakorpuse registratuuri, sest nende kodulehel oli ka info, et päevaravisse võetakse sealt, aga kohale jõudes selgus, et peame ikkagi minema Naistenõuandla registratuuri. Pole hullu, õnneks haigla sees olid juhised selged. Jõudsime siis oma kodinatega õigesse kohta ja esialgu tundus seal suht kaos olevat. Kogu aeg otsiti kedagi, keegi oli kadunud ja ma juba arvasin, et no tore, siin läheb kõvasti aega. Tegelikult aga oli suhteliselt okei ja umbes 2 tundi läks aega.

Alguses mõõdeti vererõhku ja võeti rasedakaart. Küsisin kohe, et kui mind sisse võetakse, siis kas kaaslane saab ka kaasas olla või kuidas on. Palatis ta muidugi poleks saanud olla, aga kui on mingit testud, nt UH, ja eriti konsultatsioon, siis oleks saanud juurde kutsuda. Läks veidi aega kui juba kutsuti mind ühte ruumi ja siis juba läksime UH-sse. Krabasime aga kodinad kaasa ja läksime õega (või oli see arst?) kaasa esimesele korrusele, kus UH ruum oli. Sinna sain suht kohe sisse ja oli tõesti palju rahvast seal. Seesama õde, lisaks kardioloog, siis veel kaks inimest (tõenäoliselt arstitudengid) ja siis veel kaks naisterahvast. Enne, kui sisse sain kabinetti, uurisin M käest, kas ta soovib ka tulla. Ta alguses ütles, et ei tea... Ma ei sundinud teda, sest kui inimene ei taha, siis miks teda ebamugavasse olukorda panna. Teine niigi mures ja liimist lahti. Kinnitasin, et ta minu pärast muretsema ei pea ega tulema ja lasen tal tõesti ise otsustada. Ta otsustas mitte tulla. Läksin siis kabinetti, tõmbasin kõhu paljaks ja hakkas pihta. Kogu see protseduur oli minu arust pigem positiivne. Kohati juba tundus, et asi polegi nii hull. Uurisid ja puurisid ja proovisid saada vajalikke kohti ja mõõte kätte. Tita muidugi segas ka neid, nt muutis asendit või siis pani käe üldse südamele ette. :D On ikka tegelane... Lõpuks otsustas siiski veidikese nügimise peale, et no olgu, vaadake siis ja kõik vajalik sai nähtud.

Kabinetist välja tulles olin ma pigem positiivselt meelestatud, mulle tõesti tundus see jutt seal positiivne. Ses suhtes, et ma sain aru, et jah, probleem eksisteerib ikkagi, aga asi võiks olla ka palju hullem. Ütlesin ka M-le, et ma ei ole üldse kindel, et diagnoos samaks jääb, aga kui jääb, siis ikkagi ei ole asi nii hull, kui võiks olla. Kui muidugi nii öelda saab... Ehk oli see viga talle nii öelda ja seetõttu hilisem jutt viis ta veel rohkem rööpast välja, aga samas ehk ka mitte. Ta niiehknaa on pigem negatiivse loomuga. Igatahes suunati meid sama korruse registratuuri ootama, kuna enne konsultatsiooni võeti ka teised kohaletulnud enne ette. Üle Eesti oli kokku 4 paari südamerikkega kontrolli saadetud, nii et sellest siis ka alguses veidi kaost.

Registratuuris ajasime niisama juttu, veidi sõime ja istusime telefonides, et mõtteid mujale saada. aeg läks päris ruttu ja ma isegi ei oska öelda, kaua me seal ootasime oma kodinatega. :D Mingi hetk tuli seesama õde ja kardioloog ning kutsusid meid tagasi teisele korrusele konsultatsiooniruumi. Kardioloog küsis kohe, et kas meile selgitati seda seisundit ja kas teame, kuidas muidu süda töötab. Lasime ikkagi selgitada ja ta tegi seda päris arusaadavalt. Tulemus siis ikkagi diagnoosiks seesama ToF ehk siis südamel on neli viga:

• vatsakeste vaheseina defekt;
• aort lähtub vatsakeste vaheseina defekti kohalt (mitte vasemast vatsakesest);
• kitsus parema vatsakese ja kopsuarteri suunal (ehk on takistus hapnikuvaese vere liikumisel kopsuvereringesse);
• parema vatsakese seina paksenemine.

Ehk siis... paras ports asju ja omajagu hirmutavad. Samas ma sain kõigi nende punktide kohta siiski arsti selgitusest aru, et need saaks olla palju hullemad. Nt et vaheseina defekt ei ole nii suur või et see kopsuarter ei ole nii ahenenud, st ta võiks olla palju kitsam ning verevool palju häiritum. Hetkel nad ütlesid, et verevool on siiski pigem seal normi piires. Ehk ma lihtsalt petan end või pole asi kohale jõudnud, kes teab...

M oli omadega väga näost ära, mis tähendas, et mina pidin jälle tugev olema. Keegi peab ju olema positiivne ka. Midagi ta küsida ei osanud või siis lihtsalt ei suutnud, samas, mis seal niiväga küsida ongi. Veidi positiivne on vist ka see, et nad andsid siiski valida, et kas soovin sünnitada Tallinnas või Tartus, mis tähendab ka, et peale sündi pole tundide küsimus see operatsioon. St fakt on see, et operatsiooni on vaja ja ja kohe. Kui sünnitan Tallinnas, siis tehakse esmane UH titale siin ja siis saadetakse ta ikkagi Tartu operatsioonile. See, kas mina saan koos temaga kaasa minna või mitte... ma isegi ei tulnud selle peale, et seda küsida. Ehk oskab mu ämmakas seda küsida... Kui aga Tartus otsustan sünnitada, siis nad veidi enne tähtaega (mis on siis 14.12.2022) kutsuvad mind kontrolli, et vaadata üle, kui pikk on emakakael ja et kas on juba pehmenenud (mis siis viitaks sellele, et lähiajal võiks sünnitus pihta hakata). Kui otsustan ka Tartus sünnitada, siis tähendaks see ka seda, et peaksime olema siis tähtaja läheduses juba Tartu kandis. Mul oleks ehk võimalus olla Puurmanis ehk siis u 40 minuti kaugusel Tartust. Igatahes parem vahemaa kui Tallinnast tulla 2,5 tundi. :D Tõenäoliselt valimegi selle, et ma lähen Tartusse sünnitama, aga mis seal salata, et parajat ärevust põhjustab seegi. Millal minna? Kas pean kenasti 40nda nädalani vastu või hakkab sünnitus varem? Kui hakkab varem, mis siis saab? Mis siis, kui kannan nt kaks nädalat üle? Kindel on see, et keiser pole siin olukorras näidustatud ja samamoodi mitte ka varem esilekutsumine. Eelistataksegi, et tita oleks saanud võimalikult lõpuni areneda ja end koguda. Hetkel tunneb end tita hästi ja kuni ta on minu sees, on temaga kõik korras.

Positiivne on ka see, et hetkel tundub tema pikkus ja kaal siiski pigem olevat normis, kuigi ma hakkasin siin juba mõtlema, kas peaks vaatama ka alla suurus 50 riideid. Hetkel ongi need kõige pisemad ja mitte ka väga palju. Paar body, aga enamus riided siiski 56 ja 62, aga see selleks...

Emotsioonide koha pealt... Kuna üks võiks olla see tugevam pool, siis hetkel olen selleks mina. Ma loodan, et M ei arva, et mul ükskõik vms. Ma lihtsalt ei saa ise ka aru, mida tunnen. Kohati olen positiivne, siis kardan, siis jälle nagu ei saagi aru, et midagi juhtus, siis saan ja mõtlen, et no miks ometi meil pidi juhtuma. Miks varem ei avastatud?! Kas see oleks midagi muutnud? Kui oleks enne 20ndat nädalat avastatud, siis oleks saadetud lootevee uuringule. Kui sealt oleks tulnud vastus, et seisund on põhjustatud geenirikke tõttu, siis oleksime saanud otsustada, kas jätkame rasedusega või mitte... Nüüd aga ei ole midagi teha. Ega ei tea ka, kas siis oleks katkestanud või mitte. Tunnen ise ka, et segast kirjutan siin, kuna ei oska end väljendada.

