Esimesed kaks elunädalat

 Hei,

Panen kirja tita esimesed kaks elunädalat, et endal hiljem hea oleks meenutada tundeid ja mõtteid. Tahtsin seda järjest teha, aga kuidagi ei saanud pihta. Seega loodan, et asjad veel meeles. :D

TÜKi perepalatis olime kokku siis 02.12-05.12.2022. Selle aja jooksul saime mõnnata ja tita iga kahe tunni tagant enda juurde umbes 45 minutiks. Üldjoontes võin öelda, et päris hea oli seal olla. Turvaline. Personal enamasti sõbralik ja toetav. Kui tita meie juures oli, siis proovisin tissitada, aga ta eelistas enamasti samal ajal lihtsalt magada. No mis seal ikka. Mul rinnast piima ei tulnud ka, ju ta ei viitsinudki imeda. Kolmandal päeval sain endale ka pumba, millega hakkasin siis rindadest piima välja pumpama (või õigem oleks öelda, piima rinda meelitama). Kahjuks see aga ei õnnestunud. Siis oligi nii, et kui tita tagasi viisime intensiivi, siis küsiti, et kas rinnast sai midagi. Kui ütlesin, et ei, aga sain rinna otsa, siis kord öeldi, et hea ja teine kord tundus suhtumine, et no mismõttes pole piima. Nagu ma ise oleks selle piima sealt ära võtnud. Esimesel õhtul oli intensiivis väga tore tädi. Kui tita tagasi viisin, siis sain teda ise pudelist toita. :) Samas teisel õhtul nii tore tädi polnud. Viisime M-ga tita tagasi ja siis saime uuesti toita. Kuna üks õhtu saime kahekesi olla (üks toitis, teine vaatas ja õppis), siis jäin ka sinna juurde korraks. Siis see õde kohe nähvas, et ei jää midagi siia seisma, ega see suguvõsa kokkutulek pole... Oleks võinud ju ilusti öelda, et palun minge ära, aga ei. Noh, mis seal ikka. Kui see tal olemise paremaks tegi värskele emale nähvata, siis las jääda. Segaseks läksid asjad esmaspäeval, 05.12.2022. Kell 9 helistati, et võime tita enda juurde tuua. Läksime järgi ja parasjagu mõnnasime, kui u 20 mintsa pärast helistati, et tooge tagasi, läheb lastehaiglasse ja mina hiljem järgi. No okei... Viisime tagasi ja siis öeldakse jälle, et mina järgi, aga millal, kuidas, mis, kes... ei mingit infot. Mul lõid emptsioonid pea peal kokku ja hakkasin peretoas nutma. Millal ma järgi lähen? Kas mul on aega 5 minutit või tund või rohkem? Kui kauaks? Mis saab M-st, kas ta saab vähemalt esialgu meiega olla? Kas meile ei õpetatagi mässut vahetama, toitma, vannitama jnejne. Me ei tea ju, mida selle nunnuga pihta hakata! Nii palju küsimusi ja vähe vastuseid. Pisarad lihtsalt tulid, aga hakkasin igaks juhuks pakkima ja käisin pesus. Mingi hetk tuli naisearst mu seisundit üle vaatama. Katsus kõhtu (emakas kenasti tagasi läinud) ja küsis valude kohta jne. Uuris ka, et kas saame koju, ma ütlesin, et ma ei tea midagi. Natukese aja pärast tuli ämmaemand sisuliselt samade küsimustega minu seisundi kohta ja samuti küsis kojumineku kohta. Pisaraid tagasi hoides rääkisin, mis tean ja oligi kõik. Igaljuhul üks hetk pistis üks tädi nina uksest sisse ja ütles, et olgu ma umbes kell 12.35 valmis minema. Ta viib mind ja veel kaks teist ema lastehaiglasse, buss ootab meid. Küsisin, kas M saab ka kaasa tulla, siis ütles, et ta arvab küll, kuna ta ennegi mehi kaasa võtnud. Juhul muidugi, kui bussis kohti on. Uhh... Lõpuks mingi info! Mingil määral...

Üldjoontes oli TÜK perepalatis olemine siiski päris hea. Toidud olid head, millegi üle kurta ei saa. Ühel päeval käis sõbranna külas ja tõi ära kingituse, mis kamba poolt oli (armas helesinine mängujänku). Järgmine päev käis vanem õde külas. Esialgu olime lapsevanematena kindlasti kohmetud, aga ega keegi meile midagi ei näidanud ka, küll õpime. M oli väga tubli. Hakkas juba mindki seal õpetama tõstmisel ja tahtis titat pigem endale. :D Samas kohati oli ikka uskumatu tunne küll, et millega me hakkama saime... Samas mingit ülevoolavaid tundeid siiski veel ei esinenud. Eks see võtab aega.

05.12.2022 kella 13 paiku jõudsime siis lastehaiglasse. Sain palatisse, M oli minuga. Mul jälle tahtis nutt tulla ja M proovis lohutada. Ega ma täpselt ei saanudki aru, miks ma nutan. Lihtsalt kurb oli olla. Samas ehk lihtsalt mingid hormoonid hakkasid tagantjärgi tööle. :D Palatis oli kaks voodikohta, aga ainult üks tehtud. M sai lõpuks päris pikalt siin olla. Siia ta jääda kahjuks ei saanud, seega läks ta alles kella 19 paiku ära (siis lõppes ka külastusaeg). Võttis endale hotelli. Päris kurb oli olla, kui ta lõpuks ära läks. :( Jälle nutsin. Saime ka titat näha ja teha esimese hooldusringi. M küsis, et äkki saab tema ka juures olla ja õde jäi nõusse. Saime aru, et ega see tavaline pole, aga kuna hetkel vähe patsiente, siis tegi erandi. Protseduur on siis selline, et kraadimine, mässuvahetus, toitmine ja tagasi magama. Ja seda iga 3 tunni tagant. Väga kohmetu oli esimene kord, aga küll õpin olema parem ja sujuvam ja kiirem. Protseduurid on siis kell 3, 6, 9, 12, 15, 18 (siis on veidi pikem puhastus), 21 ja 24. Mässut peab kaaluma ning märkima, kui on olnud ka kaka. Samuti peab märkima üles toidukogused ning kas sai rinnapiima, rinnapiima pudelist või üldse asendajat. Kell kolm öösel halastati ja lasti mul magada. Titaga tegeles õde. Teisel ööl käisin ise kella kolme paiku toitmas, kuna arvasin, et eelmine öö lihtsalt esimese päeva tõttu tuldi vastu. Kui õde mind nägi, siis üllatus ja ütles, et kui soovin, võin tagasi magama minna, aga kuna ma kuba olin üles tõusnud, siis ütlesin, et ei ole hullu, tegelen siis juba ise.

Kui õigesti mäletan, siis teisel päeval, kui M ära läks, siis tuli kuidagi ühe õega jutuks, et me Tallinnast, ja mees mul hotellis. Õde oli kohe väga murelik ja ütles, et võime lastearsti käest uurida, äkki on võimalik mees ka haiglasse nn sisse kirjutada, siis saaksime koos olla. Ma ütlesin küll, et pole vaja, kui ei saa, aga ta ikka niiväga tahtis küsida. Järgmine päev jõudis õde minust ette ja kui lastearsti minuni tuli, siis küsiski, kas soovime ja kuidas, mida teha. Nii juhtuski, et M sai meiega olla lõpuks peaaegu terve nädala. Oli vist lõpuks siis 07.12-12.12. Maksma pidime loomulikult tema söögi eest. Ma oleks kindlasti saanud ka üksi hakkama (ega midagi ju üle jää), aga koos temaga oli kergem. Mitte, et ta megapalju aidanud oleks, aga lihtsalt seltsiks ja ta ikka aitas mässuvahetuste ja kaalumistega. Lõpuks aga mõtlesime, et ta tuleb siiski koju ära, kuna tal oli vaja tööd teha ja haiglas ikkagi ei saanud. Nii need päevad läksid, sisuliselt ikkagi kogu aeg üks ja sama. Tita äratus, mässuvahetus, toitmine, magamapanek, enda vaba aeg, kus tark inimene oleks maganud, aga mul oli vaja scrollida netis või siis sarja vaadata. :D

12.12.2022 - esimene päev täitsa üksi. Kurbus on hommikuks enam-vähem üle.  M igatsus tuli magama minnes peale ja mõtlesin, et oh, saan ju tema voodis magada, kus tema lõhn on ja see veitsa lohutaks, aga enamvähem mõtteks see jäigi, kuna tital olid teised plaanid. Peale kesköist toitumist ärkas juba enne järgmist (kuskil 1-2 vahel) ja nuttis hooti nii lohutamatult. Proovisin asendeid muuta, lutti, krooksutada, kussutada, aga eimidagi. Ta oli väga rahutu ja nuttis ja siples süles. Kogu aeg tegi ka imemisliigutust. Mul oli juba mõistus täitsa otsas ja ma ei teadnud mida teha! Mul talle midagi pudelist anda polnud, aga mõtlesin siis, et tissitades jääb ta tavaliselt kohe tuttu, proovin, äkki õnnestub. Õnneks rahunes maha kuni tuli uus toitmine peale. Seekord sai siis ainult RPAd, kuna mul polnud võimalik pumbata. Võtsin ka M teki enda voodisse, et tema lähedust tunda. See kuidagi aitas ja lohutas.

Mingipäev tuli peale lõunast toitmist tuli siinne vanemarst-õppejõud mu tuppa ja küsis, et kas ta võib tulla üliõpilastega meie tita südant kuulma. Mis mul selle vastu olla saab, seega olin lahkelt nõus. Üliõpilased said mulle küsimusi esitada, millele siis vastasin. Väga palju küsimusi ei tulnud. Arst ise oli hästi tore ja uuris ka, et kas hakkame juba koju ka saama. :D Siis ma veel ei teadnud midagi ja ütlesin ainult, et loodan küll. Vahepeal siis üliõpilased käisid kõik meie poisi südant kuulamas.

Täna oli ka uus UH dr. Köbase juures. Veidi oli halb aeg (uus toitmine hakkas vaikselt peale tulema) ja kartsin, et seekord nii ilusti vastu ei pea. :D Õnneks siiski enamvähem oli tubli poiss ja paigal ning lasi arstil uuringu ära teha. Kõik on normipärane, st tema seisundit arvestades. Saame paari päeva pärast koju, nüüd veitsa põen seda. saime ka kaks rohtu peale, seda siis pigem igaks juhuks. 0,8 ml Spironolacton ja 1 mg Furosemidi. Sisuliselt siis diureetikumid. Ühte neist peab kaks korda päevas andma. Päevase kella 15 toitmise ajal andsingi juba mõlemat ravimit ja jälle hakkas nii kurb. Ma ei tea, pidevalt tahaks nutta. Veidi kartus ka kojumineku ja olemise ees, et kas saan ikka hakkama. Kahetised tunded on. Tahaks juba koju, aga samas kardan ka. 

Olgugi, et rohtude kogused olid väga väikesed, reageeris tita väga tugevalt ja kaotas 24 tunniga 100 g oma kehakaalust, mis tema kohta on väga palju. Seetõttu otsustasid arstid, et hetkel ikkagi siis neid ei määra. See oli kergendus. 

Haiglast saime koju lõpuks 16.12.2022. Enne seda käisime veel dr. Köbase juures UH-s. Õnneks oli kõik stabiilne. Kokkuvõttes oli okei haiglas olla. Lõpuks muutus muidugi see üksiolemine rusuvaks, samas uue emana ehk polekski tahtnud kedagi kõrvale. Hetkel oli hea omaette toimetada ning kui tahtsin, sain nutta, ilma et keegi viltu oleks vaadanud. Veidi häiris see, et protseduurid tulid alati ootamatult ja ebasobival ajal (nt alustasin just tita söötmisega või pidin ise sööma), aga samas, kuna haiglas olijatele pole pandud eraldi aegu, vaid nad võetakse vahele, siis see mõistetav ka. Personal oli üldjoontes väga sõbralik ja toetav ning lastearstid ka. Midagi ette heita ei ole. Üldjoontes tundsin end hästi, ainult, et peale M äraminekut kadus mul toiduisu. Ei teagi, kas magu jukerdas, haiglatoidust oli isu täis või midagi muud, aga sisuliselt sundisin toitu alla. Isegi piparkooke ja šokolaadi ei tahtnud. Seedimine oli ka korrast ära ja vahel olin täitsa õnnetu. Õnneks paari päevaga see möödus ja toiduisu tuli ka tagasi.

Oeh, aga koju oli niiii hea saada. Ma hoidsin pöidlaid, et M ikka lõunaks jõuaks, et me saaks võimalikult vara tulema hakata. :D Noh... M messengeris mulle enam eelmine päev õhtul ja öösel ei vastanud ning polnud näinud ka. Hommikul ka ei vastanud ja ma juba muretsesin. Samas ta ju alati hommikul vara üleval, küll reageerib. Nojah, oleksin pidanud enda sisetunnet usaldama ja talle helistama, sest selguski, et ta magas sisse. Tüüpiline. Kokkuvõttes läks kõik ikkagi õnnelikult ja ta jõudis lõunaks kohale. Niiii-niiii hea meel oli ära saada. Lõpuks koju! Tekkis muidugi järgmine hirm - mida selle titaga kodus peale hakata!? :S