Hei!
Ultrahelis olen käinud nüüd siin vahepeal mitu korda. Ise arvasin, et III trimestril on see normaalne, et vähemalt üks UH ikka tehakse, aga selgub, et tegelikult niiväga ei olegi. Nüüd, omades infot, mis ma täna sain, jooksis kõik ka kokku, miks kõik need lisa UH-d vajalikud olid.
Kahjuks midagi head see pole. Muidugi... alati võiks hullemini ja tegelikult võib ju olla õnnelik, et saadi murele enne sündi jaole (eks ma olen ka), aga paras šokk oli see siiski. Tegelikult ei... ma ei pisenda seda probleemi, sest miks peaks. Tegu siiski tõsise asjaga ja ma elus piisavalt asju pisendanud, kuigi ei oleks pidanud. Just tänasel vastuvõtul olin ma ka üksi... Tagantjärele mõeldes oli see muidugi hea asi, sest ma muidu ei tea, kuidas M seal vastu oleks pidanud. Ja mina ise ka, sest oli endalgi tükk tegu, et hakkama saada. Oleks M ka olnud, siis ma poleks suutnud niimoodi vastu pidada.
Aga hakkame siis otsast pihta...
Viimane ämmaemanda visiit oli septembris - täpsemalt 05.09.2022 (25+5). See oli tavaline visiit - mõõtis mul vererõhku, küsis kaebuste kohta kuulas tita südant, mõõtis kõhu ümbermõõtu jne. Kõik täiesti tavapärane, aga saatis mind kuu aja pärast UH-sse. Mis mul ikka sai selle vastu olla? Ikka väga tore on vahepeal titat pildilt näha :)
UH oli siis kuu aja pärast oktoobris - 05.10.2022 (30+0). Arst uuris ja puuris, võttis vajalikud mõõdud, saime isegi 3D pildi. Veendusin järjekordselt, et jah, nina on minusse (selline pisike nöbinina) ja lootsin ikka, et äkki pikkus läheb siis vähemalt M suguvõssa. Meil kõik pisemapoolsed. :D Igati nunnu laps paistab pildilt, kuigi ma saan aru, et pilt ja reaalsus võivad erineda. Arst mainis kohe alguses ka seda, et ämmakas saatis mind UH-sse, kuna oli öelnud, et kõht on väike. Ma ei osanud midagi kosta, sest ämmakas viimasel visiidil mulle ise midagi ei maininud. UH-s selguski, et tita on pigem pisem ja alumisel kasvukõveral, aga eimidagi hullu. Pani meile siiski järgmise UH aja.
See toimus novembris - 02.11.2022 (34+0). Arst võttis jälle kõik vajalikud mõõdud ja kontrollis organeid, aga kuna tita oli halvas asendis, siis südame juures peatus ta päris kaua. Ootas, et äkki tita keerab end veidi. Ühel hetkel palus minul külili pöörata, et äkki minu asendimuutus aitab, aga siiski mitte. Mingi asi jäi tal mõõtmata ja ma saingi aru, et tahtis lihtsalt saada mingit veresoont vmt pildile ja kuulata ja kõik on okei. Oeh... oleks ma teadnud. M oli juba veidi mures, kuna juba teist korda asjatas arst südame juures päris kaua. Igaljuhul kutsus arst meid nädala pärast tagasi ehk siis juba 08.11.2022.
Kätte jõudis siis tänane hommik - 08.11.2022 (34+6). Hommikul ärkasin üles ja olin nagu ikka heas tujus. Ärkasin varuga, vaatasin, mis kell Waze ütleb, et ma peaks lahkuma, et 8.45 arsti juures oleks (näitas aiateibaid ja läksin varuga), käisin pesus, sõin, sättisin end valmis ja asutasin end 30 mintsa enne aega minekule. Liiklus oli päris hull. Kui Waze ennustas, et peaksin 8.29 lahkuma, siis väga hea, et ma seda tõsiselt ei võtnud. :D Haigla ees parkisin ma 8.42 auto ja kiirustasin sisse. Veidi ootamist ja saingi juba vastuvõtule.
Arst ootas ja ütles kohe, et vaatame, kas poiss seekord suvatseb end õigest küljest näidata. Ma olin endiselt teadmatu ega osanud midagi oodata, kuna mina ju arvasin, et arst tahab lihtsalt ühte soont näha või kuulata vmt ja kõik on korras. Aga... Viskasin siis end kõht paljas pikali, tuju endiselt okei. Arst uurib ja puurib, alguses ütles, et ei ole endiselt hea asend, aga mingi hetk titt vist ikkagi suvatses end veidi pöörata ja tundus, et arst nägi paremini. Ikka väga pikalt uuris seal südame juures ja tegi päris palju pilte. Mingi hetk tundus, et sai enda mõttele kinnituse ja siis see šokk tuli. Ütlen ausalt, et ega ma väga täpselt ei mäletagi, kuidas ta mulle seda olukorda selgitas, aga see kõik tuli nagu välk selgest taevast. Ta ütles, et tita südamega on probleem. Mul juba pisarad voolasid, sest arsti toonist ja olekust oli näha, et asi on tõsine. Ta selgitas, et tegelikult kahtlustas ta juba esimese UH ajal, aga kuna tita asend polnud eelnevalt hea olnud UH-de ajal, siis ta ei olnud kindel. Igatahes tänaseks oli ta valmistunud, sest ta ütles ka kohe, et kutsub ühe teise arsti konsulteerima ja leidu kinnitama. Ma ei osanud midagi mõelda ega öelda, pisarad lihtsalt voolasid. Hoidsin vahepeal hinge kinni, et mitte langeda sellesse seisu, kus ma nutan lohutamatult ning olen võimetu suhtlema või midagi ütlema. Lisaks ei saaks siis ka arst UH pilti vaadata, kui ma seal vappun. Natukese aja pärast saabusidki kaks lisaarsti (minu oma ütles ka, et ta teavitas neid juba ette ja seetõttu nad olid valvel). Kohe, kui nad arsti selgitust kuulsid ja pilti nägid, olid nad diagnoosikahtlusega nõus. Kahtlustus on siis, et tital on Tetralogy of Fallot ehk eesti keeles fallot tetraad. Lühidalt öeldes on tegu olukorraga, kus südamel on 4 erinevat probleemi ja suure tõenäosusega vajab tita kohe peale sündi avatud südameoppi. :( Ma päris täpselt ei oskagi seletada (ei tea, kas mäletan/sain õigesti aru), aga sisuliselt on probleem selles, et üks kopsuarter, mis peaks minema kaheks (ühes on südamesse minev veri ja teises tulev veri) ei tee seda, mis tähendab, et veri sisse tuleb, aga välja ei lähe. Lisaks pidi olema aordikaar ka paremal, mille kohta küll öeldi, et see pole hull. Positiivse asjana (kui sellises olukorras saab üldse nii öelda) toodi välja, et aordikaar on siiski suhteliselt lai (sain aru, et ta võib olla ka palju-palju kitsam) ja lisaks öeldi veel, et prognoos on hea. Samas, kuna nemad pole siiski kardioloogid, siis noh... 100% nende juttu tõena võtta ei saa.
Kui teised kaks olid ära läinud, siis küsisin veel, et kas seda defekti oleks pidanud saama varem näha. Ta ütles, et tegelikult jaa, et kui oli 20nda nädala UH, siis oleks võinud seda näha, aga et alati ei pruugi, kuna palju olenebki tita asendist. Lisaks mainis ta, et kui süda on nii kenasti neljakambriline, siis võib see defekt tähelepanuta jääda. Nagu... kas ei võiks siis olla neil mingi nõue seda igaljuhul kontrollida? Kui oleks 20ndal nädalal avastatud, siis oleks mind saadetud lootevee uuringule. See tehaksegi loote kromosoomide uurimiseks, et avastada võimalikke kromosoomihaigusi juba sünni eel. Lisaks... kui midagi oleks avastatud, siis oleksime pidanud ka otsustama, kas rasedusega jätkata või katkestada. Ütlen ausalt, et hetkel ei oska öelda, kuidas oleksime tookord otsustanud. Olen alati olnud arvamusel, et parem katkestada, aga siis oleks ikkagi juba pool rasedust läbi olnud... See muidugi selline oleks-poleks olukord ja hetkel on sellele ka mõttetu mõelda, sest noh... Olukord on palju kaugemal ja enam ei tee midagi. Peab lootma parimat.
Ma väga täpselt isegi ei mäleta enam, mida ma veel küsisin. Nagu enne mainisin, siis oli mul vahepeal tükk tegu, et jääda adekvaatseks ja mitte suurelt nutma puhkeda. Pisarad siiski tahtsid tulla ja nutt oli päris kõvasti kurgus. Kui UH läbi sai ja end püsti ajasin, siis hiljem arst veel selgitas, mis olukord on. Lisaks mainis, et tihti on seisundi põhjustajaks mingi kromosoomirike (nt Down või DiGeorgi oma), aga tihti ei saagi põhjust teada. Joonistas ka paberile ja selgitas, et mis oleks normaalne süda ja mis olukord on hetkel. Ma noogutasin kaasa ja suutsin kuidagi olla. Pisarad enam ei jooksnud. Siis ütles arst, et ta saadab meid kindlasti täiendavasse kontrolli TÜKi kardioloogia osakonda, kuna nemad on siiski günekoloogid. Uuris, et kui saab neljapäevaks aja, kas mul on võimalik minna. Selles pole küsimustki. Ma oleks kasvõi kohe sõitma hakanud! Ütles, et helistab tänase jooksul üle, kui on võimalik aeg sinna saada. Lisaks printis mulle info välja selle seisundi kohta ja hoiatas, et ei tasu googeldama hakata. Noh.. eks ma tean ise ka, aga ma tean, et M kindlasti googeldab ja eks ma ise ka tahaks rohkem infot, teiste kogemusi jnejne, sest esialgne info oli siiski pigem hirmutav.
Kabinetist ära minnes oli okei olla, riidesse pannes ka. Välja jõudes helistasin M-le, et uurida, kas ta on veel kodus ja et ta ootaks mind ära. Meil jäi eelnevalt kokkulepe, et viin vajadusel auto talle ligemale, et kui ta õhtul patrulli läheb, siis saab auto võtta. Arvasin, et suudan kõne vastu pidada, aga nii, kui ta küsis, kuidas läks, kas kõik on korras, siis ma murdusin! Ma lihtsalt nutsin ja kui ma olen sellises olekus, siis ma ei saa sõnagi suust, kuigi tahaksin. Lihtsalt nutsin, sain aru, et ka M ehmatas ja hakkas nutma, küsis mitu korda, mis on ja ma tahtsin talle öelda, aga ma ei saanud. Lihtsalt ei saa rääkida sellises olekus! Mul olid suured süümekad, et ma teist niimoodi piinan ja teadmatuses hoian, aga ma tõesti ei saanud midagi teha. See kõik toimus tegelikult väga kiiresti, kas 10 sekki, aga tunne oli nagu see oleks toimunud minuteid. Kogu tee haiglast autoni ma proovisin end siis rahustada ja midagi M-le öelda. Suutsin vist öelda ainult, et "oota" ja et "hetkel on kõik korras" lootes, et see teda maha rahustab veidi. Autosse jõudes siis proovisin hingata paar korda sügavalt ja tulla sellest nutmisest välja, et infot jagada. Ja ütlesingi, et olukord selline, et südamerike, mind saadetakse täiendavasse kontrolli ja peale sünnitust vajab operatsiooni. Oeh... See oli nii raske! Lihtsalt kuulda, kuidas M teiselpool toru murdub... :´(. Soovisin ruttu koju jõuda, õnneks liiklust eriti polnud. Terve tee siiski pisarad voolasid, sest alles oli ju kõik korras! Mis sai sellest, et mul oli raske rasedaks jääda, aga rasedus on kerge ja kõik on korras... Kas ma ise sõnusin kõik ära?
