Rasedus

 Hei!

Kirjutan seda lugu küll hiljem, aga avaldamise kuupäevaks panen siiski detsembri alguse, et see ilmuks enne sünnituslugu. Nii on asjad loogilises järjekorras. :)

Kirjutan seda postitust peaaegu 7,5 kuud peale rasedust, aga kuupäevaliselt avaldan siiski seal raseduse lõpupoolesest, et postituste järjekord oleks veidi loogilisem. Kirja panen, sest ma arvan, et endal ikka hiljem hea lugeda. Kuna palju aega möödas, siis loomulikult kõike nii detailselt ei mäleta, aga midagi ikka.

Mäletan, et esimesed 12 nädalat olid hästi uued. Ei teadnud täpselt, mida oodata. Iga kahe vastuvõtu ajal kartsin, kas kõik on ikka okei ja korras. Sel ajal ju ei tunne ise mingeid liigutusi, et seda öelda oskaks. Vahepeal oli päris piin, kui kahe UH vahele jäi seal 2-3 nädalat või rohkemgi. Tuli lihtsalt pidevalt uskuda, et kõik on korras. Samal ajal ka ootasin kogu aeg midagi. Uut UH-d, vereproovi vastust, mingit testi ja siis selle vastust, millal lõpuks ometi kellelegi teada saab anda, millal kõhuke kasvama hakkab, palju kaalu tuleb jne. Samamoodi ootasin pidevalt seda iiveldust (või õigemini, et millal nüüd oksendamine saabub), millal mingi isu tekib või midagi öökima hakkab. Etteruttavalt võin öelda, et midagi sellist siiski ei juhtunud. :D

Siiani meeles see esimene UH, kui ka M oli kaasas. See oli siis, kui sain end raseduskeskuses arvele võetud ja ämmakas tegi siis esimese UH. Sedapuhku ikkagi vaginaalse. Päris imelik oli ausaltöeldes seal olla, kui M ka kaasas. :D Ma küsisin, kas ta tahab või kas tal imelik, aga ta ütles, et kui mul okei, siis tal suva. Ja no kuidas ma saaks siis keelata tal neid südamelööke kuulmast? Ma ei mäletagi, kas tookord mingi pildi ka saime... 

Ämmaka visiidid polnud midagi erilist. Väga tüüpiline kuidas läheb-kas kaebuseid on-mõõdame vererõhku visiidid. Üldiselt mul oli olemine hea ja kaebuseid polnud. Mul vedas sellega, et iiveldus oli enamasti hästi talutav. Polnud vist kordagi sellist tunnet, et oleks tahtnud oksendama minna. Söögiisu aga oli suht puudulik, kuna millegi isu polnud ja no eks iiveldus ka siiski tegi oma töö. Magusast oli mul suhteliselt suva ja eriti seda süüa ei suutnudki. Soolase isu oli pigem. Esimesed 12+ nädalat ei olnud mu söömine midagi eeskujulikku. Tihti olid menüüs krõpsud, röstsai juustuga jmt. Võtsin ka omajagu alla. Algkaal märtsi lõpus oli 64 kg kandis ning juuni alguses 59,9 kg. Juuni lõpupoole oli u 61 kg ja sealt alates hakkas tasapisi tõusma. Sünnitama läksin u 75 kg. Ehk siis ei olnud väga hull tõus siiski.

Kokkuvõttes võin öelda, et rasedus kulges suhteliselt lihtsalt. Erilisi vaevusi polnud. Samal ajal, kui teised detsembrikad kurtsid, et jalad paistes, igalt poolt kanged, jalakrambid jne, siis mul polnud midagi. Alles seal 7nda kuu pealt tundsin, et jalad on veidi paistes. Lõpupoole esines ka käte kangust ja surinat. Päris lõpus oli hommikuti sõrmed vahepeal ikka väga kanged ja valusad, vahel krambiski, aga veidi aja pärast sain ikka liikuma. Magamisega probleeme polnud, uni oli väga hea ja sain magada kuidagi pookõhuli nagu tavaliseltki. Paar korda esines rahutuid jalgasid, mistõttu hakkasin võtma ka magneesiumi. Mingil hetkel langes ka hemoglobiin sinna 115 kanti, mille peale ämmakas soovitas rauda hakata võtma. Mul muidu ka pigem madalam hemoglobiin (enamasti seal 125 kandis). Uurisin, milline raud kõhtu kinni ei paneks, sest seda ma ei soovinud. Mitmes kohas käis läbi Nõgeli Superraud ja hakkasin seda võtma. See alguses mõjus seedimisele isegi hästi. :D Kõhtu õnneks kinni ei löönud ja veidi aja pärast oli ka hemoglobiin juba tavapärane (minu kohta).

Aga paar vahejuhtumit siiski oli. Ma enam täpselt ei mäleta millal, aga arvan, et kuskil II trimestri lõpus või III alguses lõi mulle valu paremale kõhu alla. Ja no selline, et võttis ikka korraks hinge kinni ja kõnni tasaseks. Alguses arvasin, et seedehäired ja käisin ükshommik apteegist rohtu otsimas. Sealne apteeker mulle No-Spad siiski ei müünud ja soovitas igaks juhuks EMOsse minna. Kuna olin rase, siis eelmisest korrast teadsin, et nö tava EMOsse pole mõtet minna, seetõttu läksin kõigepealt Pelgu erakorralisse. Seal vaadati mind üle ja öeldi, et õnneks raseduse poole pealt nad midagi ei näe. Võeti igaks juhuks vereproov, et põletikunäitu kontrollida. Hiljme helistati ja öeldi, et põletikunäitaja on olemas ning soovitasid minna siis juba tavalisse EMOsse. Läksima LTKH EMOsse, kuna see ju pisem. Ja no see oli viga. See oli nii õudne koht. Piisike ruum, palju inimesi ja värsket õhku polnud. Panin kohe maski ette. Võtsin järjekorra numbri ja jäin ootama. Lõpuks saabus minu kord tiraažiõe juurde ja ta juba ütles, et läheb täna kaua. Nii umbes paar tundi. Nalja kah. :D Ma sattusin sinna vist u kella 15 paiku ja ära sain kell 22 õhtul. :S See oli tõeliselt jube. Peale õde pidin ma ootama tunde, et lõpuks edasi saada. Siis taheti jälle vereproov võtta. Ma küsisin seal, et mul alles võeti, miks uuesti ja sain vastuseks, et eee.... nii peab vms. No ok, võtke siis. Taheti siis kanüül panna, aga ta ei saanud selle panemisega hakkama. Oli mingi õpilane. Verd hakkas jooksma ja ta läks närvi. Siis soovis uuesti võtta ja sedakorda käelaba pealt. Jällegi.. Pani kuidagi valesti, verd jookseb igale poole... :D Lõpuks tuli keegi, kes päriselt töötas ja paigaldas kolmandasse kohta kanüüli. Pärast vereproovi oli jälle paar tundi ootamist ja sain UHsse, sedapuhku siis pigem siseelundite. Jällegi... paar tundi ootamist ja toodi paber, kus lugu kirjas ja ma ausalt ei mäletagi enam, mis mulle öeldi, aga lõpptulemusena oli, et midagi pole. No vähemalt polnud pimesool põhjuseks. :)

Kogesin ka peopesade sügelust ja seda kaks korda. Esimene kord oli vist u poole raseduse pealt. Peopesade ja jalataldade sügelus võib tähendada ka seda, et maksanäitajad on paigast ehk võib olla seisund nimega hepatogestoos. Sisuliselt tähendab see seda, et maks on ülekoormatud ja ei suuda enam oma tööd teha, mistõttu koguneb sapp ja see siis tekitab sügelust ja muud. Mulle tehti vereproov ja õnneks kõik oli korras. Teist korda esines sügelus raseduse lõpupoole. Ma arvan, et ta algas seal u 35nda nädala lõpus 36nda alguses. Paar päeva ma mõtlesin, et okei, raseduse lõpu aeg, tõenäoliselt lihtsalt nahk ongi kuivem ja seetõttu sügeleb. Seda enam, et sügelus polnud ainult peopesades, vaid vaikselt mujal ka. Samas muu nagu ei läinud selle maksanäitaja halvenemisega kokku. Nt see, et õhtuti/öösiti hullem või et pidevalt sügeleb või et ei saa sügelemist lõpetada. Mul oli selline aeg-ajalt, mitte väga tugev sügelus, öösiti ei ägenenud ja ei pidanud kogu aeg end sügama ka. Kui aga u nädala või veidi rohkem olin sügelenud, mõtelsin, et aitab, lähen ikkagi igaks juhuks kontrolli. Endal kogu aeg peas mõte, et nii loll mure, et nkn pole midagi ja kõik on korras. Kuna aga see olukord võib lõpuks ohtlik olla ka kõhus olevale beebile, siis kõigepealt helistasin ühel pühapäeva hommikul raseduskeskuse EMOsse, et üle küsida ja seal öeldi kohe, et igaks juhuks tuleksin kontrolli. Ei oldud üldse tülpinud olekuga vms, vaid väga sõbralik. Läksin siis ja andsin vere ning tehti ka EKG. Kui EKG ajal vaatama tuldi, siis küsiti, et kas ma emaka kokkutõmbeid ka tunne. :D Ma mingi, et eeeiii. :D EKGd tehti ka u 30 mintsa vms ja siis edasi pidin ootama vastuseid, mis päris kaua tulid. Ma arvan, et 30 mintsa vähemalt veel. Märt see aeg ootas autos ja käis vahepeal Selveris süüa ostmas, kuna õhtul pidi olema sõpradega istumine. Ma ikka mõtlesin, et kõik nkn korras ja saa kohe minema. Kui aga nägin sedasama valveõde (või oli ta ka arst, ma ausalt ei tea) helistamas teisele arstile, et tal on siin üks patsient, kel maksanäitajad halvad, siis ma juba kohe sain aru, et jutt käib minust. Ja nii oligi - maksanäitajad olid väga paigast. On kaks näitajad ALAT ja ASAT. ALATi norm on kuni 55 (mul oli 159) ja ASATil 34 (mul oli 79). Seetõttu sain ka rohud peale. Samas olin nende kohta lugenud, et ega need suurt midagi asja paremaks ei tee ega aita. Hea, kui lihtsalt ei lase asjal hullemaks minna. Lisaks tehti tol päeval mulle veel siis UH, et beebi olukorda jälgida. Temaga oli kõik õnneks korras. :)

Tagasi kutsuti mind 29.11.2022, et teha veel üks vereproov. Kuna pühapäeval olin söönud, siis ühte testi tea ei saanud. Nimelt sapphapete oma. Selle norm on kuni 10 ja mul oli 24. Ehk siis kokkuvõttes seis on väga halb. Samal päeval tehti mulle uuesti EKG ja UH. UH ajal selgitas mulle arst, et kuna mul rasedus oli tegelikult juba täiskantud, siis tema pigem ei ootaks nö imele, et maksanäitajad paranevad ja pigem laseks sünnituse esile kutsuda. Selgitasin talle enda olukorda, et peaksin sünnitama Tartus ning sel ajal, kui ma peale UHd EKGs olin, rääkis tema Tartuga. Veel enne, kui EKG tehtud oli, sain juba kõne, et ma saaksin minna Tartusse juba kas samal päeval või järgmine päev ehk 30.11.2022. Arst tuli veel EKG lõpus minuga rääkima ja küsis, et mis ma otsustanud olen. Ja lõppu ütles veel, et mine pigem varem. Tõesti, kuna maksanäitajad polnud ravimitega paremaks läinud, siis otsustasingi, et lähen esilekutsumisele. Kuna see kõik tuli nii äkki ja ootamatult, siis ütlesin siiski, et päris sama päev minema ei hakka ja nii panin siis nö aja ülejärgmiseks päevaks ehk neljapäevaks (see oli siis 01.12.2022). Ja seal ma siis hommikul kell 8 ilusti olingi oma nö järge ootamas.

Mõnes mõttes oli esilekutsumine ka kergenud, arvestades asjaolu, et ma tahtsin Tartus sünnitada. Jäi ära see pinge, et kas me õigel ajal ikka sealkandis oleme ja kus me olla saame jne. Aga see muidugi polnud tore, et see kõik nii äkki tuli. Teisipäeval, peale EKGd läksin koju, helistasin Märdile ja viisin ta asjadega kurssi. Tegelikult vist EKG ajal juba rääkisin, et nüüd on valikud sellised ja arsti soovitus oleks pigem mitte oodata. Kodu oli sel hetkel suht seapesa. Üks kummut pooleldi koos, teine polnud veel pakistki välja võetud... Ehk siis kogu kolmapäev sättisin asju. Märt käis poes meile haiglasoleku ajaks snäkke toomas. Mina mõtlesin, et mida üldse vaja haiglasse kaasa võtta... Uhh... Kolmapäeva õhtul sõitsime suht hilja siis Tartu. Bookisin meile airbnbs korteri kolmeks päevaks. Kui mina neljapäeval haiglasse jäin, siis Märt sai veel ühe öö korteris õndsat und magada. :D Muide, 02.12.2022 ehk siis poja sündimise päeval oli mul ALAT 185 ja ASAT 82, nii et usun, et igati õige otsus oli minna esilekutsumisele.

Nüüd võin küll öelda, et tegelikult ju asi sujus ja kõik läks nii nagu pidi. :)

Kokkuvõttes arvan siiski, et kogu rasedus ise kulges hästi kuna suuri vaevusi mul ju polnud. Alles lõpupoole hakkasid mingid mured tekkima, aga ka need olid okeid (võrreldes teiste muredega juba samal ajal). Tagasivaatena võin öelda, et mulle meeldis rase olla. Mõnus oli kulgeda oma suure kõhuga (mis vahepeal ei tundunudki suur) ja lihtsalt olla. Jah, oleks võinud lõpupoole paremini valmis olla, aga samas enda arvates oli mul ju paar nädalat veel aega. Aga rase võiksin olla veelgi, kui see nii hästi kulgeb ja beebiga kõik korras. :)