Haiglas olles peale konsultatsiooni M nuttis, ma lohutasin. Kui noorema õe juures käisime, siis terve selle aja oli ka ta löödud. Kui hakkasime vanema õe poole minema (ta elab Tartust väljas ja jääb tee peale), siis ka olin tugev. Õele rääkides olin tugev, M murdus jälle. Mõlemad õed olid positiivsed ja püüdsid lohutada, aga mida sa oskadki öelda teistele, kes sellises olukorras. Kui vanema õe juurest ära tulime, siis M murdus, kallistasime autos ja hakkasin ise ka pisardama. Kuna mina juhtisin, siis ma siiski ei saanud endale täielikku murdumist lubada... Sõitma hakates sain ka aru, et pean üle saama, sest muidu muutus pilk väga uduseks. Kuna oli juba pime ja vihmavine, siis no ei saa töinata seal rooli taga. samas vahepeal ikka ei saanud ja ikka tahtis ära keerata, aga suutsin kuidagi kontrolli all hoida. Terve tee sõitsime suht vaikuses. M scrollis telefoni või ohkas või vaatas niisama. Ma mõtlesin omaette, püüdsin mitte nutta ja lihtsalt sõita. Koju tulles ootas ju veel ka vestlus M emaga. Seal pidin ka mina rääkima, M oleks murdunud. Ta ema võttis info üllatavalt hästi vastu, küsis ja uuris ja selgitasin nii hästi kui oskasin. Samas olen kindel, et kui lahkusime, siis hakkas ta ka kindlasti nutma. Ahh... ma lihtsalt ei saa aru, MIKS SEE PIDI JUHTUMA?! Täiega nõme. Nagu me poleks pidanud siiani piisavalt vaeva nägema ja muretsema ja ootama. Kõik oli ju alles paar päeva tagasi korras ja nüüd nii... Fuck noh...

M magab, mina istun, kirjutan seda kirjatükki ja vaatan Love is Blind järjekordset osa, et mõtteid mujale saada. Eks näis, mis juhtub, kui arvuti kinni löön ja lihtsalt olen.

See. Kõik. On. Nii. Nõme.

Vahepealsed UH-d ja ootamatu info :(

Hei!

Ultrahelis olen käinud nüüd siin vahepeal mitu korda. Ise arvasin, et III trimestril on see normaalne, et vähemalt üks UH ikka tehakse, aga selgub, et tegelikult niiväga ei olegi. Nüüd, omades infot, mis ma täna sain, jooksis kõik ka kokku, miks kõik need lisa UH-d vajalikud olid.

Kahjuks midagi head see pole. Muidugi... alati võiks hullemini ja tegelikult võib ju olla õnnelik, et saadi murele enne sündi jaole (eks ma olen ka), aga paras šokk oli see siiski. Tegelikult ei... ma ei pisenda seda probleemi, sest miks peaks. Tegu siiski tõsise asjaga ja ma elus piisavalt asju pisendanud, kuigi ei oleks pidanud. Just tänasel vastuvõtul olin ma ka üksi... Tagantjärele mõeldes oli see muidugi hea asi, sest ma muidu ei tea, kuidas M seal vastu oleks pidanud. Ja mina ise ka, sest oli endalgi tükk tegu, et hakkama saada. Oleks M ka olnud, siis ma poleks suutnud niimoodi vastu pidada.

Aga hakkame siis otsast pihta...

Viimane ämmaemanda visiit oli septembris - täpsemalt 05.09.2022 (25+5). See oli tavaline visiit - mõõtis mul vererõhku, küsis kaebuste kohta kuulas tita südant, mõõtis kõhu ümbermõõtu jne. Kõik täiesti tavapärane, aga saatis mind kuu aja pärast UH-sse. Mis mul ikka sai selle vastu olla? Ikka väga tore on vahepeal titat pildilt näha :)