Koju jõudes, ei saanud ma jopet ega jalanõusidki seljast, kui M tuli ja kallistas ja siis oli teine murdumine. Lihtsalt nutsime ukse juures ma ei tea, kui kaua... Lõpuks sain asjad seljast, maandusime diivanil ja jälle nutsime. Siis ütlesin ka täpse nimetuse ja M juba teatas, et ta vahepeal googeldas. Kui end veidi kogusime, siis arutasime ja siis googeldasime ja siis sain teada, et see on niii haruldane seisund. Pmst miljoni inimese kohta paarsada inimest. Nagu.... MIKS OMETI see pidi meiega juhtuma? Meie kauaoodatud titaga, kelle üle me nii rõõmsad olime ja väga-väga ootasime?!
Hiljem helistaski arst ja ütles, et sai juba selleks neljapäevaks aja. Ma olin suutnud vahepeal ka küsimusi mõelda (nt, et kas lapsel on tulevikus mingid arenguprobleemid jne) ja lisaks, et kas kaaslane võib kaasa tulla. Ta siiski soovitas M-i kaasa võtta, et tavaliselt konsulteeritakse selles olukorras siiski pere. Peab olema õnnelik, et arstiaega oli võimalik nii kiiresti saada ja et ei pea ootama mitu nädalat jälle.
Ahjaa, 12ndal nädalal tehti meile ju ka Niptify test ja kuigi ametlikult DiGeorgi mutatsiooni tulemusi välja ei toodud (sel hetkel seda ametlikult veel uuringus polnud), siis oli info, et nad siiski seda uurivad. Nüüdseks on ka DiGeorge ametlikult tulemuste seas. Mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada ja panin neile meili teele, et küsida, äkki on võimalik neile see tulemus mulle saata. Nad vastasid väga kiiresti, vihjasid ka, et seda tol hetkel ametlikult polnud, aga tõid siiski välja, et selle testiga ei olnud neil näha ühtegi kõrvalekallet ning seda ka mitte DiGeorge regioonis. See tõi meile teatava kerguse ja lootuse, et antud olukord ei ole siiski tekkinud mingi geenirikke tõttu. Ma tean, et nad ei oleks tohtinud seda infot vist välja anda, aga ma olen väga tänulik, et nad seda tegid.
Terve päev on siiski olnud nagu halb uni ja tunded käivad siia-sinna. Proovid mitte mõelda, aga siis ikkagi mõtled. Mis siis kui...? Kas oleks saanud vältida? Kas mina tegin midagi? Miks 20ndla nädalal ei avastatud? Googeldatud sai ka omajagu ja sai nii positiivset infot kui ka negatiivset. Samas, kuna 100% pole ju kindel, siis ei oska nagu midagi mõelda. Endal on tunne nagu ma oleks selle uudise enda jaoks kohati ära blokkinud ja ikkagi loodan lollilt, et see kõik on nagu halb uni ja tegelikult saab kõik korda (st et tegelikult ongi südamega kõik korras), aga see tõenäosus on väike. Olematu...
Õhtu otsa mõtlesime ka, et kas ja millal M-i emale teada anda sellest. Ise mõtlesin, et kohe küll ei taha, kuna ta muidu muretseb nagu segane... samas aga ei ole hea oodata ka kaua. Ühest küljest nagu tahaks rääkida kellelegi, et ei oleks ainult meie kaks seal sees, aga teisest küljest ei ole meil ju veel kogu infot ja see võib M-i emale raskem olla. Igatahes hetkel otsustasime, et räägime siis neljapäeval, kui Tartus käidud ja asjad loodetavasti vähe selgemad.
Hetkel aga kõik. Eks emotsioone ole palju, aga proovin need kõik järgnevatel päevadel siia kirja panna, et endal ehk hiljem hea meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar