Lõplik diagnoos...

 Heihei,

Täna (10.11.2022) käisime siis Tartus lisakontrollis ja konsultatsioonis ning saime kahtlustusele kahjuks ka kinnituse. Eks see oligi väga väike, sisuliselt olematu tõenäosus, et Tallinna arstid eksisid, aga sellegipoolest oleks me olnud väga õnnelikud, kui nad seda teinud oleks. Me oleks neile suuuured kommikarbid viinud selle eest, et nad eksisid... aga see selleks.

Kuna Tartus pidime kohal olema juba kell 10.30, siis tõusin juba kella 6 paiku ja sõitma plaanisime hakata päris vara ja igaks juhuks ka varuga. Väga hea, et me varuga võtsime, sest jäime ka hommikul tekkivasse Tallinna ummikusse ja kaotasime oma 25 mintsa sellega. Kuna meil oligi veidi rohkem üle poole tunni varu, siis jõudsime siiski kenasti kohale.

Kuna Tallinnas öeldi, et mind võetakse päevasesse statsionaari, siis pakkisin kaasa ka sussid, mugavamad riided ja veidi snäkke. Läksime esmalt TÜKi peakorpuse registratuuri, sest nende kodulehel oli ka info, et päevaravisse võetakse sealt, aga kohale jõudes selgus, et peame ikkagi minema Naistenõuandla registratuuri. Pole hullu, õnneks haigla sees olid juhised selged. Jõudsime siis oma kodinatega õigesse kohta ja esialgu tundus seal suht kaos olevat. Kogu aeg otsiti kedagi, keegi oli kadunud ja ma juba arvasin, et no tore, siin läheb kõvasti aega. Tegelikult aga oli suhteliselt okei ja umbes 2 tundi läks aega.

Alguses mõõdeti vererõhku ja võeti rasedakaart. Küsisin kohe, et kui mind sisse võetakse, siis kas kaaslane saab ka kaasas olla või kuidas on. Palatis ta muidugi poleks saanud olla, aga kui on mingit testud, nt UH, ja eriti konsultatsioon, siis oleks saanud juurde kutsuda. Läks veidi aega kui juba kutsuti mind ühte ruumi ja siis juba läksime UH-sse. Krabasime aga kodinad kaasa ja läksime õega (või oli see arst?) kaasa esimesele korrusele, kus UH ruum oli. Sinna sain suht kohe sisse ja oli tõesti palju rahvast seal. Seesama õde, lisaks kardioloog, siis veel kaks inimest (tõenäoliselt arstitudengid) ja siis veel kaks naisterahvast. Enne, kui sisse sain kabinetti, uurisin M käest, kas ta soovib ka tulla. Ta alguses ütles, et ei tea... Ma ei sundinud teda, sest kui inimene ei taha, siis miks teda ebamugavasse olukorda panna. Teine niigi mures ja liimist lahti. Kinnitasin, et ta minu pärast muretsema ei pea ega tulema ja lasen tal tõesti ise otsustada. Ta otsustas mitte tulla. Läksin siis kabinetti, tõmbasin kõhu paljaks ja hakkas pihta. Kogu see protseduur oli minu arust pigem positiivne. Kohati juba tundus, et asi polegi nii hull. Uurisid ja puurisid ja proovisid saada vajalikke kohti ja mõõte kätte. Tita muidugi segas ka neid, nt muutis asendit või siis pani käe üldse südamele ette. :D On ikka tegelane... Lõpuks otsustas siiski veidikese nügimise peale, et no olgu, vaadake siis ja kõik vajalik sai nähtud.

Kabinetist välja tulles olin ma pigem positiivselt meelestatud, mulle tõesti tundus see jutt seal positiivne. Ses suhtes, et ma sain aru, et jah, probleem eksisteerib ikkagi, aga asi võiks olla ka palju hullem. Ütlesin ka M-le, et ma ei ole üldse kindel, et diagnoos samaks jääb, aga kui jääb, siis ikkagi ei ole asi nii hull, kui võiks olla. Kui muidugi nii öelda saab... Ehk oli see viga talle nii öelda ja seetõttu hilisem jutt viis ta veel rohkem rööpast välja, aga samas ehk ka mitte. Ta niiehknaa on pigem negatiivse loomuga. Igatahes suunati meid sama korruse registratuuri ootama, kuna enne konsultatsiooni võeti ka teised kohaletulnud enne ette. Üle Eesti oli kokku 4 paari südamerikkega kontrolli saadetud, nii et sellest siis ka alguses veidi kaost.

Registratuuris ajasime niisama juttu, veidi sõime ja istusime telefonides, et mõtteid mujale saada. aeg läks päris ruttu ja ma isegi ei oska öelda, kaua me seal ootasime oma kodinatega. :D Mingi hetk tuli seesama õde ja kardioloog ning kutsusid meid tagasi teisele korrusele konsultatsiooniruumi. Kardioloog küsis kohe, et kas meile selgitati seda seisundit ja kas teame, kuidas muidu süda töötab. Lasime ikkagi selgitada ja ta tegi seda päris arusaadavalt. Tulemus siis ikkagi diagnoosiks seesama ToF ehk siis südamel on neli viga:

• vatsakeste vaheseina defekt;
• aort lähtub vatsakeste vaheseina defekti kohalt (mitte vasemast vatsakesest);
• kitsus parema vatsakese ja kopsuarteri suunal (ehk on takistus hapnikuvaese vere liikumisel kopsuvereringesse);
• parema vatsakese seina paksenemine.

Ehk siis... paras ports asju ja omajagu hirmutavad. Samas ma sain kõigi nende punktide kohta siiski arsti selgitusest aru, et need saaks olla palju hullemad. Nt et vaheseina defekt ei ole nii suur või et see kopsuarter ei ole nii ahenenud, st ta võiks olla palju kitsam ning verevool palju häiritum. Hetkel nad ütlesid, et verevool on siiski pigem seal normi piires. Ehk ma lihtsalt petan end või pole asi kohale jõudnud, kes teab...

M oli omadega väga näost ära, mis tähendas, et mina pidin jälle tugev olema. Keegi peab ju olema positiivne ka. Midagi ta küsida ei osanud või siis lihtsalt ei suutnud, samas, mis seal niiväga küsida ongi. Veidi positiivne on vist ka see, et nad andsid siiski valida, et kas soovin sünnitada Tallinnas või Tartus, mis tähendab ka, et peale sündi pole tundide küsimus see operatsioon. St fakt on see, et operatsiooni on vaja ja ja kohe. Kui sünnitan Tallinnas, siis tehakse esmane UH titale siin ja siis saadetakse ta ikkagi Tartu operatsioonile. See, kas mina saan koos temaga kaasa minna või mitte... ma isegi ei tulnud selle peale, et seda küsida. Ehk oskab mu ämmakas seda küsida... Kui aga Tartus otsustan sünnitada, siis nad veidi enne tähtaega (mis on siis 14.12.2022) kutsuvad mind kontrolli, et vaadata üle, kui pikk on emakakael ja et kas on juba pehmenenud (mis siis viitaks sellele, et lähiajal võiks sünnitus pihta hakata). Kui otsustan ka Tartus sünnitada, siis tähendaks see ka seda, et peaksime olema siis tähtaja läheduses juba Tartu kandis. Mul oleks ehk võimalus olla Puurmanis ehk siis u 40 minuti kaugusel Tartust. Igatahes parem vahemaa kui Tallinnast tulla 2,5 tundi. :D Tõenäoliselt valimegi selle, et ma lähen Tartusse sünnitama, aga mis seal salata, et parajat ärevust põhjustab seegi. Millal minna? Kas pean kenasti 40nda nädalani vastu või hakkab sünnitus varem? Kui hakkab varem, mis siis saab? Mis siis, kui kannan nt kaks nädalat üle? Kindel on see, et keiser pole siin olukorras näidustatud ja samamoodi mitte ka varem esilekutsumine. Eelistataksegi, et tita oleks saanud võimalikult lõpuni areneda ja end koguda. Hetkel tunneb end tita hästi ja kuni ta on minu sees, on temaga kõik korras.

Positiivne on ka see, et hetkel tundub tema pikkus ja kaal siiski pigem olevat normis, kuigi ma hakkasin siin juba mõtlema, kas peaks vaatama ka alla suurus 50 riideid. Hetkel ongi need kõige pisemad ja mitte ka väga palju. Paar body, aga enamus riided siiski 56 ja 62, aga see selleks...

Emotsioonide koha pealt... Kuna üks võiks olla see tugevam pool, siis hetkel olen selleks mina. Ma loodan, et M ei arva, et mul ükskõik vms. Ma lihtsalt ei saa ise ka aru, mida tunnen. Kohati olen positiivne, siis kardan, siis jälle nagu ei saagi aru, et midagi juhtus, siis saan ja mõtlen, et no miks ometi meil pidi juhtuma. Miks varem ei avastatud?! Kas see oleks midagi muutnud? Kui oleks enne 20ndat nädalat avastatud, siis oleks saadetud lootevee uuringule. Kui sealt oleks tulnud vastus, et seisund on põhjustatud geenirikke tõttu, siis oleksime saanud otsustada, kas jätkame rasedusega või mitte... Nüüd aga ei ole midagi teha. Ega ei tea ka, kas siis oleks katkestanud või mitte. Tunnen ise ka, et segast kirjutan siin, kuna ei oska end väljendada.

Haiglas olles peale konsultatsiooni M nuttis, ma lohutasin. Kui noorema õe juures käisime, siis terve selle aja oli ka ta löödud. Kui hakkasime vanema õe poole minema (ta elab Tartust väljas ja jääb tee peale), siis ka olin tugev. Õele rääkides olin tugev, M murdus jälle. Mõlemad õed olid positiivsed ja püüdsid lohutada, aga mida sa oskadki öelda teistele, kes sellises olukorras. Kui vanema õe juurest ära tulime, siis M murdus, kallistasime autos ja hakkasin ise ka pisardama. Kuna mina juhtisin, siis ma siiski ei saanud endale täielikku murdumist lubada... Sõitma hakates sain ka aru, et pean üle saama, sest muidu muutus pilk väga uduseks. Kuna oli juba pime ja vihmavine, siis no ei saa töinata seal rooli taga. samas vahepeal ikka ei saanud ja ikka tahtis ära keerata, aga suutsin kuidagi kontrolli all hoida. Terve tee sõitsime suht vaikuses. M scrollis telefoni või ohkas või vaatas niisama. Ma mõtlesin omaette, püüdsin mitte nutta ja lihtsalt sõita. Koju tulles ootas ju veel ka vestlus M emaga. Seal pidin ka mina rääkima, M oleks murdunud. Ta ema võttis info üllatavalt hästi vastu, küsis ja uuris ja selgitasin nii hästi kui oskasin. Samas olen kindel, et kui lahkusime, siis hakkas ta ka kindlasti nutma. Ahh... ma lihtsalt ei saa aru, MIKS SEE PIDI JUHTUMA?! Täiega nõme. Nagu me poleks pidanud siiani piisavalt vaeva nägema ja muretsema ja ootama. Kõik oli ju alles paar päeva tagasi korras ja nüüd nii... Fuck noh...

M magab, mina istun, kirjutan seda kirjatükki ja vaatan Love is Blind järjekordset osa, et mõtteid mujale saada. Eks näis, mis juhtub, kui arvuti kinni löön ja lihtsalt olen.

See. Kõik. On. Nii. Nõme.

Vahepealsed UH-d ja ootamatu info :(

Hei!

Ultrahelis olen käinud nüüd siin vahepeal mitu korda. Ise arvasin, et III trimestril on see normaalne, et vähemalt üks UH ikka tehakse, aga selgub, et tegelikult niiväga ei olegi. Nüüd, omades infot, mis ma täna sain, jooksis kõik ka kokku, miks kõik need lisa UH-d vajalikud olid.

Kahjuks midagi head see pole. Muidugi... alati võiks hullemini ja tegelikult võib ju olla õnnelik, et saadi murele enne sündi jaole (eks ma olen ka), aga paras šokk oli see siiski. Tegelikult ei... ma ei pisenda seda probleemi, sest miks peaks. Tegu siiski tõsise asjaga ja ma elus piisavalt asju pisendanud, kuigi ei oleks pidanud. Just tänasel vastuvõtul olin ma ka üksi... Tagantjärele mõeldes oli see muidugi hea asi, sest ma muidu ei tea, kuidas M seal vastu oleks pidanud. Ja mina ise ka, sest oli endalgi tükk tegu, et hakkama saada. Oleks M ka olnud, siis ma poleks suutnud niimoodi vastu pidada.

Aga hakkame siis otsast pihta...

Viimane ämmaemanda visiit oli septembris - täpsemalt 05.09.2022 (25+5). See oli tavaline visiit - mõõtis mul vererõhku, küsis kaebuste kohta kuulas tita südant, mõõtis kõhu ümbermõõtu jne. Kõik täiesti tavapärane, aga saatis mind kuu aja pärast UH-sse. Mis mul ikka sai selle vastu olla? Ikka väga tore on vahepeal titat pildilt näha :)

UH oli siis kuu aja pärast oktoobris - 05.10.2022 (30+0). Arst uuris ja puuris, võttis vajalikud mõõdud, saime isegi 3D pildi. Veendusin järjekordselt, et jah, nina on minusse (selline pisike nöbinina) ja lootsin ikka, et äkki pikkus läheb siis vähemalt M suguvõssa. Meil kõik pisemapoolsed. :D Igati nunnu laps paistab pildilt, kuigi ma saan aru, et pilt ja reaalsus võivad erineda. Arst mainis kohe alguses ka seda, et ämmakas saatis mind UH-sse, kuna oli öelnud, et kõht on väike. Ma ei osanud midagi kosta, sest ämmakas viimasel visiidil mulle ise midagi ei maininud. UH-s selguski, et tita on pigem pisem ja alumisel kasvukõveral, aga eimidagi hullu. Pani meile siiski järgmise UH aja.

See toimus novembris - 02.11.2022 (34+0). Arst võttis jälle kõik vajalikud mõõdud ja kontrollis organeid, aga kuna tita oli halvas asendis, siis südame juures peatus ta päris kaua. Ootas, et äkki tita keerab end veidi. Ühel hetkel palus minul külili pöörata, et äkki minu asendimuutus aitab, aga siiski mitte. Mingi asi jäi tal mõõtmata ja ma saingi aru, et tahtis lihtsalt saada mingit veresoont vmt pildile ja kuulata ja kõik on okei. Oeh... oleks ma teadnud. M oli juba veidi mures, kuna juba teist korda asjatas arst südame juures päris kaua. Igaljuhul kutsus arst meid nädala pärast tagasi ehk siis juba 08.11.2022.

Kätte jõudis siis tänane hommik - 08.11.2022 (34+6). Hommikul ärkasin üles ja olin nagu ikka heas tujus. Ärkasin varuga, vaatasin, mis kell Waze ütleb, et ma peaks lahkuma, et 8.45 arsti juures oleks (näitas aiateibaid ja läksin varuga), käisin pesus, sõin, sättisin end valmis ja asutasin end 30 mintsa enne aega minekule. Liiklus oli päris hull. Kui Waze ennustas, et peaksin 8.29 lahkuma, siis väga hea, et ma seda tõsiselt ei võtnud. :D Haigla ees parkisin ma 8.42 auto ja kiirustasin sisse. Veidi ootamist ja saingi juba vastuvõtule.

Arst ootas ja ütles kohe, et vaatame, kas poiss seekord suvatseb end õigest küljest näidata. Ma olin endiselt teadmatu ega osanud midagi oodata, kuna mina ju arvasin, et arst tahab lihtsalt ühte soont näha või kuulata vmt ja kõik on korras. Aga... Viskasin siis end kõht paljas pikali, tuju endiselt okei. Arst uurib ja puurib, alguses ütles, et ei ole endiselt hea asend, aga mingi hetk titt vist ikkagi suvatses end veidi pöörata ja tundus, et arst nägi paremini. Ikka väga pikalt uuris seal südame juures ja tegi päris palju pilte. Mingi hetk tundus, et sai enda mõttele kinnituse ja siis see šokk tuli. Ütlen ausalt, et ega ma väga täpselt ei mäletagi, kuidas ta mulle seda olukorda selgitas, aga see kõik tuli nagu välk selgest taevast. Ta ütles, et tita südamega on probleem. Mul juba pisarad voolasid, sest arsti toonist ja olekust oli näha, et asi on tõsine. Ta selgitas, et tegelikult kahtlustas ta juba esimese UH ajal, aga kuna tita asend polnud eelnevalt hea olnud UH-de ajal, siis ta ei olnud kindel. Igatahes tänaseks oli ta valmistunud, sest ta ütles ka kohe, et kutsub ühe teise arsti konsulteerima ja leidu kinnitama. Ma ei osanud midagi mõelda ega öelda, pisarad lihtsalt voolasid. Hoidsin vahepeal hinge kinni, et mitte langeda sellesse seisu, kus ma nutan lohutamatult ning olen võimetu suhtlema või midagi ütlema. Lisaks ei saaks siis ka arst UH pilti vaadata, kui ma seal vappun. Natukese aja pärast saabusidki kaks lisaarsti (minu oma ütles ka, et ta teavitas neid juba ette ja seetõttu nad olid valvel). Kohe, kui nad arsti selgitust kuulsid ja pilti nägid, olid nad diagnoosikahtlusega nõus. Kahtlustus on siis, et tital on Tetralogy of Fallot ehk eesti keeles fallot tetraad. Lühidalt öeldes on tegu olukorraga, kus südamel on 4 erinevat probleemi ja suure tõenäosusega vajab tita kohe peale sündi avatud südameoppi. :( Ma päris täpselt ei oskagi seletada (ei tea, kas mäletan/sain õigesti aru), aga sisuliselt on probleem selles, et üks kopsuarter, mis peaks minema kaheks (ühes on südamesse minev veri ja teises tulev veri) ei tee seda, mis tähendab, et veri sisse tuleb, aga välja ei lähe. Lisaks pidi olema aordikaar ka paremal, mille kohta küll öeldi, et see pole hull. Positiivse asjana (kui sellises olukorras saab üldse nii öelda) toodi välja, et aordikaar on siiski suhteliselt lai (sain aru, et ta võib olla ka palju-palju kitsam) ja lisaks öeldi veel, et prognoos on hea. Samas, kuna nemad pole siiski kardioloogid, siis noh... 100% nende juttu tõena võtta ei saa.

Kui teised kaks olid ära läinud, siis küsisin veel, et kas seda defekti oleks pidanud saama varem näha. Ta ütles, et tegelikult jaa, et kui oli 20nda nädala UH, siis oleks võinud seda näha, aga et alati ei pruugi, kuna palju olenebki tita asendist. Lisaks mainis ta, et kui süda on nii kenasti neljakambriline, siis võib see defekt tähelepanuta jääda. Nagu... kas ei võiks siis olla neil mingi nõue seda igaljuhul kontrollida? Kui oleks 20ndal nädalal avastatud, siis oleks mind saadetud lootevee uuringule. See tehaksegi loote kromosoomide uurimiseks, et avastada võimalikke kromosoomihaigusi juba sünni eel. Lisaks... kui midagi oleks avastatud, siis oleksime pidanud ka otsustama, kas rasedusega jätkata või katkestada. Ütlen ausalt, et hetkel ei oska öelda, kuidas oleksime tookord otsustanud. Olen alati olnud arvamusel, et parem katkestada, aga siis oleks ikkagi juba pool rasedust läbi olnud... See muidugi selline oleks-poleks olukord ja hetkel on sellele ka mõttetu mõelda, sest noh... Olukord on palju kaugemal ja enam ei tee midagi. Peab lootma parimat.

Ma väga täpselt isegi ei mäleta enam, mida ma veel küsisin. Nagu enne mainisin, siis oli mul vahepeal tükk tegu, et jääda adekvaatseks ja mitte suurelt nutma puhkeda. Pisarad siiski tahtsid tulla ja nutt oli päris kõvasti kurgus. Kui UH läbi sai ja end püsti ajasin, siis hiljem arst veel selgitas, mis olukord on. Lisaks mainis, et tihti on seisundi põhjustajaks mingi kromosoomirike (nt Down või DiGeorgi oma), aga tihti ei saagi põhjust teada. Joonistas ka paberile ja selgitas, et mis oleks normaalne süda ja mis olukord on hetkel. Ma noogutasin kaasa ja suutsin kuidagi olla. Pisarad enam ei jooksnud. Siis ütles arst, et ta saadab meid kindlasti täiendavasse kontrolli TÜKi kardioloogia osakonda, kuna nemad on siiski günekoloogid. Uuris, et kui saab neljapäevaks aja, kas mul on võimalik minna. Selles pole küsimustki. Ma oleks kasvõi kohe sõitma hakanud! Ütles, et helistab tänase jooksul üle, kui on võimalik aeg sinna saada. Lisaks printis mulle info välja selle seisundi kohta ja hoiatas, et ei tasu googeldama hakata. Noh.. eks ma tean ise ka, aga ma tean, et M kindlasti googeldab ja eks ma ise ka tahaks rohkem infot, teiste kogemusi jnejne, sest esialgne info oli siiski pigem hirmutav.

Kabinetist ära minnes oli okei olla, riidesse pannes ka. Välja jõudes helistasin M-le, et uurida, kas ta on veel kodus ja et ta ootaks mind ära. Meil jäi eelnevalt kokkulepe, et viin vajadusel auto talle ligemale, et kui ta õhtul patrulli läheb, siis saab auto võtta. Arvasin, et suudan kõne vastu pidada, aga nii, kui ta küsis, kuidas läks, kas kõik on korras, siis ma murdusin! Ma lihtsalt nutsin ja kui ma olen sellises olekus, siis ma ei saa sõnagi suust, kuigi tahaksin. Lihtsalt nutsin, sain aru, et ka M ehmatas ja hakkas nutma, küsis mitu korda, mis on ja ma tahtsin talle öelda, aga ma ei saanud. Lihtsalt ei saa rääkida sellises olekus! Mul olid suured süümekad, et ma teist niimoodi piinan ja teadmatuses hoian, aga ma tõesti ei saanud midagi teha. See kõik toimus tegelikult väga kiiresti, kas 10 sekki, aga tunne oli nagu see oleks toimunud minuteid. Kogu tee haiglast autoni ma proovisin end siis rahustada ja midagi M-le öelda. Suutsin vist öelda ainult, et "oota" ja et "hetkel on kõik korras" lootes, et see teda maha rahustab veidi. Autosse jõudes siis proovisin hingata paar korda sügavalt ja tulla sellest nutmisest välja, et infot jagada. Ja ütlesingi, et olukord selline, et südamerike, mind saadetakse täiendavasse kontrolli ja peale sünnitust vajab operatsiooni. Oeh... See oli nii raske! Lihtsalt kuulda, kuidas M teiselpool toru murdub... :´(. Soovisin ruttu koju jõuda, õnneks liiklust eriti polnud. Terve tee siiski pisarad voolasid, sest alles oli ju kõik korras! Mis sai sellest, et mul oli raske rasedaks jääda, aga rasedus on kerge ja kõik on korras... Kas ma ise sõnusin kõik ära?

Koju jõudes, ei saanud ma jopet ega jalanõusidki seljast, kui M tuli ja kallistas ja siis oli teine murdumine. Lihtsalt nutsime ukse juures ma ei tea, kui kaua... Lõpuks sain asjad seljast, maandusime diivanil ja jälle nutsime. Siis ütlesin ka täpse nimetuse ja M juba teatas, et ta vahepeal googeldas. Kui end veidi kogusime, siis arutasime ja siis googeldasime ja siis sain teada, et see on niii haruldane seisund. Pmst miljoni inimese kohta paarsada inimest. Nagu.... MIKS OMETI see pidi meiega juhtuma? Meie kauaoodatud titaga, kelle üle me nii rõõmsad olime ja väga-väga ootasime?!

Hiljem helistaski arst ja ütles, et sai juba selleks neljapäevaks aja. Ma olin suutnud vahepeal ka küsimusi mõelda (nt, et kas lapsel on tulevikus mingid arenguprobleemid jne) ja lisaks, et kas kaaslane võib kaasa tulla. Ta siiski soovitas M-i kaasa võtta, et tavaliselt konsulteeritakse selles olukorras siiski pere. Peab olema õnnelik, et arstiaega oli võimalik nii kiiresti saada ja et ei pea ootama mitu nädalat jälle. 

Ahjaa, 12ndal nädalal tehti meile ju ka Niptify test ja kuigi ametlikult DiGeorgi mutatsiooni tulemusi välja ei toodud (sel hetkel seda ametlikult veel uuringus polnud), siis oli info, et nad siiski seda uurivad. Nüüdseks on ka DiGeorge ametlikult tulemuste seas. Mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada ja panin neile meili teele, et küsida, äkki on võimalik neile see tulemus mulle saata. Nad vastasid väga kiiresti, vihjasid ka, et seda tol hetkel ametlikult polnud, aga tõid siiski välja, et selle testiga ei olnud neil näha ühtegi kõrvalekallet ning seda ka mitte DiGeorge regioonis. See tõi meile teatava kerguse ja lootuse, et antud olukord ei ole siiski tekkinud mingi geenirikke tõttu. Ma tean, et nad ei oleks tohtinud seda infot vist välja anda, aga ma olen väga tänulik, et nad seda tegid.

Terve päev on siiski olnud nagu halb uni ja tunded käivad siia-sinna. Proovid mitte mõelda, aga siis ikkagi mõtled. Mis siis kui...? Kas oleks saanud vältida? Kas mina tegin midagi? Miks 20ndla nädalal ei avastatud? Googeldatud sai ka omajagu ja sai nii positiivset infot kui ka negatiivset. Samas, kuna 100% pole ju kindel, siis ei oska nagu midagi mõelda. Endal on tunne nagu ma oleks selle uudise enda jaoks kohati ära blokkinud ja ikkagi loodan lollilt, et see kõik on nagu halb uni ja tegelikult saab kõik korda (st et tegelikult ongi südamega kõik korras), aga see tõenäosus on väike. Olematu...

Õhtu otsa mõtlesime ka, et kas ja millal M-i emale teada anda sellest. Ise mõtlesin, et kohe küll ei taha, kuna ta muidu muretseb nagu segane... samas aga ei ole hea oodata ka kaua. Ühest küljest nagu tahaks rääkida kellelegi, et ei oleks ainult meie kaks seal sees, aga teisest küljest ei ole meil ju veel kogu infot ja see võib M-i emale raskem olla. Igatahes hetkel otsustasime, et räägime siis neljapäeval, kui Tartus käidud ja asjad loodetavasti vähe selgemad.

Hetkel aga kõik. Eks emotsioone ole palju, aga proovin need kõik järgnevatel päevadel siia kirja panna, et endal ehk hiljem hea meenutada.