UH oli siis kuu aja pärast oktoobris - 05.10.2022 (30+0). Arst uuris ja puuris, võttis vajalikud mõõdud, saime isegi 3D pildi. Veendusin järjekordselt, et jah, nina on minusse (selline pisike nöbinina) ja lootsin ikka, et äkki pikkus läheb siis vähemalt M suguvõssa. Meil kõik pisemapoolsed. :D Igati nunnu laps paistab pildilt, kuigi ma saan aru, et pilt ja reaalsus võivad erineda. Arst mainis kohe alguses ka seda, et ämmakas saatis mind UH-sse, kuna oli öelnud, et kõht on väike. Ma ei osanud midagi kosta, sest ämmakas viimasel visiidil mulle ise midagi ei maininud. UH-s selguski, et tita on pigem pisem ja alumisel kasvukõveral, aga eimidagi hullu. Pani meile siiski järgmise UH aja.

See toimus novembris - 02.11.2022 (34+0). Arst võttis jälle kõik vajalikud mõõdud ja kontrollis organeid, aga kuna tita oli halvas asendis, siis südame juures peatus ta päris kaua. Ootas, et äkki tita keerab end veidi. Ühel hetkel palus minul külili pöörata, et äkki minu asendimuutus aitab, aga siiski mitte. Mingi asi jäi tal mõõtmata ja ma saingi aru, et tahtis lihtsalt saada mingit veresoont vmt pildile ja kuulata ja kõik on okei. Oeh... oleks ma teadnud. M oli juba veidi mures, kuna juba teist korda asjatas arst südame juures päris kaua. Igaljuhul kutsus arst meid nädala pärast tagasi ehk siis juba 08.11.2022.

Kätte jõudis siis tänane hommik - 08.11.2022 (34+6). Hommikul ärkasin üles ja olin nagu ikka heas tujus. Ärkasin varuga, vaatasin, mis kell Waze ütleb, et ma peaks lahkuma, et 8.45 arsti juures oleks (näitas aiateibaid ja läksin varuga), käisin pesus, sõin, sättisin end valmis ja asutasin end 30 mintsa enne aega minekule. Liiklus oli päris hull. Kui Waze ennustas, et peaksin 8.29 lahkuma, siis väga hea, et ma seda tõsiselt ei võtnud. :D Haigla ees parkisin ma 8.42 auto ja kiirustasin sisse. Veidi ootamist ja saingi juba vastuvõtule.

Arst ootas ja ütles kohe, et vaatame, kas poiss seekord suvatseb end õigest küljest näidata. Ma olin endiselt teadmatu ega osanud midagi oodata, kuna mina ju arvasin, et arst tahab lihtsalt ühte soont näha või kuulata vmt ja kõik on korras. Aga... Viskasin siis end kõht paljas pikali, tuju endiselt okei. Arst uurib ja puurib, alguses ütles, et ei ole endiselt hea asend, aga mingi hetk titt vist ikkagi suvatses end veidi pöörata ja tundus, et arst nägi paremini. Ikka väga pikalt uuris seal südame juures ja tegi päris palju pilte. Mingi hetk tundus, et sai enda mõttele kinnituse ja siis see šokk tuli. Ütlen ausalt, et ega ma väga täpselt ei mäletagi, kuidas ta mulle seda olukorda selgitas, aga see kõik tuli nagu välk selgest taevast. Ta ütles, et tita südamega on probleem. Mul juba pisarad voolasid, sest arsti toonist ja olekust oli näha, et asi on tõsine. Ta selgitas, et tegelikult kahtlustas ta juba esimese UH ajal, aga kuna tita asend polnud eelnevalt hea olnud UH-de ajal, siis ta ei olnud kindel. Igatahes tänaseks oli ta valmistunud, sest ta ütles ka kohe, et kutsub ühe teise arsti konsulteerima ja leidu kinnitama. Ma ei osanud midagi mõelda ega öelda, pisarad lihtsalt voolasid. Hoidsin vahepeal hinge kinni, et mitte langeda sellesse seisu, kus ma nutan lohutamatult ning olen võimetu suhtlema või midagi ütlema. Lisaks ei saaks siis ka arst UH pilti vaadata, kui ma seal vappun. Natukese aja pärast saabusidki kaks lisaarsti (minu oma ütles ka, et ta teavitas neid juba ette ja seetõttu nad olid valvel). Kohe, kui nad arsti selgitust kuulsid ja pilti nägid, olid nad diagnoosikahtlusega nõus. Kahtlustus on siis, et tital on Tetralogy of Fallot ehk eesti keeles fallot tetraad. Lühidalt öeldes on tegu olukorraga, kus südamel on 4 erinevat probleemi ja suure tõenäosusega vajab tita kohe peale sündi avatud südameoppi. :( Ma päris täpselt ei oskagi seletada (ei tea, kas mäletan/sain õigesti aru), aga sisuliselt on probleem selles, et üks kopsuarter, mis peaks minema kaheks (ühes on südamesse minev veri ja teises tulev veri) ei tee seda, mis tähendab, et veri sisse tuleb, aga välja ei lähe. Lisaks pidi olema aordikaar ka paremal, mille kohta küll öeldi, et see pole hull. Positiivse asjana (kui sellises olukorras saab üldse nii öelda) toodi välja, et aordikaar on siiski suhteliselt lai (sain aru, et ta võib olla ka palju-palju kitsam) ja lisaks öeldi veel, et prognoos on hea. Samas, kuna nemad pole siiski kardioloogid, siis noh... 100% nende juttu tõena võtta ei saa.

Kui teised kaks olid ära läinud, siis küsisin veel, et kas seda defekti oleks pidanud saama varem näha. Ta ütles, et tegelikult jaa, et kui oli 20nda nädala UH, siis oleks võinud seda näha, aga et alati ei pruugi, kuna palju olenebki tita asendist. Lisaks mainis ta, et kui süda on nii kenasti neljakambriline, siis võib see defekt tähelepanuta jääda. Nagu... kas ei võiks siis olla neil mingi nõue seda igaljuhul kontrollida? Kui oleks 20ndal nädalal avastatud, siis oleks mind saadetud lootevee uuringule. See tehaksegi loote kromosoomide uurimiseks, et avastada võimalikke kromosoomihaigusi juba sünni eel. Lisaks... kui midagi oleks avastatud, siis oleksime pidanud ka otsustama, kas rasedusega jätkata või katkestada. Ütlen ausalt, et hetkel ei oska öelda, kuidas oleksime tookord otsustanud. Olen alati olnud arvamusel, et parem katkestada, aga siis oleks ikkagi juba pool rasedust läbi olnud... See muidugi selline oleks-poleks olukord ja hetkel on sellele ka mõttetu mõelda, sest noh... Olukord on palju kaugemal ja enam ei tee midagi. Peab lootma parimat.

Ma väga täpselt isegi ei mäleta enam, mida ma veel küsisin. Nagu enne mainisin, siis oli mul vahepeal tükk tegu, et jääda adekvaatseks ja mitte suurelt nutma puhkeda. Pisarad siiski tahtsid tulla ja nutt oli päris kõvasti kurgus. Kui UH läbi sai ja end püsti ajasin, siis hiljem arst veel selgitas, mis olukord on. Lisaks mainis, et tihti on seisundi põhjustajaks mingi kromosoomirike (nt Down või DiGeorgi oma), aga tihti ei saagi põhjust teada. Joonistas ka paberile ja selgitas, et mis oleks normaalne süda ja mis olukord on hetkel. Ma noogutasin kaasa ja suutsin kuidagi olla. Pisarad enam ei jooksnud. Siis ütles arst, et ta saadab meid kindlasti täiendavasse kontrolli TÜKi kardioloogia osakonda, kuna nemad on siiski günekoloogid. Uuris, et kui saab neljapäevaks aja, kas mul on võimalik minna. Selles pole küsimustki. Ma oleks kasvõi kohe sõitma hakanud! Ütles, et helistab tänase jooksul üle, kui on võimalik aeg sinna saada. Lisaks printis mulle info välja selle seisundi kohta ja hoiatas, et ei tasu googeldama hakata. Noh.. eks ma tean ise ka, aga ma tean, et M kindlasti googeldab ja eks ma ise ka tahaks rohkem infot, teiste kogemusi jnejne, sest esialgne info oli siiski pigem hirmutav.

Kabinetist ära minnes oli okei olla, riidesse pannes ka. Välja jõudes helistasin M-le, et uurida, kas ta on veel kodus ja et ta ootaks mind ära. Meil jäi eelnevalt kokkulepe, et viin vajadusel auto talle ligemale, et kui ta õhtul patrulli läheb, siis saab auto võtta. Arvasin, et suudan kõne vastu pidada, aga nii, kui ta küsis, kuidas läks, kas kõik on korras, siis ma murdusin! Ma lihtsalt nutsin ja kui ma olen sellises olekus, siis ma ei saa sõnagi suust, kuigi tahaksin. Lihtsalt nutsin, sain aru, et ka M ehmatas ja hakkas nutma, küsis mitu korda, mis on ja ma tahtsin talle öelda, aga ma ei saanud. Lihtsalt ei saa rääkida sellises olekus! Mul olid suured süümekad, et ma teist niimoodi piinan ja teadmatuses hoian, aga ma tõesti ei saanud midagi teha. See kõik toimus tegelikult väga kiiresti, kas 10 sekki, aga tunne oli nagu see oleks toimunud minuteid. Kogu tee haiglast autoni ma proovisin end siis rahustada ja midagi M-le öelda. Suutsin vist öelda ainult, et "oota" ja et "hetkel on kõik korras" lootes, et see teda maha rahustab veidi. Autosse jõudes siis proovisin hingata paar korda sügavalt ja tulla sellest nutmisest välja, et infot jagada. Ja ütlesingi, et olukord selline, et südamerike, mind saadetakse täiendavasse kontrolli ja peale sünnitust vajab operatsiooni. Oeh... See oli nii raske! Lihtsalt kuulda, kuidas M teiselpool toru murdub... :´(. Soovisin ruttu koju jõuda, õnneks liiklust eriti polnud. Terve tee siiski pisarad voolasid, sest alles oli ju kõik korras! Mis sai sellest, et mul oli raske rasedaks jääda, aga rasedus on kerge ja kõik on korras... Kas ma ise sõnusin kõik ära?

Koju jõudes, ei saanud ma jopet ega jalanõusidki seljast, kui M tuli ja kallistas ja siis oli teine murdumine. Lihtsalt nutsime ukse juures ma ei tea, kui kaua... Lõpuks sain asjad seljast, maandusime diivanil ja jälle nutsime. Siis ütlesin ka täpse nimetuse ja M juba teatas, et ta vahepeal googeldas. Kui end veidi kogusime, siis arutasime ja siis googeldasime ja siis sain teada, et see on niii haruldane seisund. Pmst miljoni inimese kohta paarsada inimest. Nagu.... MIKS OMETI see pidi meiega juhtuma? Meie kauaoodatud titaga, kelle üle me nii rõõmsad olime ja väga-väga ootasime?!

Hiljem helistaski arst ja ütles, et sai juba selleks neljapäevaks aja. Ma olin suutnud vahepeal ka küsimusi mõelda (nt, et kas lapsel on tulevikus mingid arenguprobleemid jne) ja lisaks, et kas kaaslane võib kaasa tulla. Ta siiski soovitas M-i kaasa võtta, et tavaliselt konsulteeritakse selles olukorras siiski pere. Peab olema õnnelik, et arstiaega oli võimalik nii kiiresti saada ja et ei pea ootama mitu nädalat jälle. 

Ahjaa, 12ndal nädalal tehti meile ju ka Niptify test ja kuigi ametlikult DiGeorgi mutatsiooni tulemusi välja ei toodud (sel hetkel seda ametlikult veel uuringus polnud), siis oli info, et nad siiski seda uurivad. Nüüdseks on ka DiGeorge ametlikult tulemuste seas. Mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada ja panin neile meili teele, et küsida, äkki on võimalik neile see tulemus mulle saata. Nad vastasid väga kiiresti, vihjasid ka, et seda tol hetkel ametlikult polnud, aga tõid siiski välja, et selle testiga ei olnud neil näha ühtegi kõrvalekallet ning seda ka mitte DiGeorge regioonis. See tõi meile teatava kerguse ja lootuse, et antud olukord ei ole siiski tekkinud mingi geenirikke tõttu. Ma tean, et nad ei oleks tohtinud seda infot vist välja anda, aga ma olen väga tänulik, et nad seda tegid.

Terve päev on siiski olnud nagu halb uni ja tunded käivad siia-sinna. Proovid mitte mõelda, aga siis ikkagi mõtled. Mis siis kui...? Kas oleks saanud vältida? Kas mina tegin midagi? Miks 20ndla nädalal ei avastatud? Googeldatud sai ka omajagu ja sai nii positiivset infot kui ka negatiivset. Samas, kuna 100% pole ju kindel, siis ei oska nagu midagi mõelda. Endal on tunne nagu ma oleks selle uudise enda jaoks kohati ära blokkinud ja ikkagi loodan lollilt, et see kõik on nagu halb uni ja tegelikult saab kõik korda (st et tegelikult ongi südamega kõik korras), aga see tõenäosus on väike. Olematu...

Õhtu otsa mõtlesime ka, et kas ja millal M-i emale teada anda sellest. Ise mõtlesin, et kohe küll ei taha, kuna ta muidu muretseb nagu segane... samas aga ei ole hea oodata ka kaua. Ühest küljest nagu tahaks rääkida kellelegi, et ei oleks ainult meie kaks seal sees, aga teisest küljest ei ole meil ju veel kogu infot ja see võib M-i emale raskem olla. Igatahes hetkel otsustasime, et räägime siis neljapäeval, kui Tartus käidud ja asjad loodetavasti vähe selgemad.

Hetkel aga kõik. Eks emotsioone ole palju, aga proovin need kõik järgnevatel päevadel siia kirja panna, et endal ehk hiljem hea meenutada.

Jap ... ma olengi rase!

 Hei,

Niisiis... MA OLEN RASE! Siirdamine toimis! :)

25.04.2022 oli järgmine arsti vastuvõtt, kus tehtu UH. Seal tuvati rasedust 6+2. Oli olemas rebukott ja ka südametöö. Lisaks vaatas arst, et tekkinud on hematoom. Selle kohta ütles, et see võib ka ise ära kaduda ning muretsema ei peaks. Ravimitest jätkasin Amelgeniga (2x päevas tupeküünal) + Clexane süstid. Järgmine UH on 09.05.2022 ja see aeg venis nagu tatt. :D

Järgmises kontrollis tuvastati rasedus 8+3. Näha oli rebukott ja samamoodi oli olemas südametegevus. :) Hematoom on ise väiksemaks läinud, seega midagi sellega ette võtma ei pea.

Ja ega siin suurt midagi rohkem öelda ei ole. Kuna tegu oli siirdamisega, mida väga ju M eest ei varja, siis seekord oli rasedusest teatamine veidi teine. Tükk aega mõtlesin mida või kuidas teha... Lõpuks siis tein lihtsalt esimesel võimalusel rasedustesti varahommikul ja jätsin selle ta telefoni kõrvale. Kahjuks aga kuna hCg oli veel suht pisike, siis teine triip oli ka suht hele. Ma olin üleval, kui ta ärkas, sain aru, et ta unise peaga võttis selle pulga enda kätte ja... kõik. :D Ärkas üles ja läks voodist välja. Ma enam täpselt ei mäletagi, mis edasi sai, aga mingi hetk kobisin ise ka üles ning küsisin, et noh... Ta ei saanud midagi aru. Toas oli pime ka ja ta ei näinud teist triipu. Ma küsisin, et miks ma peaks talle selle testi panema, kui see positiivne poleks, aga ta ei osanud sellele vastata. :D 

Loomulikult olime õnnelikud. :D Aga samas veidi kartlikud ka. Kolm kuud on ju siiski risk, et midagi võib juhtuda ja rasedus katkeb, seega tõenäoliselt enne seda me väga kergendatult ei hinga. :)

Teine siirdamine!

 Hei,

Teine siirdamine oli ajastatud ravimitega ning see toimus 28.03.2022 kell 12.15.

