Hei!
Arvasin küll, et jõuan siia tihemini kirjutada, aga läks nii nagu alati. Äkki nüüd õnnestub veidi järjepidevamalt asju üles kirjutada, kuna meelde küll kõik ei jää...
Kuna esimesed kaks elunädalat olime haiglas, siis selle kohta tegin eraldi postituse, seega jätkan hetkest, kui koju jõudsime. Mäletan, et tulime koju ja kutsusime M ema külla, et ta ka titat näeks. Kui koju jõudsime, siis mõtlesin, et miks ma varem beebipesa ära ei ostnud, pole ju kuskile panna teda. Tegin ajutise pesa fliisist diivanile ja M läks kohe poodi pesa tooma. :D M ema tuli külla ja imetles uut ilmakodanikku. Ta on ikka niiiiniiii nunnu! :) Uskumatu, et meie ta valmis tegime (mis siis, et teaduse abiga) ja veel uskumatum, et see pisi mul kõhus oli!
Kirjutan seda postitust 03.02.2023, seega pisike sai eile kahekuuseks! Kõige paremini on mul meeles tema esimene öö kodus. See läks üle ootuste hästi! Magasime temaga suures toas diivanil (tema oma tutikas beebipesas) ja mina tema kõrval. Jälgisin haigla režiimi ehk siis toitmine iga 3 tunni tagant ja need öides toitmised läksid nii hästi. Samuti jäi ta kenasti tuttu ja ei nutnud väga. Super! Aga loomulikult polnud mõeldav, et see nii ka jääb. Kahe kuuga oleme pika maa käinud, mõlemad teineteist tundma õppinud ja koos kasvanud. Ma ei mäleta päevi/öid, mis oleks totaalselt hullud olnud. Pisike õnneks on meid (seni veel) säästnud öistest tundidepikkustest nutuhoogudest ja päeval samuti. Ma olen selle eest väga tänulik, muidu oleks väga raske. Alguses oli raske ja katsusin pidevalt, kas ta ikka hingab. Kui neil tekike peal, siis pole ju näha. Veidi ikka oli hirm tema südame pärast, aga mida aeg edasi, seda vähem ma seda teen ja muretsen, Ta on meil nii tubli poiss ja saab väga kenasti hakkama.
Tegelikult iseloomustab neid kahte kuud kolm märksõna: rinnaga toitmine, gaasid ja pisikese areng.
Loomulikult on selle kahe kuu jooksul olnud ka raskeid aegu. Seda selle tõttu, et ega mul seda rinnapiima just ei lahma ja on olnud probleeme söötmistega. Kaalun teda siiani, sest ma ei usalda, et ta annaks mulle märku, kui ta näljane on. Järgisin seda 3 tunni režiimi päris pikalt, aga lõpuks tekitas see minus stressi kuna tema toidukorrad kippusid pikaks minema. Kord ta ei võtnudki tissi või siis vigurdas (magas, ei haaranud jne) ning see põhjustas seda, et toidukorrad kujunesid väga pikaks (isegi 60 minutilisteks). Hakkasin alguses kohe samamoodi piima välja pumpama nagu haiglaski ehk siis alguses andsin tissi, kaalusin ja ülejäänud koguse sai siis pudelis. Vahepeal tekitas selline olukord ikka väga suurt tuska ja olin väga kurb. Olen nutnud selle pärast, palunud pisilt vabandust, et ta nii lolli ema endale sai... selles mõttes on raskeid aegu olnud. Kuidagi tahtsin asja toimima saada, et ta saaks ikka parimat ehk siis rinnapiima. Üle kivide ja kändude see meil hetkel veel toimib. Saab enamasti rinda, kuid olen leppinud, et üks hetk see nii ei ole. Mul pole siiani piim päris jooksma hakanud ja kogu aeg on mure, kas ikka saab piisavalt. Seetõttu kaalun teda siiani enne ja peale toitmist kuigi viimasel ajal nüüd seda öösiti enam ei tee. Pole mõtet, kuna olen öösiti nii unine, et unustan niikuinii algse kaalu kirja panna. :D Murdehetk leppimises oli siis, kui tita oli juba kaks päeva tissi otsas kakelnud. Lihtsalt ei tahtnud võtta, mis tähendas, et toidukorrad olid pikad ning lisaks sai ta vähe ka. Arvasin juba, et äkki tissistreik, aga kuna meil oli kaaluga probleeme, siis ei saanud lubada, et ta ei söö. Vaja oli, et ta kosuks. Isegi pahandasin temaga ükspäev, et mis ta kakleb ja miks ta ei söö... Endal oli pärast nii paha olla ja öösel palusin vabandust. Tema pole ju süüdi... Igaljuhul meie chatis siis üks ema ütles, et ma lahti laseks ja annaks pudelit, oluline on ju pisikese heaolu ja kosumine. See kuidagi aitas ja lasingi siis mõttest lahti ning võtsin uuesti pudeli välja. Järgmine päev võttis ta kenasti rinda... Kuna tal oli parasjagu nohu ka, siis äkki oli asi selles, et ta ei saanud hästi imeda. Nüüd võtan päev korraga ja olen valmis, et mingi hetk saabub päev, kus ta rinda enam ei võta ja ehk ei saa rinnapiimagi. Esiteks, kuna kogused kasvavad, siis ta ehk ei jaksagi rinda imeda (eriti, kuna piima palju pole). Teiseks, kui piima vähe, siis pikenevad toitmise ajad, mis pole ka hea.
Gaasidega on meil olnud nii ja naa. Öiseid pikki nutuhooge pole õnneks olnud. Pisemaid küll ja see on ka arusaadav, kuna beebide seedesüsteem pole ju veel arenenud. Nad ei tea, mis lihaseid nad kasutama peavad, et enda gaase ja kakat välja saada. Haiglas hakati talle andma Espumisani ja sellega jätkasin ka kodus. Kuna ta siiski punnitas ja oli veidi hädas, mõtlesin, et prooviks ka mõnda teist rohtu. Ostsin järgmisena Cuplatoni prooviks. Kohe oli teine tera. Toitmise ajal oli kuulda, kui soolestik tööle hakkas ning pisi puuksutas ka muul ajal kui peale toitmist. St ta puuksutas toitmise ajal, magamise ajal, mängimise ajal jne. :D Vahepeal oli isegi naljakas, et ise sõi ja samal ajal puuksutas südamerahuga. :D Aga põhiline, et tal need välja tulevad. Viimasel ajal olen aga täheldanud, et tal on raskem. Tal on kaks suuremat nutuhoogu 24 tunni sees (u kella 5 paiku öösel ja päeval) ja ta nutab nii, et hakkab temast kahju. Mul jääb üle teda ainult lohutada, sest ma ei saa teda kuidagi väga aidata. Õnneks need nutuhood väga pikalt ei kesta ja peale seda tuleb enamasti puuks ka. Hetkel ei teagi, mida järgmisena proovida... Kui ei anna rohtu, siis tulemus tundub sama olevat. Ehk proovin Baby Calmi ära, pean ainult vaatama, kas siin ligidal ühes poes seda müüakse või pean tellima.
Pisi on nii tublisti kasvanud ja arenenud! Nii lahe on sisuliselt iga päev näha, kuidas ta midagi uut teeb. :) Jaanuari alguses jälgis ta juba huviga ümbrust ja mustvalgeid pilte. Samamoodi keeras pead paremale ja vasakule, kui mingit mänguasja liigutada. Hoidis minuga kenasti kontakti ja jälgis huviga, mida teen. Pead hoidis väga tublisti nii minu kõhul olles kui ka nt voodis kõhuli olles. Samamoodi jälgis huviga ka teisi inimesi. Jaanuari keskpaigas juhtus, et keeras end kõhult seljale. Hetkel ei tea, kas oli juhuslik või sai kõhuajast villand. :D Esimese häälitsuse tegi ta jaanuari keskel, aga siis polnud ma kindel, kas see oli lihtsalt nutualge või juba tahtlik hääl. Kui ta aga paar päeva hiljem (18.01.2023) mänguplatsil sama tegi, siis sain aru, et oligi tema esimene häälitsemine! Nii nunnu! Iga päevaga hakkab ta veelgi rohkem häälitsema ja see on nii lahe. Naeratama hakkas umbes kuuvanuselt ja sedagi teeb järjest rohkem. Vahel ka toitmise ajal ta naeratab laia suuga, kuigi peaks rinda haarama. Nüüd lisaks naeratusele tuleb vahel ka hääl. Umbes 25.01.2023 panin tähele, et ta proovis mänguplatsil ühele laulvale siilile pihta saada. Alguses tundus selline juhuslik tegevus, aga lõpuks sain aru, et see siiski tal vägagi tahtlik tegevus. Siil hakkab laulma järsu liigutuse või tonksu peale ja nii mõnelgi korral on õnnestunud tal see siil laulma panna. Alguses tegi ta seda rohkem parema käega, nüüd on vasak ka juurde tulnud. Jaanuari lõpupoole panin ta mänguplatsile ning paar mänguasja ja mustvalge raamatu ta ette. Lugesin, et on hea neile asju ette panna, kuna see teeb kõhuli oleku huvitavaks ja lisaks võib ta proovida mänguasju haarama hakata. Ühel hetkel ta sirutas vasaku käe ühe mänguasja poole välja. Videole ma seda kahjuks ei saanud. Mõtlesin, et kas tõesti juba tahab mänguasja haarata? Arvasin, et väsis lihtsalt kõhuli olekust ära, lasi end alla ja käe sirgu ehk siis juhuslik tegevus. Nüüdseks on seda juhtunud kolm korda, seega ei saa olla juhuslik tegevus. Nii et vaikselt õpib oma käekesi talitsema. :) 30.01.2023 nägin, et ta tegi veidi peale söötmist tatimulle. Siiani pole seda nagu uuesti juhtunud, seega selle pean ma juhuslikuks. :D Aga siiski on ta väga-väga tubli poiss! :)
Üldiselt lähevad päevad tavaliselt. Ärkame, sööme, mängime, magame, käime väljas... Ei jõua ära oodata, millal ta juba häälega naerma hakkab! Aeg läheb kiiresti. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar