Kui ruttu võib õnn pöörduda...

 Hei,

Viimane kord jäi siis pooleli nii, et sain uue UH aja, ikka lootes parimat, et loode tekib. Vereproovi tulemus oli ju nii võimas olnud, et kuidas saab olla, et rasedust ei teki? Pole võimalustki.

09.03.2021 UH ajal endiselt rebukotti polnud. Arst oli juba lootuse kaotanud, ütles kohe, et ilmselt ei tule siit midagi. Raseduse suurus selleks ajaks 6+0. Raseduse suurus muutus ka tegelikult iga kord ja eks see nii varajases etapis ole ka suht normaalne. Järgmise aja sain juba 16.03.2021 ja eks ma ikka lootsin viimase minutini välja, et kõik läheb õnneks. Kahjuks siiski mitte... Arst kutsus igaks juhuks teise arsti ka konsultatsiooni, kus nad koos järeldasid, et kahjuks rasedust siin ei teki, mistõttu tuleb teha abort. Sain kohe mingid tabletid ja järgmine päev pidin minema veel ühe teise nõustaja vastuvõtule seoses abordiga.

Ausaltöeldes, ei mäletagi, kas ma võtsin oma arsti antud tabletid kohe või hiljem või alles peale nõustamist... Vist ikka peale. Igatahes see nõustamise protseduur oli veidi naljakas. Seal pidin alla kirjutama paberile, et olen nõus abordiga. Umbes nagu ma ise oleks otsustanud teha aborti. Ma ei saa aru, et kas see siis vale statistikat ei näita? Ma ju polnud nõus, ma ei tahtnud! Mul lihtsalt polnud muud võimalust, sest loodet ei tekkinud... Mäletan, et see nõustaja vabandas veel ette ja taha, et ta niimoodi küsima peab ja et ma sellele paberile nõusoleku panema pean, aga ütles ka, et kahjuks muudmoodi ei saa. Eks ma sain aru, aga siiski veidi imelik. Seal korrati veel üle, kuidas ja mis ajal tabletti võtta ja pandi ka aeg naistearstile, et kontrollida, kas kõik on kenasti puhastunud.

Koju jõudes võtsin vist kohe mingid tabletid sisse. Ma mäletan, et päris kõiki ma vist ei pidanudki võtma, aga ei mäleta ka, kui palju ma neid võtsin... Seda mäletan, et sama päeva õhtul (äkki paari tunni möödudes), hakkas kõhus veidi imelik küll, aga ei midagi hullu. Järgmine hommik oli alguses okei ja siis keeras kõik ära. Istusin vetsus, endal külm higi kehal, värisesin ja ei teadnud, kummapidi ma potil olema peaks. Kas tagumikuga või peaga. Nii paha oli olla. Süda puperdas. Nõrkus. Kõht oli lahti, kartsin, et hakkan kohe okesele ka. Hiljem sain aru, et see südamepuperdamine ja oksetunne oli adrenaliinilaksu pärast. Mu keha reageerib nii verekaotusele ja verd tuli korralikult. Mitte ainult, lisaks verele ka lima ja klompe. Ehk siis põhimõtteliselt ühed väga rohked päevad. Esimese tiiru olin päris kaua vetsus. Peale seda läksin köögilaua taha hingama ja rahunema. Varsti ärkas ka M üles ja küsis, kuidas on. Ütlesin, et raske. Otseselt megavalus polnud, aga kõik muu (külm higi, nõrkus, värinad, iiveldus jne), tegid olemise raskeks. Mõtlesin, et tol päeval ma tööd küll ei jaksa teha, aga noh... ikka tegin. Tagantjärele muidugi mõtlen, et poleks pidanud tegema, suva see töö, aga mõnes mõttes ka hea, sai mõtteid mujale. Võtsin vist ikka valuvaigisteid ka... Veritsus oli suht päev otsa, aga loomulikult mitte kogu aeg nii tugevalt.

18.03.2021 käisin naistearsti vastuvõtul, kes tuvastas, et rasedust enam ei ole ja kõik on okei. Keha on ise ära puhastunud.

Edasi läks kõik vanaviisi. Käisin jälle viljatusravikliinikus vastuvõttudel ja proovisime esialgu ise rasestuda. Mingil põhjusel arvasin, et võtame suvel vabamalt ja proovime ehk ise rasestuda ja sügisel, kui ei ole õnnestunud, alustame siis IVF protseduuriga. Noh... Oleks võinud ju mitte oodata, kuna siis oleks kõik varem toimunud, aga ju siis pidi nii minema. 

Ma olen ... rase?

 Hei,

Viimati sai kirjutatud jaanuari alguses, kui ootasin, et päevad hakkaksid. Seda selleks, et saaksin arstile teada anda ja saaksime lõpuks ometi IVF-iga pihta hakata. Mäletan, et aastavahetuseks sain kolme erineva versiooniga raviplaani, et kui menses peaks hakkama nt pühade ajal. Kuna kirjutan seda teksti tagantjärgi, siis võimalik, et kõik pole meeles, aga proovin nii hästi, kui mäletan, ikkagi kirja panna.

Vaatasin meilidest, et jaanuari keskel kirjutasin jaanuari alguses arstile, et menses pole endiselt alanud. Sain uue raviplaani, juhuks, kui menses peaks hakkama vahemikus 8.01-10.01.2021 (pidin tegema ka igaks juhuks rasedustesti, see oli negatiivne). Mensest ei alanud ja 14.01.2021 käisin arsti juures UH-s, et kontrollida, mis seal näitab. Kui õigesti mäletan, siis UH eriti midagi ei näidanud.

Järgmised meilid on veeburari algusest, kui annan arstile teada, et 27.01.2021 alustasin Duphastoni võtmist (3x tbl 5 päeva) ja seepeale jäin mensese ootele. Emaili kirjutamise ajaks (09.02.2021) polnud menses veel alanud. Tegin suht pidevalt ka OV teste, kuid vahepeal oli teine triip jälle hele (mis tähendab, et OV ei toimu), samas 06.02.2021 tehtud OV test oli positiivne! Olen isegi kirjutanud, et teine triip on väga rasvane ja seda pole varem olnud. :D Ma tõesti mäletan, et kui muidu on see teine triip olnud kas veidi heledam või samasugune, siis nüüd oli ikka väga palju tumedam. Sama tulemuse andsid ka järgmistel päevadel tehtud testid. Selle peale arst kirjutas, et ootame mensest ja et tõenäoliselt algab see 10-14 päeva pärast. Selge siis!

Vahepeal oli sõbrapäev. Mäletan, et käisin M-ga koos Lyonis õhtusööki söömas. Peale seda oli mul mitu päeva paha olla. Selge, jälle see magu, kuna söödud toit oli mul suht rasvane. Kuna mure üle ei läinud, siis tegin Omeprazoli kuuri, mis tavaliselt aitab mul juba esimesest tabletist. Imelikul kombel seekord oli null abi. Käisin tööl ja mäletan, et suht raske oli lõunaks süüa valida. Enamasti mingi jogurt ja kuivikud, sest mingi muu asja isu polnud. OV teste vist tegin ka sel ajal ja need olid sama rasvased nagu varem. Minus hakkas mingi kahtlus närima... Olin lugenud, et ka OV test võib alguses näidata rasedust. Kuna varem pole mul nii positiivseid rasedusteste olnud, siis otsustasin 18.02.2021 teha hommikul rasedustesti... Tegin seda salaja, et M aru ei saaks. Õnneks ta magab hommikuti minust kauem, seega polnud eriti probleeme. :D Ja teate - see oli POSITIIVNE!!! Panin kohe samal hommikul kell 7:48 meili arstile teele ja teatasin uudist. Ja siis tuli kõige naljakam osa... Tol perioodil sain hommikuti M-ga tööle (ta sõitis ka nkn kesklinna) ja siis poole tee peal helistas mulle õde ja andis teada, et mul on saatekiri vereproovile. Ok, kuidas öelda M-le, et kuule, peame väikse põike tegema? :D Ütlesin siis, et olen arstiga kirjavahetust pidanud, et menses ei hakka ja et nüüd saan teha vereproovi, et uurida, mis seis on. See kõne tuli reaalselt paar mintsa peale haiglapööret, nii et hea ajastus igatahes. Käisin andsin hommikul vara vere ära ja jäin tulemust ootama. Veidi enne lõunat see tuli ja ka vereproov andis positiivse tulemuse (hCG tulemus oli 19 278!!!)! Juhuuuuu! Päev otsa mõtlesin, et see pole võimalik ja et kuidas ma M-le sellest teada annan. Tahtsin teha midagi ägedat, sest lõpuks ometi! Nagu välk selgest taevast ja me saime ise hakkama!

Googeldasin erinevaid versioone, kuidas M-le öelda ja lõpuks tulin selle peale, et printisin välja QR koodi ning kui seda skännida, siis tulemuseks tuli T I I C. Saate aru? :) Õhtul teadsin, et M tuleb mulle peale tööd järgi ka ja seetõttu pidin kiiruga fotopoest läbi lipsama, et osta väike pildiraam, kuhu see kood siis sisse panna. Tagantjärele mõeldes, tegin hommikul ühe lolli vea, mistõttu M võis juba päeval aimata, et miskit toimub. Nimelt ma ütlesin talle, et vb mul on talle häid uudiseid ja hämasin midagi spa puhkusest, aga noh.. ega ta loll pole.

Koju jõudes sahmerdasin köögis QR pildi raami vahele (ise lootsin, et M sel hetkel kööki ei astu), panin positiivse rasedustesti endale vöö vahele särgi alla ja elutuppa tulles ütlesin talle, et mul on üllatus! Andsin pildi talle, lasin QR koodi ära skännida ja siis ta tükk aega nuputas, misasi see T I I C on. Kusjuures, kuna tol ajal olid ju Covid testid nii aktuaalsed, siis arvasin, et see läheb ruttu (need ju samasugused). Alguses oli näha, et ega ta väga midagi välja ei jaganud. Küsis mingeid küsimusi, ma vastasin jah/ei. Aga siis... Ma nägin, et ta pilk muutus ja ta hakkas oma huuli nokkima, kui ta endale selle teate tegelikku sisu endale teadvustas. Ja siis ta vist küsis, et kas see on rasedustesti tulemus. Ma ütlesin jaa ja võtsin selja tagant välja ka positiivse rasedustesti. :) Siis me nutsime ja kallistasime! Ja ta ütles, et ta mõtles juba hommikul sellele, aga ei tahtnud loota. Ja et kui ma pildi andsin, siis ta alguses oli segaduses, aga samamoodi jällegi - ei tahtnud loota. Igaljuhul me olime väga õnnelikud!

Täiesti uskumatu, kuidas elu vahel ikka toimib. See oli nii ootamatu ja hea uudis, et... ohjah.

Arsti juures UH-s rasedust tuvastamas käisin ma 23.02.2021. Digiloost vaatan, et siis on kirja pandud nii: Emakasisene rasedus, loode vastab 5n + 6p, embrüot ei näe, rebukott olemas. Südamelööke siis veel ei olnud. Okei, ei ole hullu, võib ju vara ka veel olla. Südamelöögid võivad tulla seal 6-8 nädala kanti. Sain uue aja 02.03.2021. Vahepeal aga juhtus, et vahekorra ajal tekkis (minu arust) tugev veritsus. Otsustasime minna kontrolli. Kuna EMOs veritsust enam ei olnud, siis UH-d ei tehtud, aga sain järgmiseks päevaks endale ühe teise arsti juurde aja kontrolliks. Öeldi, et see võib olla ka täiesti normaalne. Eks me muretsesime ikka, aga mis sa ikka teed. 26.02.2021 oli siis UH, kus tuvastati emakasisene rasedus, loodet veel näha ei olnud. Sain veel mingid ravimid, mis tekitasid suht paha enesetunde (iiveldus, pearinglus jne). Kui õigesti mäletan, oli tegu progesterooniga. Hiljem uurides, sain teada, et sama tabletti võib panna ka otse tuppe, siis ei tohiks kõrvalmõjud nii hullud olla. Oma arsti juures 02.03.2021 UH-s tuvastati rasedus, rebukott oli, aga embrüot endiselt ei nähtud. Raseduse suurus 6+2. Eks arstil tekkis siis juba kahtlus, et ehk ei tule siit midagi, aga veel ei andnud alla. Panime uue aja 09.03.2021 ja jäime lootma parimat. :)