Ajastamiseks võtsin ravimit nimega Letrozol alates mentsruatsiooni 2. päevast kokku 5 päeva. Käisin iga natukese aja tagant ka UH-s, kus arst kontrollis, kuidas edeneb, st kas endomeetrium kasvab normaalselt. Alates 23.03.2022 pidin tuppe panema Amelgeni küünla ning seda siirdamisele eelneval õhtul. 27.03.2022 käisin COVID testi andmas, mis õnneks oli negatiivne. 28.03.2022 käisin hommikul verd andmas, et näha, mis on progesterooni näit. Kui see on liiga madal, siis ei ole mõtet siirdamist teha. Õnneks oli ka see korras, mis tähendas, et siirdamine toimub. See oli kergendus.

Siirdati jällegi üks embrüo, kõik läks hästi. Verd hCg näidu kontrollimiseks pidin minema andma 07.04.2022.

Mäletan seda päeva hästi. Käin alati kohe hommikul andmas ja siis terve päev käi iga natukese aja tagant digiloost kontrollimas, kas vastus on juba olemas. Umbes lõunapaiku see vastus tuli ja kätevärinal avasin vastuse. Näit oli päris pisike ja ma ei olnud kindel, mida see tähendab seega kirjutasin emaili viljatusravikeskusesse. Sealt helistati ja öeldi, et tulemus positiivne, st ma olen rase. 11.04.2022 käisin korduvat proovi andmas. Jällegi ootasin tulemust ja kui see tuli, polnud selles kindel kuna minu arvates polnud näit piisavalt tõusnud. Sain siiski kõne, et kõik korras ja vastus endiselt positiivne. Nüüd jäi üle ainult oodata arsti UH aega, mis oli 25.04.2022. Nii kaua peab ootama ikka!

Esimene siirdamine!

 Hei,

Nii! Lõpuks oli siis see kauaoodatud mummukese siirdamine. Munaraku siirdamine saab olla kas naise enda loomuliku tsükli ajal või siis ravimitega ajastatud tsüklisse. Minu puhul otsustas arst esimene kord teha loomuliku tsükli ajal. Lugesin, et see pidi olema mingil põhjusel parem, aga enam ei mäleta, miks.

Esimene siirdamine toimus 11.01.2022 kell 12.00. Sisestati üks embrüo. Kuna siirdamisel pea olema põis täis, siis hirmuga jõin hommikul kodus päris palju. Haiglasse jõudes oli päris talutav olla.

Läksin viljatusravikeskusesse ja edasi suunati mind ühispalatisse. Seal panin selga haiglaöösärgi ja megasuure hommikumantli ning jäin enda järge ootama. Protseduur on ise lihtne. Istud pukki, siis sind puhastatakse alt. Läbi luugi annab labor õige kõrre, kus sees on embrüo, mille arst kateetri abil emakasse siirdab. Tehtud! Kõige raskem asi oli täispõie talumine, kuna selleks ajaks oli see mul juba väga täis! Õde surub ultraheliaparaadiga veel kõhule ka ja hea, et ma seal püksi ei lasknud. :D Ja oleks see siis kõik...  Peale siirdamist peab veel samas ruumis umbes 15 minutit lamama, kuni tullakse ja öeldakse, et võin püsti tõusta ja riietuma minna. Seekord oli see väga pikad 15 minutit. :D Kui püsti tõusta, siis läksin kohe WC-sse ja no milline kergendus see oli.

Igatahes tehtud see sai ja nüüd jäi üle ainult siis oodata umbes 10 päeva, kuni saab vereproovi anda, et siis kas rasedus kinnitada või ümberlükata. Kahjuks esimene siirdamine ei õnnestunud, mis tähendab, et jääme ootama järgmist tsüklit. Ega ei saagi meie puhul kõik kohe õnnestuda. Muidugi olime pettunud, aga õnneks on meil piisav arv katseid võimalik teha. :) Seekord ajastame tsükli ravimitega, mis tähendab, et siirdamine peaks toimuma suht kindlalt. Loomuliku tsükli ajal võib juhtuda, et see õige siirdamise aken satub nädalavahetusele ja siis seda ei tehta ning tsükkel läheb nö raisku. 

Jääme igatahes ootama!