Lõplik diagnoos...

 Heihei,

Täna (10.11.2022) käisime siis Tartus lisakontrollis ja konsultatsioonis ning saime kahtlustusele kahjuks ka kinnituse. Eks see oligi väga väike, sisuliselt olematu tõenäosus, et Tallinna arstid eksisid, aga sellegipoolest oleks me olnud väga õnnelikud, kui nad seda teinud oleks. Me oleks neile suuuured kommikarbid viinud selle eest, et nad eksisid... aga see selleks.

Kuna Tartus pidime kohal olema juba kell 10.30, siis tõusin juba kella 6 paiku ja sõitma plaanisime hakata päris vara ja igaks juhuks ka varuga. Väga hea, et me varuga võtsime, sest jäime ka hommikul tekkivasse Tallinna ummikusse ja kaotasime oma 25 mintsa sellega. Kuna meil oligi veidi rohkem üle poole tunni varu, siis jõudsime siiski kenasti kohale.

Kuna Tallinnas öeldi, et mind võetakse päevasesse statsionaari, siis pakkisin kaasa ka sussid, mugavamad riided ja veidi snäkke. Läksime esmalt TÜKi peakorpuse registratuuri, sest nende kodulehel oli ka info, et päevaravisse võetakse sealt, aga kohale jõudes selgus, et peame ikkagi minema Naistenõuandla registratuuri. Pole hullu, õnneks haigla sees olid juhised selged. Jõudsime siis oma kodinatega õigesse kohta ja esialgu tundus seal suht kaos olevat. Kogu aeg otsiti kedagi, keegi oli kadunud ja ma juba arvasin, et no tore, siin läheb kõvasti aega. Tegelikult aga oli suhteliselt okei ja umbes 2 tundi läks aega.

Alguses mõõdeti vererõhku ja võeti rasedakaart. Küsisin kohe, et kui mind sisse võetakse, siis kas kaaslane saab ka kaasas olla või kuidas on. Palatis ta muidugi poleks saanud olla, aga kui on mingit testud, nt UH, ja eriti konsultatsioon, siis oleks saanud juurde kutsuda. Läks veidi aega kui juba kutsuti mind ühte ruumi ja siis juba läksime UH-sse. Krabasime aga kodinad kaasa ja läksime õega (või oli see arst?) kaasa esimesele korrusele, kus UH ruum oli. Sinna sain suht kohe sisse ja oli tõesti palju rahvast seal. Seesama õde, lisaks kardioloog, siis veel kaks inimest (tõenäoliselt arstitudengid) ja siis veel kaks naisterahvast. Enne, kui sisse sain kabinetti, uurisin M käest, kas ta soovib ka tulla. Ta alguses ütles, et ei tea... Ma ei sundinud teda, sest kui inimene ei taha, siis miks teda ebamugavasse olukorda panna. Teine niigi mures ja liimist lahti. Kinnitasin, et ta minu pärast muretsema ei pea ega tulema ja lasen tal tõesti ise otsustada. Ta otsustas mitte tulla. Läksin siis kabinetti, tõmbasin kõhu paljaks ja hakkas pihta. Kogu see protseduur oli minu arust pigem positiivne. Kohati juba tundus, et asi polegi nii hull. Uurisid ja puurisid ja proovisid saada vajalikke kohti ja mõõte kätte. Tita muidugi segas ka neid, nt muutis asendit või siis pani käe üldse südamele ette. :D On ikka tegelane... Lõpuks otsustas siiski veidikese nügimise peale, et no olgu, vaadake siis ja kõik vajalik sai nähtud.

Kabinetist välja tulles olin ma pigem positiivselt meelestatud, mulle tõesti tundus see jutt seal positiivne. Ses suhtes, et ma sain aru, et jah, probleem eksisteerib ikkagi, aga asi võiks olla ka palju hullem. Ütlesin ka M-le, et ma ei ole üldse kindel, et diagnoos samaks jääb, aga kui jääb, siis ikkagi ei ole asi nii hull, kui võiks olla. Kui muidugi nii öelda saab... Ehk oli see viga talle nii öelda ja seetõttu hilisem jutt viis ta veel rohkem rööpast välja, aga samas ehk ka mitte. Ta niiehknaa on pigem negatiivse loomuga. Igatahes suunati meid sama korruse registratuuri ootama, kuna enne konsultatsiooni võeti ka teised kohaletulnud enne ette. Üle Eesti oli kokku 4 paari südamerikkega kontrolli saadetud, nii et sellest siis ka alguses veidi kaost.

Registratuuris ajasime niisama juttu, veidi sõime ja istusime telefonides, et mõtteid mujale saada. aeg läks päris ruttu ja ma isegi ei oska öelda, kaua me seal ootasime oma kodinatega. :D Mingi hetk tuli seesama õde ja kardioloog ning kutsusid meid tagasi teisele korrusele konsultatsiooniruumi. Kardioloog küsis kohe, et kas meile selgitati seda seisundit ja kas teame, kuidas muidu süda töötab. Lasime ikkagi selgitada ja ta tegi seda päris arusaadavalt. Tulemus siis ikkagi diagnoosiks seesama ToF ehk siis südamel on neli viga:

• vatsakeste vaheseina defekt;
• aort lähtub vatsakeste vaheseina defekti kohalt (mitte vasemast vatsakesest);
• kitsus parema vatsakese ja kopsuarteri suunal (ehk on takistus hapnikuvaese vere liikumisel kopsuvereringesse);
• parema vatsakese seina paksenemine.

Ehk siis... paras ports asju ja omajagu hirmutavad. Samas ma sain kõigi nende punktide kohta siiski arsti selgitusest aru, et need saaks olla palju hullemad. Nt et vaheseina defekt ei ole nii suur või et see kopsuarter ei ole nii ahenenud, st ta võiks olla palju kitsam ning verevool palju häiritum. Hetkel nad ütlesid, et verevool on siiski pigem seal normi piires. Ehk ma lihtsalt petan end või pole asi kohale jõudnud, kes teab...

M oli omadega väga näost ära, mis tähendas, et mina pidin jälle tugev olema. Keegi peab ju olema positiivne ka. Midagi ta küsida ei osanud või siis lihtsalt ei suutnud, samas, mis seal niiväga küsida ongi. Veidi positiivne on vist ka see, et nad andsid siiski valida, et kas soovin sünnitada Tallinnas või Tartus, mis tähendab ka, et peale sündi pole tundide küsimus see operatsioon. St fakt on see, et operatsiooni on vaja ja ja kohe. Kui sünnitan Tallinnas, siis tehakse esmane UH titale siin ja siis saadetakse ta ikkagi Tartu operatsioonile. See, kas mina saan koos temaga kaasa minna või mitte... ma isegi ei tulnud selle peale, et seda küsida. Ehk oskab mu ämmakas seda küsida... Kui aga Tartus otsustan sünnitada, siis nad veidi enne tähtaega (mis on siis 14.12.2022) kutsuvad mind kontrolli, et vaadata üle, kui pikk on emakakael ja et kas on juba pehmenenud (mis siis viitaks sellele, et lähiajal võiks sünnitus pihta hakata). Kui otsustan ka Tartus sünnitada, siis tähendaks see ka seda, et peaksime olema siis tähtaja läheduses juba Tartu kandis. Mul oleks ehk võimalus olla Puurmanis ehk siis u 40 minuti kaugusel Tartust. Igatahes parem vahemaa kui Tallinnast tulla 2,5 tundi. :D Tõenäoliselt valimegi selle, et ma lähen Tartusse sünnitama, aga mis seal salata, et parajat ärevust põhjustab seegi. Millal minna? Kas pean kenasti 40nda nädalani vastu või hakkab sünnitus varem? Kui hakkab varem, mis siis saab? Mis siis, kui kannan nt kaks nädalat üle? Kindel on see, et keiser pole siin olukorras näidustatud ja samamoodi mitte ka varem esilekutsumine. Eelistataksegi, et tita oleks saanud võimalikult lõpuni areneda ja end koguda. Hetkel tunneb end tita hästi ja kuni ta on minu sees, on temaga kõik korras.

Positiivne on ka see, et hetkel tundub tema pikkus ja kaal siiski pigem olevat normis, kuigi ma hakkasin siin juba mõtlema, kas peaks vaatama ka alla suurus 50 riideid. Hetkel ongi need kõige pisemad ja mitte ka väga palju. Paar body, aga enamus riided siiski 56 ja 62, aga see selleks...

Emotsioonide koha pealt... Kuna üks võiks olla see tugevam pool, siis hetkel olen selleks mina. Ma loodan, et M ei arva, et mul ükskõik vms. Ma lihtsalt ei saa ise ka aru, mida tunnen. Kohati olen positiivne, siis kardan, siis jälle nagu ei saagi aru, et midagi juhtus, siis saan ja mõtlen, et no miks ometi meil pidi juhtuma. Miks varem ei avastatud?! Kas see oleks midagi muutnud? Kui oleks enne 20ndat nädalat avastatud, siis oleks saadetud lootevee uuringule. Kui sealt oleks tulnud vastus, et seisund on põhjustatud geenirikke tõttu, siis oleksime saanud otsustada, kas jätkame rasedusega või mitte... Nüüd aga ei ole midagi teha. Ega ei tea ka, kas siis oleks katkestanud või mitte. Tunnen ise ka, et segast kirjutan siin, kuna ei oska end väljendada.

Haiglas olles peale konsultatsiooni M nuttis, ma lohutasin. Kui noorema õe juures käisime, siis terve selle aja oli ka ta löödud. Kui hakkasime vanema õe poole minema (ta elab Tartust väljas ja jääb tee peale), siis ka olin tugev. Õele rääkides olin tugev, M murdus jälle. Mõlemad õed olid positiivsed ja püüdsid lohutada, aga mida sa oskadki öelda teistele, kes sellises olukorras. Kui vanema õe juurest ära tulime, siis M murdus, kallistasime autos ja hakkasin ise ka pisardama. Kuna mina juhtisin, siis ma siiski ei saanud endale täielikku murdumist lubada... Sõitma hakates sain ka aru, et pean üle saama, sest muidu muutus pilk väga uduseks. Kuna oli juba pime ja vihmavine, siis no ei saa töinata seal rooli taga. samas vahepeal ikka ei saanud ja ikka tahtis ära keerata, aga suutsin kuidagi kontrolli all hoida. Terve tee sõitsime suht vaikuses. M scrollis telefoni või ohkas või vaatas niisama. Ma mõtlesin omaette, püüdsin mitte nutta ja lihtsalt sõita. Koju tulles ootas ju veel ka vestlus M emaga. Seal pidin ka mina rääkima, M oleks murdunud. Ta ema võttis info üllatavalt hästi vastu, küsis ja uuris ja selgitasin nii hästi kui oskasin. Samas olen kindel, et kui lahkusime, siis hakkas ta ka kindlasti nutma. Ahh... ma lihtsalt ei saa aru, MIKS SEE PIDI JUHTUMA?! Täiega nõme. Nagu me poleks pidanud siiani piisavalt vaeva nägema ja muretsema ja ootama. Kõik oli ju alles paar päeva tagasi korras ja nüüd nii... Fuck noh...

M magab, mina istun, kirjutan seda kirjatükki ja vaatan Love is Blind järjekordset osa, et mõtteid mujale saada. Eks näis, mis juhtub, kui arvuti kinni löön ja lihtsalt olen.

See. Kõik. On. Nii. Nõme.