Hei!
See blogi on alustatud eelkõige iseenda jaoks. Selleks, et kunagi tulevikus ehk paremini asju mõista või asjadest aru saada. Olen juba enda kohta õppinud, et ajapikku asjad ununevad ning tihtipeale ei mäleta asjaolusid enam nii täpselt. Ehk siis hea viis see kõik kirja panna ja hiljem, kui tahta meenutada, võtta ja lugeda. Päris aus olla, siis oleksin võinud asjade kirjapanemisega alustada juba ammu (üle 2,5 aasta tagasi), aga eks näis. Võib-olla kirjutades meenuvad kõik seigad lõpuks.
Mõte on peas olnud juba pikemat aega, aga kuna pole kunagi eriline
kirjutaja olnud, siis on kogu see mõte üsna totter tundunud. Ja üldse
kõik blogiga kaasaskäiv. Miks peaks minu kirjutatu kedagi kõnetama? Ma
ei oskagi ju huvitavalt kirjutada. Mu elus polegi midagi põnevat,
millest kirjutada. Jagada ma seda niikuinii ei julge, seega kust need
lugejad peaksidki tekkima? Samas polegi need lugejad olulised. Lihtsalt mõtlesin, et prooviks enda teekonna kirja panna ja vaadata, kuhu see välja viib.
Olen tavaline eesti naine ja enda arvates elan täiesti tavalist elu. Elukaaslane, lemmikloomad, laenuga ostetud korter ja töökoht. Igapäeva elu sisaldabki suures osas tööd, vahel trennis käimist, kokkamist, koristamist. Täitsa harju keskmine.
Kusjuures... Kui ma õigesti mäletan, siis täna on ka tähtpäev. Meil peaks elukaaslasega koos oldud saama 8 aastat! Kuna aga ta pole päev otsa midagi maininud, siis ma tõesti kahtlen enda teadmistes. Ups! Ma olen 99,99% kindel, et mäletan õigesti. Jah, öeldakse küll, et meestel on probleem tähtpäevade meelespidamisega, aga selles suhtes on probleem pigem minul. Sünnipäevadega on tihtilugu nii, et on meeles kuni tuleb õige päev. Ja siis meenub järgmisel või ülejärgmisel päeval, et oot-oot... jäigi õnne soovimata. Noh... Kell on 20:51 (uskumatu, ma olen peaaegu 3 tundi süüa valmistanud järgmiseks nädalaks), nii et ... Ha-haa! Mees just tuli kööki, kahtlane nägu peas, tegi musi ja siis ma teadsin, et talle jõudis kohale, et täna on 17. :D Nii et mul oli õigus, wohoo! Vabandas ja ütles, et on jobu. Ma ütlesin, et pole midagi. Sest tegelikult ka pole. Ma teadsin, et mingi põhjus peab olema, miks ta ignoreerib ja näete, oligi. Ta arvas, et täna on 16. Juhtub ikka, ma ei tee, sellest suurt numbrit üldse. Aga 8 aastat... Nagu vähe ja samas nii palju aastaid. Nii palju on selle ajaga juhtunud, ma ise olen muutunud... Kui meil teema arenes, siis olime nii noored, nüüd juba vanad. Kohati tundub, et elanud polegi. Kogu aeg olen olnud nagu millegi ootel ja elamise pausile pannud. Mõelnud, et kui see käes/siin/olemas, siis... Ja siiamaani. Aga sellest juba järgmine postitus.
Millest ma siin blogis kirjutama hakkan, ma veel täpselt ei teagi. Eks siis oma elust. Mis olnud, mis on ja mis tulemas. Lihtsalt, et hiljem oleks hea meenutada. Ma ise tunnen küll, et mida vanemaks saan, seda halvemaks mälu läheb. Keskkoolis polnud mingi probleem terve klassitäie inimeste nimed esimese korraga meelde jätta. Nüüd on piinlik tunnistada, aga vahel ei jää isegi mitmendal korral uue tuttava nimi meelde (nt uue töökaaslase). Mis seal ikka, panen vanaduse arvele.
Kindlasti aga tahaksin panna kirja nii palju kui mäletan teekonnast, mis hetkel peaks juba kuskil 2,5 aastat pikk olema. Täpselt tõesti ei mäletagi, millal see alguse sai, aga umbes nii. Oleks ma seda ette võttes teadnud, kui vaevaline see on.... Siis ma oleks ammu sellega pihta hakanud. Päriselt ka. Ise olin nii loll ja naiivne. Mitte isegi naiivne tegelikult, aga ma ei arvanud lihtsalt, et see teekond keeruline olema saab. Et nii palju takistusi on vaja ületada. Ja et isegi nüüd pole päris selge, mis või kuidas saab. Sellest ajendatud ka blogi pealkiri...
Hetkel tõmban siis otsad kokku ja loodetavasti järgmine postitus juba õige pea. Seniks aga tuleb nendele hallidele ilmadele kuidagi vastu panna. Ma ise ootan juba niiväga soojemat aega. Või vähemalt päikest! Nii ammu pole seda näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar