Viimane kontrollvisiit oli 01.09.2023 ja see läks päris hästi. Hapnikutase oli okei, UH ja EKG sai kenasti tehtud. Arst rääkis juba siis, et opp on nn silmapiiril. Sügisel või siis hiljemalt jaanuaris. Ja enne seda peaka tegema tõenäoliselt angiogrammi, et soontest ja südamest täosemat pilti saada, kuna UH kõike ei näita. Mainis ka, et võimalik, et tehakse ka mingi muu protseduur selle asemel. Uut aega kokku ei leppinud, aga seda ennegi juhtunud.
Kolmapäeval, 20.09.2023, helistas Oliveri kardioloog. Arvasin, et tahab uue vastuvõtuaja kokku leppida, aga eksisin. Arst teatas hoopis, et nad teeksid Oliveri operatsiooni oktoobri esimesel nädalal ära, aga et enne seda oleks vaja teha veel kompuutertomograafia (KT), et näha, kuidas täpselt koronaarterid asetsevad. Arst rääkis kirurgiga, kes arvas, et angiogramm pole siiski vajalik ning selle asemel siis KT teha. Lisas veel, et parem on ikkagi operatsioon juba ära teha, kuna parem vatsake teeb juba rohkem tööd, kui peaks. Kui oodata, siis võivad tekkida ka muud probleemid, mida siis võib olla juba keerulisem nendega tegeleda. Eks see veidi ootamatu oli, aga samas oodatav asi ikkagi, et väga ehmatanud ma polnud selle kõne peale. Ma ise arvan, et tõenäoliselt tekkis opijärjekorras nö auk, et erakorralisi enam polnud nii palju ja seetõrru võetakse siis Oliver juba ette. Igatahes arst ütles veel, et täpsustab selle KT aja veel üle ning helistab järgmine päev tagasi.
Neljapäeval, 21.01.2023, helistaski arst tagasi ja ütlea, et KT aeg on järgmine esmaspäev ja tavaliselt peaks päev varem kohal olema, kuna vaja täita pabereid ja lisaks veel enne teha UH, kaaluda, mõõta ja võtta ka verd. Siiski ta palus, et äkki saaksime tulla juba laupäeval hiljemalt kella 17ks, kuna muidu peab ta pühapäeval ainult Oliveri pärast tööle tulema. Olin nõus, sest mis see pool päeva ikka enam muudab.
Jõudsimegi siis laupäeval u kella 16ks juba kohale. Kõigepealt kirjutati meid haiglasse üldpediaatria osakonda sisse ja siis tegi arst Oliverile UH. Mõõtis ka hapnikutaset ja see oli seal 100% juures, mis on väga hea. Kuigi tal õnneks on alati see olnud korras ja seal 90-95% vahel. Siis tuline korraks enda tuppa tagasi ja juba kutsutigi meid protseduuri tuppa. Kõigepealt kaalusime (9335 g) ja mõõtsime (70 cm). Oliver juba hakkas nutma, sest mõõtmine oli aind mässuväel ja see nahalatakasju jahe. Siis hakkasin teda riidesse panema ja veidi isegi rahunes, aga kui verevõtmiseks läks, siis ... sealt tuli selline nutt, mida ma polegi veel kuulnud. Tahtsin isegi juba piserdada. Suutis isegi mingi 5 cm tatimulli puhuda. :D Läks ikka tükk aega, enne kui enda toas rahunes. Siis oli ta ka juba suht väss ja jäi magama. Siinolevat võrekat ta paistis veidi kartvat. See selline minu jaoks veidi kõrge, metallist, punase ja kollasega. Süles jäi ta õnneks magama ja siis panin ta voodisse. Ööunne minek oli tema kohta paras õudus. Ausalt, ma ei mäleta, et temaga üldse kunagi sellist kammi oleks olnud. Õhtul ta vist ikka veidi kartis seda võrekat, seega kussutasin teda siis süles poolunne. Kui hakaksin võrekasse panema, siis veidikeseks jäi ja siis täiest kõrist nutt. Ja nii u 4x. Ma arvan, et umbes 1,5 tundi võttis tema magamapanek aega. Selle aja jooksul käisid õed kaks korda küsimas, et kas on mingi probleem. Tegid ettepaneku ta enda kõrvale võtta, aga ma ju teadsin, et see asja ei paranda. Lisaks oleks seal haiglavoodis väga ebamugav kahekesti magada. Käivad küll ääred üles, aga need siiski madalad ja arvestades, et Oliver juba ajab end põlvedele, siis ma poleks nkn julgenud. Lõpuks õnnestus ta siiski võrekasse magama panna nii, et ta jäi... kuniks ma end vastu voodit ära lõin. See ehmatas ta üles ja hakkas otsast peale. Võtsin ta jälle sülle, kussutasin u 15 minutit ja siis õnneks vajus ta jälle nii ära ja püsis võrekas. Ülejäänud öö oli suhteliselt okei. Ise ärkasin päris tihti, Oliver oli veidi rahutum, aga õnneks üles ei ärkand. Mul oli raske aga iga kord uuesti magama jääda, sest millegipärast leierdasid lastelaulud peas. :D Oliver ärkas juba 6.40, mis oli veidi vara, aga no mis sa teed.
Pühapäev ise oli juba okei. Möödus see sisuliselt Oliveriga tegelemisega ja söötmisega. Õnneks jäi ta võrekas suurtemate probleemideta päevaunedesse. Käisime ka mängutoas mängimas, seal oli tal päris huvitav. Päeva peale saime ka Märdiga kokku, et jalutama minna, aga just siis kadus päike ja väljas oli päris tuuline. Jalutasime siis mööda haiglat. :D Õhtul sain veel ühe teise naisega kokku, kes hetkel oma pisikesega haiglas on. Pisike oli/on intensiivis, kuna tal oli operatsioon. Naine ise oli samas osakonnas, kus minagi, kuna intensiivis lapse juures ei ole kõige parem olla. Vahelduseks oli tore ja ma südamest loodan, et neil läheb kõik hästi ja see pisike sellest välja tuleb! Veidi kartsin Oliveri ööunne panekut, kuigi tegelikult midagi väga hullu polnud. Nutuhooge teisel päeval ei tulnud, küll aga ei tahtnud ta magama jääda. Muudkui siblis voodis ringi ja ajas end külje najal põlvedele. Palatil oli ka aken koridori poole ja koridoris see tuli siras sisse, hoolimata sellest, et aknal olid ribakardinad ees. Ma ise arvan, et äkki segas see Oliveri, sest võrekas oli täpselt selle akna all. Kui muidu ta kustub 10-15 minutiga, siis seekord läks veidi üle tunni. Lõpuks ei aidanud muud, kui samamoodi kussutasin ta enda süles poolunne ja siis panin võrekasse. Kusjuures isegi mind häiris see tuli. Õnneks kesköö kanti umbes see tuli lõpuks pandi ka kustu.
Esmaspäeva hommik oli varajane. Oliveri KT oli plaanitud kella 11ks. Pühapäeva õhtupoole käis üks õde rääkimas, et järgmisel hommikul peaks Oliver olema söönud hiljemalt kella 8ks. Ma ise teadsin küll, et varem, aga no okei siis. Hiljem tuli veel teine õde ja ütles, et hiljemalt kella 7ks peaks olema söönud. :D Et siis.... ok. :D Ma ise hiljem vaatasin uuesti sellelt nõusolekupaberilt, et kui sööb RPA, siis peaks vahe olema 4 tundi ja kui RP, siis 3 tundi. Võib-olla esimene õde arvas siis, et ma annan RP talle... No ei tea, aga igaljuhul väga hea, et teine õde üle rääkima tuli. Panin siis endale äratuse juba 6.20ks, et jõuaksin ärgata ja piima valmis teha. Teadsin, et tal läheb nkn söömisega ka aega. Kuna suht kaua pidi olema söömata, siis tegin veidi suurema koguse ja lootsin, et sööb kõik ära. Lõpuks sõi kokku u 220 ml ära, mis on väga hea. Ja vigurdamistega koos läkski nii, et veidi enne kella 7 saime söönuks. Vajadusel hiljem oleks võinud lonksu vett ka anda.
Veidi peale kella 10 hakkasime alla korrusele minema. Õed võtsid kaasa Oliveri voodi ja mina võtsin Oliveri enda sülle. Alla jõudes sai ta kõigepealt suu kaudu ketamiini, mis pidi ta u 15 minutiga magama panema. Veidi aja pärast hakkas intensiiviõde uurima ta veene, et kust kaudu oleks kõige parem kanüül panna. Vaatas üle käed ja jalad ja kommenteeris, et väga head veeni pole. Ütlesin siis, et tavaliselt nt verd võetakse peaveeni kaudu, mispeale vaadati, et seal on hea veen tõesti. Möödus u 20 minutit, Oliver jäi küll veidi uimaseks ja rahulikumaks, hakkas isegi nn laulma nagu tal enne und kombeks, aga magama siiski ei jäänud. Aega enam aga polnud, mistõttu panin ta sülest laua peale, et õde saaks kanüüli sisestada. Alguses oli okei, aga kanüüli oli raske sisestada. Lõpuks said ja hakkasid ka mingit ravimit manustama, kuid tekkis punn, mille peale nad ütlesid, et ravim ei lähe edasi, st see koht ei sobinud. Selle aja peale Oliver juba väga nuttis. Siis tuli üks teine õde ja ütles, et proovime peaveeni. Mina hoidsin Oliveri keha, ta juba täitsa paaniliselt nuttis, ja õde proovis siis kanüüli panna. Tundus juba, et saigi, aga kuna Oliveril oli võimalik ikkagi rabeleda, siis läks soon katki. Peale seda sain Oliveri enda sülle, et saaksin teda rahustada. Läks veidi aega ja lõpuks ta enamvähem rahunes. Kanüül oli aga endiselt vaja panna, mis tähendas, et nüüd proovis üks teine õde siis teisele poole peaveeni seda sisestada. Oliver nii-nii nuttis, et ma tahtsin juba isegi pisardama hakata. Minu väike vaene lapseke, niimoodi kiusatakse. Õnneks seekord õnnestus ja ruttu süstiti ühte teist ravimit Propofol, mis ta õnneks päris ruttu magama pani. Natuke aind nuuksus veel. Siis üks õde ütles, et kui nüüd kiiresti minna, siis saab ehk selle rohuga KT tehtud ja narkoosi tegema ei peagi. Kell oli siis 11. Mina läksin enda palatisse, tegin teed ja olin niisama. U 11.20 toodi Oliver juba tagasi ja öeldigi, et narkoosi panema ei pidanud, viimasest ravimist piisas. Seegi hea. Palatis ühendati talle külge seesama andur, mis mõõdab pulssi ja hapnikutaset. See viimane kõikus 85-90% vahel. Alguses öeldi, et las ta magab seda rohtu välja, aga siis hakati teda ikka äratama. Ärkas päris kiiresti ja suht ruttu oli valmis tegudeks. Ronis juba käpukile ja võre najal põlvedele. On ikka pisike totuke. U 45 minutit toibus, siis andsin talle vett juua. See õnneks püsis sees. Ja veidi aja pärast lubati ka süüa anda. Viimasest söömisest oli 6 tundi möödas, seega tegin suurema koguse. Lisaks võisin anda hommikused rohud ka tagantjärgi ära. Sõi isuga ja õnneks ei oksendanud. See aga tähendas, et oli luba koju minna.
Enne kojuminekut tuli veel arst rääkima, et mis edasi saama hakkab. Pühapäeval, 1.10.2023, läheme siis tagasi haiglasse (seekord südamekirurgia osakonda). Oliveri operatsioon on teisipäeval. Luges veel sõnad peale, et haigeks ei tohi jääda, seetõttu püüame end väga hoida. Isegi väljas ei julge käia. :D
Kui muidu mõtlesin, et okei, operatsioon, tean, et on vaja ära teha jne ning mul polnud mingeid erilisi tundeid, siis peale esmaspäeva asi muutus. Veidi hakkasid tulema igasugu mõtteid pähe ja veidi ka kartusi. Väga detailselt mõelda ei taha, et need mõtted mul ei kinnistuks. Veidi selline tundmatu tunne on ja ei tea, mida oodata. Eriti just peale operatsiooni, kuidas tema eest hoolitseda jne. Opitiim võib ju ükskõik kui hea olla, aga iga opp on organismile ikkagi trauma ja iga organism reageerib sellele erinevalt. Tahan lihtsalt loota, et minu väike pätt tuleb sellest kenasti välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar