Munarakkude punktsioon

 Hei,

Eelmine postitus oli mummude kasvatamisest ja nüüd plaanin siis kirjutada veidi sellest, mis edasi sai.

Kui viimane UH näitas, et mummud on kenasti kasvanud ja valmis, siis leppisime kokku, et 27.10.2021 kell 8 lähen koos M-ga kliinikusse, kus mind siis sisse võetakse ja ette valmistatakse ning M annab ka lõpuks oma raske panuse. See tähendab, et kogu töö, mis tema tegema pidi, oli loovutama oma mehikesed, et neid minu mummudega hiljem kokku viia. :D

Olime õigeaegselt kohal, M saadeti tähtsasse ruumi ja nägime alles paari tunni pärast, kui ise välja sain. Mind saadeti edasi palatisse, kus pidin selga panema oversized öösärgi ja hommikumantli (ma näen nendega nagu Urr välja, kuna need on nii suured mulle), pidin panema pähe võrgu, jalga sussid ja siis jäin ootele. Natukese aja pärast tuldi pandi kanüül ja jäin jälle veidikeseks ootele. Mingi aeg kuulsin, kuidas keegi voodiga sisse veeretati, tõenäoliselt siis oli temal punkteerimine, kuna inimene tundus selline uimane. Järsku oligi minu kord. Läksin protseduuriruumi. See on selline suurem jahedam ruum, kus laud, kapid ja siis "voodi", kuhu peale pidin lamama. Ruumis oli minu arst, kaks õde ja anestesioloog. Jah, punkteerimine tehakse lühikeses üldnarkoosis, maksimaalselt ma arvan, et 30 minutiks. Uh, mu elu esimene üldnarkoos! :D Saab fun olema. Võtsin hommikumantli ära, mingi asi ühendati kanüüli, arst vist puhastas ming siis ka mingi külma lapiga tupest, mis väga hull polnudki... Anestesioloog küsis, millal ma viimat sõin (viimati eelmisel õhtul, sest hommikul ei tohtinud) ja... rohkem ma ei mäleta midagi. Järgmine hetk, mis ma mäletan oli see, et ma küsisin õdedelt midagi (kahjuks ma ei mäleta mida, aga arvan, et midagi lollakat), siis ähmaselt mäletan, et olin jälle oma voodis ja väga uimane ja püüdsin veel magada. Mingi hetk ma toibusin ja mõtlesin, et kuidas ma tagasi palatisse sain. Kas tegelikult ka kaks õde tõstsid mind protseduurilaualt voodisse? Ainuke loogiline selgitus, kuna algselt oli mul palatis kindlasti teine voodi. 

Toibusin ja ärkasin vaikselt ja mingi hetk sain aru, et jaa, kõht on tõesti veidi valus. Õed käisid teise naise käest küsimas midagi, kellel oli paha olla. Lõpuks jõuti ka minu juurde, pakuti juua, küsiti, kas kõik on korras ja mingi hetk toodi ka söögiks väike jogurt. Selle tarbisingi natukese aja pärast ära, sest kõht oli päris tühi. Ma arvan, et umbes tunnike-poolteist toibusin seal ja selle jooksul käidi mitu korda küsimas, kas kõik on korras. Mul oli, valuvaigistit ei soovinud, sest polnud nii valus. Kohati andis siiski tunda, eriti kui külge keerasin. Mingi hetk käidi kanüüli eemaldamas ja öeldi, et varsti saan naistearsti juurde. Võisin end riidesse panna ja jäin ootama. Varsti tuldigi ja öeldi, et minek ja seal saan edasise info, kuidas läks ja millal tehakse esimene siirdamine. Enne jõudsin M-le teada anda, et saan varsti välja ja palusin, et ta vastu tuleks. See oli hea otsus, sest kui ma kõndima hakkasin, siis sain aru, et ma olin alakõhust ikkagi hell ja kohati oli ka valus (ja vist ka paistes), nii et kui oleks pidanud koju minema bussiga või ise sõitma, siis poleks kerge olnud.

Arst ütles, et tulemus oli hea, nad said päris palju mummusid kätte. Täpsemalt saadi kätte 24 munarakku (11+13), millest 20 viljastus! Nendest omakorda saadi 9 embrüot. Siirdamist ta samasse tsüklisse siiski ei lasknud teha ja just selle tõttu, et munasarjad olid päris suured ja oleks olnud oht tüsistustele. See tähendas, et kõik embrüod külmutatakse ja jäävad ootama oma aega. Kui kõik oleks okei olnud, siis oleks siirdamine toimunud nädal peale punktsiooni ehk 02.11.2021. Nüüd jäi see ära... Nõme oli siiski see, et esimene siirdamine pidi toimuma loomulikku tsüklisse ehk siis ma pidin ootama järgmist mensest. Kuna aga Pelgus vahetati teenusepakkujat ja nende labor läks remonti, siis oli suur tõenäosus, et siirdamine jääb alles uude aastasse. Mh, milline pettumus. Jälle oota! Kuna midagi teha polnud, eks siis pidime sellega leppima.

Haiglast sain vist umbes 11.30 paiku. Koperdasin siis autosse (õnneks M juba ootas), sättisin end istuma ja kohati oli ikka raske. Ütlesin talle, et kõht on tühi ja tahaks midagi head. Seega võtsime suuna McDonaldsisse, kust ostsin endale ühe McFlurry. Oeh, see oli tõesti hea ja kulus ära. Koju jõudes võtsin vist ikka valuvaigistit ka... Sättisin end diivaninurka istuma, võtsin tööläpaka sülle ja hakkasin tööd tegema. M läks tagasi tööle. Oli ikka vahepeal päris hell olla ja pidi veidi kummargil kõndima. see kestis oma paar päeva. Midagi väga hullu siiski polnud ja sain kenasti hakkama.

Nüüd hakkab siis pihta - IVF ja mummude kasvatamine

 Heihei!

Nüüd hakkab siis kogu see trall pihta. Suvi on läbi, ise ei õnnestunud meil rasestuda, mistõttu võtame ette tee tundmatusse ja loodame, et peame vastu. Eelkõige just vaimselt, kuigi mulle tundub, et me suudame mõlemad kogu seda teekonda võtta pigem kergelt, st me ei ole omadega mustas masenduses.

Alati kui arst IVF plaanist räägib ja et mis süstid ja kuna jne, siis see tundub nii keeruline. Õnneks neil on väljaprinditud selline... graafik, kuhu arst siis ära märgib, mis ravimit millal võtma peab ja kui kaua.

Minu süsteem, mis algas 13.10.2021, oli siis järgmine:

• Gonal-F süst õhtul 1x päevas - esimesed 5 päeva oli doos 150, siis 7 päeva doosiks 225 ja viimane jälle 150.
• Clexane 0,4 ml süst 1x päevas tegin kogu mummude kasvatamise aja (v.a kahel päeval, kui oli punktsioon) ja siis veel edasi 2 nädalat. Kokku siis 13.10-10.11.2021.
• Cetrotide süst 1x päevas - seda pidin süstima alates 8ndast päevast ja 7 päeva järjest.
• Diphereline süst 0,2 ml - see oli vist kõige olulisem süst, mille pärast ma väga põdesin. Selle pidin tegema täpselt 12h enne punktsiooni ehk siis 26.10.2021 kell 21.30.

Ehk siis perioodil 13.10-26.10.2021 tegin iga päev vähemalt kaks süsti päevas: 13.10-19.10.2021 oli kaks süsti päevas; 20.10-25.10.2021 oli kolm süsti päevas ja päev enne punktsiooni ehk 26.10.2021 oli kaks süsti. Süstisin üksi, enamasti omaette köögis, ilma M-ta. Ta ütles kohe, et tema mind süstida ei taha ja ega mul endal oli vist ka parem ise teha. Mõne nõela puhul oli küll see, et ma võtsin ikka paar minutit hoogu, kui selle endale sisse surasin, sest mõni oli päris pikk ja paks. Kõige hullem oligi jälgida, et õige süst õigel päeval ja õiges koguses. Cetrotide pidin nt ise kokku segama pulbrist ja veest ampulli ja siis kogu selle ravimi süstlasse saama. Siis vahetama nõela ja süstima. Ma alati kartsin, et kas pulber ikka seguneb korralikult ja kas saan ikka kõik kätte. Samas ma usun, et seal on veidi ka nn möödalaskmist lubatud, vahel mõni tilk ravimit jäi ikka ampulli ka. Kõige viimast Diphereline süsti pidin tegema kaks korda, sest ravimikogus ei mahtunud ühte süstlisse ära. :D Kuna siin oli aeg ka oluline, siis pabistasin kõige rohkem. Siin palusin küll M abi, aga kui aus olla, siis temast ei olnud üldse mingit abi, ta oli vist rohkemgi närvis. :D Lõpuks saigi süst veidi hiljem tehtud (umbes 10-15 minutit) ja ma lootsin, et ma midagi pekki ei keeranud. See süst oli vajalik, et toimuks ovulatsioon ja munarakud saadaks ilusti kätte. 

Kogu süstimise vältel (mitte ainult kasvatamise ajal, vaid varem ka, kui olen pidanud süstima Clexanet, juhtus mul ainult üks kord, kui mul oli suurem sinikas kõhul ja umbes 2-3 korda, kui tuli väiksem sinikas. Jah, teinekord kipitas rohkem või oli veidi sügelust, aga ma usun, et üldjuhul võib rahule jääda, et kõik nii hästi läks. 

Vahepeal oli veidi keeruline küll. Kuna tahtsin süstid iga õhtu enamvähem samal ajal teha (on vis tisegi soovituslik), siis nii mõnigi kord vajas see veidi planeerimist. Nt ükskord olid meil sõbrad külas, siis tegin asja teise tuppa ja tegin oma süsti ära. Või teisel korral olin üldse tööl peol ja tegin siis oma kaks süsti tööl WC-s. :D Kuna arvestasin ühte rohtu valesti ja veidi jäi puudu (Gonal-F on selline süstel, kus on üks suurem kogus ja ise pead endale vajaliku koguse reguleerima), siis läksin varem peolt ära, et 24/7 apteegist uus süstel osta ja tegin siis Tõnismäe apteegi ees lisakoguse ära. Ehk siis midagi hullu pole, saab hakkama küll.

Munarakkude stimuleerimine päris ohutu protsess pole ka. Näiteks võib toimuda hüperstimulatsioon, mis tähendab, et liiga tekib liiga palju folliikuleid. Siis võib juhtuda, et protsess katkestatakse. Ma käisin kogu selle perioodi vältel vist 2-3 korda UH-s, et jälgida, kas munarakud kasvavad, kas on piisavalt, kas on vaja ravimikogust korrigeerida jne. Õnneks hüperstimulatsiooni ei tekkinud, kuigi mul saadi päris palju folliikuleid. Ma täpselt ei mäleta, aga 20ne ringis oli neid küll. Arst oli väga rahul. :D Lisaks lugesin, et kõht võib paiste minna, kuna munasarjad on siiski palju suuremad, kui tavaliselt. Lisaks siis ebamugavus ja kõhuvalu. Ma viimasel kahel päeval tundsin, et veidi on raskem, aga õnneks ei olnud midagi hullu. Väga tugevat kõhupaistetust või tundlikkust ei mäleta.

Nii palju siis mummude kasvatamisest. :) Ei ütle, et oli megakerge protsess, aga eimidagi ületamatut ka. Natuke planeerimist, täpsust, julgust süstimisel ja ongi tehtud! Järgmine kord pajatan siis täpsemalt juba, mis edasi sai.

Kui ruttu võib õnn pöörduda...

 Hei,

Viimane kord jäi siis pooleli nii, et sain uue UH aja, ikka lootes parimat, et loode tekib. Vereproovi tulemus oli ju nii võimas olnud, et kuidas saab olla, et rasedust ei teki? Pole võimalustki.

09.03.2021 UH ajal endiselt rebukotti polnud. Arst oli juba lootuse kaotanud, ütles kohe, et ilmselt ei tule siit midagi. Raseduse suurus selleks ajaks 6+0. Raseduse suurus muutus ka tegelikult iga kord ja eks see nii varajases etapis ole ka suht normaalne. Järgmise aja sain juba 16.03.2021 ja eks ma ikka lootsin viimase minutini välja, et kõik läheb õnneks. Kahjuks siiski mitte... Arst kutsus igaks juhuks teise arsti ka konsultatsiooni, kus nad koos järeldasid, et kahjuks rasedust siin ei teki, mistõttu tuleb teha abort. Sain kohe mingid tabletid ja järgmine päev pidin minema veel ühe teise nõustaja vastuvõtule seoses abordiga.

Ausaltöeldes, ei mäletagi, kas ma võtsin oma arsti antud tabletid kohe või hiljem või alles peale nõustamist... Vist ikka peale. Igatahes see nõustamise protseduur oli veidi naljakas. Seal pidin alla kirjutama paberile, et olen nõus abordiga. Umbes nagu ma ise oleks otsustanud teha aborti. Ma ei saa aru, et kas see siis vale statistikat ei näita? Ma ju polnud nõus, ma ei tahtnud! Mul lihtsalt polnud muud võimalust, sest loodet ei tekkinud... Mäletan, et see nõustaja vabandas veel ette ja taha, et ta niimoodi küsima peab ja et ma sellele paberile nõusoleku panema pean, aga ütles ka, et kahjuks muudmoodi ei saa. Eks ma sain aru, aga siiski veidi imelik. Seal korrati veel üle, kuidas ja mis ajal tabletti võtta ja pandi ka aeg naistearstile, et kontrollida, kas kõik on kenasti puhastunud.

Koju jõudes võtsin vist kohe mingid tabletid sisse. Ma mäletan, et päris kõiki ma vist ei pidanudki võtma, aga ei mäleta ka, kui palju ma neid võtsin... Seda mäletan, et sama päeva õhtul (äkki paari tunni möödudes), hakkas kõhus veidi imelik küll, aga ei midagi hullu. Järgmine hommik oli alguses okei ja siis keeras kõik ära. Istusin vetsus, endal külm higi kehal, värisesin ja ei teadnud, kummapidi ma potil olema peaks. Kas tagumikuga või peaga. Nii paha oli olla. Süda puperdas. Nõrkus. Kõht oli lahti, kartsin, et hakkan kohe okesele ka. Hiljem sain aru, et see südamepuperdamine ja oksetunne oli adrenaliinilaksu pärast. Mu keha reageerib nii verekaotusele ja verd tuli korralikult. Mitte ainult, lisaks verele ka lima ja klompe. Ehk siis põhimõtteliselt ühed väga rohked päevad. Esimese tiiru olin päris kaua vetsus. Peale seda läksin köögilaua taha hingama ja rahunema. Varsti ärkas ka M üles ja küsis, kuidas on. Ütlesin, et raske. Otseselt megavalus polnud, aga kõik muu (külm higi, nõrkus, värinad, iiveldus jne), tegid olemise raskeks. Mõtlesin, et tol päeval ma tööd küll ei jaksa teha, aga noh... ikka tegin. Tagantjärele muidugi mõtlen, et poleks pidanud tegema, suva see töö, aga mõnes mõttes ka hea, sai mõtteid mujale. Võtsin vist ikka valuvaigisteid ka... Veritsus oli suht päev otsa, aga loomulikult mitte kogu aeg nii tugevalt.

18.03.2021 käisin naistearsti vastuvõtul, kes tuvastas, et rasedust enam ei ole ja kõik on okei. Keha on ise ära puhastunud.

Edasi läks kõik vanaviisi. Käisin jälle viljatusravikliinikus vastuvõttudel ja proovisime esialgu ise rasestuda. Mingil põhjusel arvasin, et võtame suvel vabamalt ja proovime ehk ise rasestuda ja sügisel, kui ei ole õnnestunud, alustame siis IVF protseduuriga. Noh... Oleks võinud ju mitte oodata, kuna siis oleks kõik varem toimunud, aga ju siis pidi nii minema. 

Ma olen ... rase?

 Hei,

Viimati sai kirjutatud jaanuari alguses, kui ootasin, et päevad hakkaksid. Seda selleks, et saaksin arstile teada anda ja saaksime lõpuks ometi IVF-iga pihta hakata. Mäletan, et aastavahetuseks sain kolme erineva versiooniga raviplaani, et kui menses peaks hakkama nt pühade ajal. Kuna kirjutan seda teksti tagantjärgi, siis võimalik, et kõik pole meeles, aga proovin nii hästi, kui mäletan, ikkagi kirja panna.

Vaatasin meilidest, et jaanuari keskel kirjutasin jaanuari alguses arstile, et menses pole endiselt alanud. Sain uue raviplaani, juhuks, kui menses peaks hakkama vahemikus 8.01-10.01.2021 (pidin tegema ka igaks juhuks rasedustesti, see oli negatiivne). Mensest ei alanud ja 14.01.2021 käisin arsti juures UH-s, et kontrollida, mis seal näitab. Kui õigesti mäletan, siis UH eriti midagi ei näidanud.

Järgmised meilid on veeburari algusest, kui annan arstile teada, et 27.01.2021 alustasin Duphastoni võtmist (3x tbl 5 päeva) ja seepeale jäin mensese ootele. Emaili kirjutamise ajaks (09.02.2021) polnud menses veel alanud. Tegin suht pidevalt ka OV teste, kuid vahepeal oli teine triip jälle hele (mis tähendab, et OV ei toimu), samas 06.02.2021 tehtud OV test oli positiivne! Olen isegi kirjutanud, et teine triip on väga rasvane ja seda pole varem olnud. :D Ma tõesti mäletan, et kui muidu on see teine triip olnud kas veidi heledam või samasugune, siis nüüd oli ikka väga palju tumedam. Sama tulemuse andsid ka järgmistel päevadel tehtud testid. Selle peale arst kirjutas, et ootame mensest ja et tõenäoliselt algab see 10-14 päeva pärast. Selge siis!

Vahepeal oli sõbrapäev. Mäletan, et käisin M-ga koos Lyonis õhtusööki söömas. Peale seda oli mul mitu päeva paha olla. Selge, jälle see magu, kuna söödud toit oli mul suht rasvane. Kuna mure üle ei läinud, siis tegin Omeprazoli kuuri, mis tavaliselt aitab mul juba esimesest tabletist. Imelikul kombel seekord oli null abi. Käisin tööl ja mäletan, et suht raske oli lõunaks süüa valida. Enamasti mingi jogurt ja kuivikud, sest mingi muu asja isu polnud. OV teste vist tegin ka sel ajal ja need olid sama rasvased nagu varem. Minus hakkas mingi kahtlus närima... Olin lugenud, et ka OV test võib alguses näidata rasedust. Kuna varem pole mul nii positiivseid rasedusteste olnud, siis otsustasin 18.02.2021 teha hommikul rasedustesti... Tegin seda salaja, et M aru ei saaks. Õnneks ta magab hommikuti minust kauem, seega polnud eriti probleeme. :D Ja teate - see oli POSITIIVNE!!! Panin kohe samal hommikul kell 7:48 meili arstile teele ja teatasin uudist. Ja siis tuli kõige naljakam osa... Tol perioodil sain hommikuti M-ga tööle (ta sõitis ka nkn kesklinna) ja siis poole tee peal helistas mulle õde ja andis teada, et mul on saatekiri vereproovile. Ok, kuidas öelda M-le, et kuule, peame väikse põike tegema? :D Ütlesin siis, et olen arstiga kirjavahetust pidanud, et menses ei hakka ja et nüüd saan teha vereproovi, et uurida, mis seis on. See kõne tuli reaalselt paar mintsa peale haiglapööret, nii et hea ajastus igatahes. Käisin andsin hommikul vara vere ära ja jäin tulemust ootama. Veidi enne lõunat see tuli ja ka vereproov andis positiivse tulemuse (hCG tulemus oli 19 278!!!)! Juhuuuuu! Päev otsa mõtlesin, et see pole võimalik ja et kuidas ma M-le sellest teada annan. Tahtsin teha midagi ägedat, sest lõpuks ometi! Nagu välk selgest taevast ja me saime ise hakkama!

Googeldasin erinevaid versioone, kuidas M-le öelda ja lõpuks tulin selle peale, et printisin välja QR koodi ning kui seda skännida, siis tulemuseks tuli T I I C. Saate aru? :) Õhtul teadsin, et M tuleb mulle peale tööd järgi ka ja seetõttu pidin kiiruga fotopoest läbi lipsama, et osta väike pildiraam, kuhu see kood siis sisse panna. Tagantjärele mõeldes, tegin hommikul ühe lolli vea, mistõttu M võis juba päeval aimata, et miskit toimub. Nimelt ma ütlesin talle, et vb mul on talle häid uudiseid ja hämasin midagi spa puhkusest, aga noh.. ega ta loll pole.

Koju jõudes sahmerdasin köögis QR pildi raami vahele (ise lootsin, et M sel hetkel kööki ei astu), panin positiivse rasedustesti endale vöö vahele särgi alla ja elutuppa tulles ütlesin talle, et mul on üllatus! Andsin pildi talle, lasin QR koodi ära skännida ja siis ta tükk aega nuputas, misasi see T I I C on. Kusjuures, kuna tol ajal olid ju Covid testid nii aktuaalsed, siis arvasin, et see läheb ruttu (need ju samasugused). Alguses oli näha, et ega ta väga midagi välja ei jaganud. Küsis mingeid küsimusi, ma vastasin jah/ei. Aga siis... Ma nägin, et ta pilk muutus ja ta hakkas oma huuli nokkima, kui ta endale selle teate tegelikku sisu endale teadvustas. Ja siis ta vist küsis, et kas see on rasedustesti tulemus. Ma ütlesin jaa ja võtsin selja tagant välja ka positiivse rasedustesti. :) Siis me nutsime ja kallistasime! Ja ta ütles, et ta mõtles juba hommikul sellele, aga ei tahtnud loota. Ja et kui ma pildi andsin, siis ta alguses oli segaduses, aga samamoodi jällegi - ei tahtnud loota. Igaljuhul me olime väga õnnelikud!

Täiesti uskumatu, kuidas elu vahel ikka toimib. See oli nii ootamatu ja hea uudis, et... ohjah.

Arsti juures UH-s rasedust tuvastamas käisin ma 23.02.2021. Digiloost vaatan, et siis on kirja pandud nii: Emakasisene rasedus, loode vastab 5n + 6p, embrüot ei näe, rebukott olemas. Südamelööke siis veel ei olnud. Okei, ei ole hullu, võib ju vara ka veel olla. Südamelöögid võivad tulla seal 6-8 nädala kanti. Sain uue aja 02.03.2021. Vahepeal aga juhtus, et vahekorra ajal tekkis (minu arust) tugev veritsus. Otsustasime minna kontrolli. Kuna EMOs veritsust enam ei olnud, siis UH-d ei tehtud, aga sain järgmiseks päevaks endale ühe teise arsti juurde aja kontrolliks. Öeldi, et see võib olla ka täiesti normaalne. Eks me muretsesime ikka, aga mis sa ikka teed. 26.02.2021 oli siis UH, kus tuvastati emakasisene rasedus, loodet veel näha ei olnud. Sain veel mingid ravimid, mis tekitasid suht paha enesetunde (iiveldus, pearinglus jne). Kui õigesti mäletan, oli tegu progesterooniga. Hiljem uurides, sain teada, et sama tabletti võib panna ka otse tuppe, siis ei tohiks kõrvalmõjud nii hullud olla. Oma arsti juures 02.03.2021 UH-s tuvastati rasedus, rebukott oli, aga embrüot endiselt ei nähtud. Raseduse suurus 6+2. Eks arstil tekkis siis juba kahtlus, et ehk ei tule siit midagi, aga veel ei andnud alla. Panime uue aja 09.03.2021 ja jäime lootma parimat. :)

Update

 Hei,

 

Vaatasin, et päris pikk vahe on kirjutamises jäänud ning viimane postitus ongi 14.10.2020 toimunud IUI kohta.

Kuna rõõmuhõiskeid siin ei ole olnud, siis see tähendab ainult üht - see ei toiminud. Nii kahjuks on. Tundub, et niiväga kui ma seda ka ei tahaks, seda ime siiski iseenesest ei juhtu.

Mis aga on siis vahepeal toimunud? Ega eriti polegi midagi, kui ainult üks ootamine. Arst ütles järgmisel visiidil kohe, et enam ei ole mõtet IUI-d proovida, kuna see ei mõjunud ning küsis, kas soovime edasi minna IVF poole. Enne, kui asi pihta hakkab, pidime ka konsultatsioonil käima. Või tegelikult... ma ei saanudki aru, kas see on kohustuslik või soovituslik, aga igatahes ma mõtlesin, et ega see halba ju ei tee. 

Mis vahe on IUI-l ja IVF-l?  IUI on intrauterine insemination ehk siis emakasisene inseminatsioon. Kirjutasin ka sellest eelnevalt, aga sisuliselt viiakse mehe seemnerakud emakasse spetsiaalse kateetri abil. Edasi peab asi toimuma loomulikult. IVF in in vitro fertilization ehk siis kehaväline viljastamine. Kateetri abil viiakse emakasse juba viljastatud munarakk, mis siis loodetavasti ka pesastub ja kasvama hakkab.

IVF konsultatsioonil käisime detsembri algusepoole. Seal seletati, mis on IVF ja mis see endast kujutab. Ei saaks öelda, et midagi mind seejuures üllatas. Ma teadsin, et ma saan raviplaani ja see ei ole meeldiv. Sisaldab ju siiski enda süstimist. Ravimite eesmärgiks on tekitada superovulatsioon ehk korraga valmivad paljud muanrakud. Kui see õnnestub, siis korjatakse protseduuri käigus munarakud munarasjast. Kusjuures, ma arvasin, et seda tehakse läbi kõhu, kuid eksisin. Tehakse üldnarkoos (!), mis kestab lühikest aega ja selle käigus kogutakse siis nii palju munarakke kui võimalik. Selleks sisestatakse sisse peenike nõel läbi tupe ülaosa. Tundub natuke hirmutav. Ma ei ole kunagi üldnarkoosis olnud ja ei oska midagi oodata. Lisaks oli üllatav see, kui palju inimesi protseduuri ajal toas viibib. Selles on arst (kes ei pruugi olla sinu raviarst), siis õde, anestesioloog, anestesioloogi õde, siis veel keegi, kes võtan munasarjad vastu ja siis veel üks õde... Tundub lihtne protseduur, aga pole seda vist ühti. Peale protseduuri ei saa kohe koju (nagu oli nt IUI puhul), vaid ollakse natuke jälgimisel. Selleks, et näha, kuidas narkoosist taastutakse ja samamoodi ka keha. Üllatav oli ka see, et samas tsüklis ei pruugi kohe ka IVF toimuda, kui keha ei suuda taastuda või esineb mingeid tõrkeid (siinkohal võisk hoida pöidlaid, et midagi sellist ei oleks ja et kõik saaks toimuda sama tsükli jooksul). Samal päeval, kui munarakud korjatakse, annab mees ka oma panuse. Ja siis toimubki munarakkude viljastamine laboris. Siin ma sain aru, et on mitu võimalust. Üheks võimaluseks on panna muna- ja seemnerakud ühte katseklaasi, et saaks toimuda viljastumine. Seda protseduuri jälgitakse ning viljastunud munarakku kasvatatakse mitu päeva. Emakasse siirdatakse 1-3 embrüot (viljastatud munarakk). Seda ma ei teagi, kas saab ise valida, mitu embrüot lasta endasse panna... Seda peaks siis üle küsima, sest sellisel juhul on suur tõenäosus saada mitmikud. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik lasta katseklaasi viljastumist toimuda, siis ma sain aru, et teise võimalusena on see, et seemnerakk "süstitakse" munarakku. Ma ei tea, mis juhul või kes seda otsustab... Äkki siis vaadatakse seemnerakkude aktiivsusest ja et kas nad on piisavalt kiired munarakke viljastama... Ülejäänud embrüod, mis ei panda kohe emakasse, külmutatakse ja neid saab kasutada hiljem.

Infot oli tookord palju, aga usume, et saime kõigest aru siiski.

Peale seda konsultatsiooni käisin korra veel ka arsti vastuvõtul. Andsin vereproovi, et mingeid näitajaid kontrollida ja sain kätte oma raviplaani. Jeerum küll... See kõik on nii keeruline. Kuna eeldatav päevade algus jäi siin aastavahetuse kanti, siis oli mul kolm erinevat raviplaani võimalust. Kusjuures nendest esimene (ehk kui menses oleks hakanud 31.12.2020) oli kõige parem, sest siis pidin ma ainult ühte ravimit kasutama. :D Kui aga päevad hakkavad vahemikus 01.01.2021-03.01.2021, siis tuleb juba kolm ravimit mängu. Nendest kaks süstitavad! Ma ei tea, kuidas ma hakkama saan, aga lihtsalt pean saama. Muud võimalust ei ole, sest kahjuks me ei oska teha last loomulikul teel. :(

Täna, 03.01.2021, ei ole mul veel menses hakanud, kuigi märgid nagu oleks. Kusjuures... natuke teistsugused kui tavaliselt ja ma ei oska nendest midagi arvata. Muud voolust on ka rohkem kui tavaliselt. Kui muidu on nagu ikka selline nn päevade valu olnus, siis seekord pigem kõhuvalu moodi asjandus. Ja mitte pidevalt. Samas tunnen teatavat pinget alakõhus, nii et ju see ikka märk algavatest päevadest on. Aga kuna minu raviplaani juhised lõppesidki 03.01.2020, siis pean tõenäoliselt kohe homme arstiga ühendust võtma ja teada andma, et midagi pole toiminud. Õnneks või kahjuks, ei oskagi öelda. Igaks juhuks tegin ka 31.12.2020 rasedustesti, et äkki, äkki on juhtunud meie väike jõuluime, aga see oli nii negatiivne, kui veel ollagi sai. Isegi kuivamistriipu ei tekkinud.  

Tegelikult on jama ka, et see tsükkel kõigub, kuna siis muutub ju ka see nn soodne periood. Tsükli alguses on üks, aga kui päevad ei hakka õigel ajal, siis see ju liigub edasi. Mis tähendab, et meie ajastus võis olla täiesti metsa. Kuidas siis nii saab üldse miskit planeerida?

Olen püüdnud olla stressivaba ja mitte mõelda kogu aeg eesolevale, aga raske on. Ausalt ka. Seda enam, et sain teada, et üks sõbranna on jälle rase. Muidugi on mul tema üle väga hea meel, aga samal ajal mõtlen, et miks siis mina.. meie... niimoodi vaeva peame nägema. Seda enam, et tegelikult pole meil kummalgi midagi diagnoositud, et mille tõttu me ei suuda ise rasestuda. Hakkan juba ka ise üle mõtlema, et äkki olemegi ise süüdi ja oma tegevusetuses. Ei ole ma ju püüdnud kuidagi paremini toituda või trenni teha rohkem vms. Äkki oleme nn magamistoas liiga laisad või panen ma kogu aeg siis tõesti selle soodsa ajaga mööda? Samas võiks ju mõelda, et 3,5 aastaga võiks sellest hoolimata rasestumine ju toimuda? Oeh, ei tea. Lihtsalt kurb on olla.