Nüüd hakkab siis pihta - IVF ja mummude kasvatamine

 Heihei!

Nüüd hakkab siis kogu see trall pihta. Suvi on läbi, ise ei õnnestunud meil rasestuda, mistõttu võtame ette tee tundmatusse ja loodame, et peame vastu. Eelkõige just vaimselt, kuigi mulle tundub, et me suudame mõlemad kogu seda teekonda võtta pigem kergelt, st me ei ole omadega mustas masenduses.

Alati kui arst IVF plaanist räägib ja et mis süstid ja kuna jne, siis see tundub nii keeruline. Õnneks neil on väljaprinditud selline... graafik, kuhu arst siis ära märgib, mis ravimit millal võtma peab ja kui kaua.

Minu süsteem, mis algas 13.10.2021, oli siis järgmine:

• Gonal-F süst õhtul 1x päevas - esimesed 5 päeva oli doos 150, siis 7 päeva doosiks 225 ja viimane jälle 150.
• Clexane 0,4 ml süst 1x päevas tegin kogu mummude kasvatamise aja (v.a kahel päeval, kui oli punktsioon) ja siis veel edasi 2 nädalat. Kokku siis 13.10-10.11.2021.
• Cetrotide süst 1x päevas - seda pidin süstima alates 8ndast päevast ja 7 päeva järjest.
• Diphereline süst 0,2 ml - see oli vist kõige olulisem süst, mille pärast ma väga põdesin. Selle pidin tegema täpselt 12h enne punktsiooni ehk siis 26.10.2021 kell 21.30.

Ehk siis perioodil 13.10-26.10.2021 tegin iga päev vähemalt kaks süsti päevas: 13.10-19.10.2021 oli kaks süsti päevas; 20.10-25.10.2021 oli kolm süsti päevas ja päev enne punktsiooni ehk 26.10.2021 oli kaks süsti. Süstisin üksi, enamasti omaette köögis, ilma M-ta. Ta ütles kohe, et tema mind süstida ei taha ja ega mul endal oli vist ka parem ise teha. Mõne nõela puhul oli küll see, et ma võtsin ikka paar minutit hoogu, kui selle endale sisse surasin, sest mõni oli päris pikk ja paks. Kõige hullem oligi jälgida, et õige süst õigel päeval ja õiges koguses. Cetrotide pidin nt ise kokku segama pulbrist ja veest ampulli ja siis kogu selle ravimi süstlasse saama. Siis vahetama nõela ja süstima. Ma alati kartsin, et kas pulber ikka seguneb korralikult ja kas saan ikka kõik kätte. Samas ma usun, et seal on veidi ka nn möödalaskmist lubatud, vahel mõni tilk ravimit jäi ikka ampulli ka. Kõige viimast Diphereline süsti pidin tegema kaks korda, sest ravimikogus ei mahtunud ühte süstlisse ära. :D Kuna siin oli aeg ka oluline, siis pabistasin kõige rohkem. Siin palusin küll M abi, aga kui aus olla, siis temast ei olnud üldse mingit abi, ta oli vist rohkemgi närvis. :D Lõpuks saigi süst veidi hiljem tehtud (umbes 10-15 minutit) ja ma lootsin, et ma midagi pekki ei keeranud. See süst oli vajalik, et toimuks ovulatsioon ja munarakud saadaks ilusti kätte. 

Kogu süstimise vältel (mitte ainult kasvatamise ajal, vaid varem ka, kui olen pidanud süstima Clexanet, juhtus mul ainult üks kord, kui mul oli suurem sinikas kõhul ja umbes 2-3 korda, kui tuli väiksem sinikas. Jah, teinekord kipitas rohkem või oli veidi sügelust, aga ma usun, et üldjuhul võib rahule jääda, et kõik nii hästi läks. 

Vahepeal oli veidi keeruline küll. Kuna tahtsin süstid iga õhtu enamvähem samal ajal teha (on vis tisegi soovituslik), siis nii mõnigi kord vajas see veidi planeerimist. Nt ükskord olid meil sõbrad külas, siis tegin asja teise tuppa ja tegin oma süsti ära. Või teisel korral olin üldse tööl peol ja tegin siis oma kaks süsti tööl WC-s. :D Kuna arvestasin ühte rohtu valesti ja veidi jäi puudu (Gonal-F on selline süstel, kus on üks suurem kogus ja ise pead endale vajaliku koguse reguleerima), siis läksin varem peolt ära, et 24/7 apteegist uus süstel osta ja tegin siis Tõnismäe apteegi ees lisakoguse ära. Ehk siis midagi hullu pole, saab hakkama küll.

Munarakkude stimuleerimine päris ohutu protsess pole ka. Näiteks võib toimuda hüperstimulatsioon, mis tähendab, et liiga tekib liiga palju folliikuleid. Siis võib juhtuda, et protsess katkestatakse. Ma käisin kogu selle perioodi vältel vist 2-3 korda UH-s, et jälgida, kas munarakud kasvavad, kas on piisavalt, kas on vaja ravimikogust korrigeerida jne. Õnneks hüperstimulatsiooni ei tekkinud, kuigi mul saadi päris palju folliikuleid. Ma täpselt ei mäleta, aga 20ne ringis oli neid küll. Arst oli väga rahul. :D Lisaks lugesin, et kõht võib paiste minna, kuna munasarjad on siiski palju suuremad, kui tavaliselt. Lisaks siis ebamugavus ja kõhuvalu. Ma viimasel kahel päeval tundsin, et veidi on raskem, aga õnneks ei olnud midagi hullu. Väga tugevat kõhupaistetust või tundlikkust ei mäleta.

Nii palju siis mummude kasvatamisest. :) Ei ütle, et oli megakerge protsess, aga eimidagi ületamatut ka. Natuke planeerimist, täpsust, julgust süstimisel ja ongi tehtud! Järgmine kord pajatan siis täpsemalt juba, mis edasi sai.