Heihei
Kätte ongi jõudnud suur ja oluline päev Oliveri (ja meie) elus ehk siis tema operatsioon. Eelnevas postituses juba kirjutasin ka, et kuidas asi alguse sai, seekord keskendun siis päevadele, mis oli enne operatsiooni ja operatsioonipäevale.
Haiglasse tulime pühapäeval, 01.10.2023. Registratuur oli kuni kella 15ni, meie jõudsime kohale u kella 14 paiku. Tuline sisse peamajast ja ma teadsin, et peane minema J korpusesse ehk kardiokirurgia osakonda. Eeldasin et ka registratuur on seal, aga eksiain. Tükk aega otsisime seda registratuuri siin majas, sest peamaja oma oli juba kinni (või polegi pühapäeviti avatud). Infost öeldi, et vana registratuur on lahti. No lõpuks leidsin selle üles ja aeal läks kõik hästi. Tulime osakonda ja siin võttis meid vastu üks tore õde. Küsis, kas isa jääb ka, siis alguses me ei saanud aru, et ta mõtleb haiglasse. Kui saime, siis ütlesime, et meile öeldi, et siin osakonnas ei saa ja sellega oleme ka arvestanud. Õde aga ütles, et kui võimalik, siis nad ikka lasevad ka isal olla, aga võib oleneda ka õest. Ja et toidu eest peaks siis ise hoolitsema, seda ei saa. Veidi hiljem veeretatigi lisavoodi meie palatisse. Jaa siis toodi söök ka. Nii naljakas iga kord selle söögiga siin, kus alguses öeldakse, et ei tea, kas täna enam saab ja siis ikka oleme saanud. Ja no see isa värk ka. Eks siis hiljem peame uurima kuhu ja kui palju me kuskile maksma peame. Odavam ikka, kui hotell. Esimesel päeval suurt midagi polnudki. Kaaluti (koos riiete ja mässuga ja siis võtsime u 150g maha).
Teine päev ehk 02.10.2023 (Oliver sai 10-kuuseks!) oli paras katsumus. Ikka korralikult kiusati teda. Veidi enne kella 8 tuli arst (kardioloog) uurima, et kuidas Oliveril on ja kuidas tal läheb. Siis veidi sain talle süüa anda, kui pidime minema, et saaks UH teha. Seal oli ta nii tubli, näitasin talle YTst videosid ja ta oli rahulik. Järgmisena tehti kohe EKG ära. Sellega läks veidi aega, kuna andurid ei andnud korralikult ühendust. Lõpuks saime selle ka tehrud. Selleks ajaks oli kell juba u 9.30 ja Oliveril tuduaeg peal. Lõpetasin siis tema söötmise, andsin piima ja kussutasin magama, kuna ta oli juba üpris väsinud. Ei läinud üldse kaua, kui tuli õde ja tahtis talle panna tuimastavat kreemi mingitesse kohtadesse, et verevõtmine valutum oleks. Õnneks ta teda üles äratama ei hakanud ikka. 10.40 oli uus koputus ja kutsuti röntgenisse. Vaene Pätu oli aibmnult 45 mintsa magada saanud selleks ajaks. Oeh... mis seal siis ikka, läksime. Seal läks õnneks kiiresti ja sai ilma nututa tehtud. Kui tuppa tagasi jõudsime, siis käisin ütlemas, et Oliver üleval ja saab seda kreemi panna. Pandi kolme kohta, kui õigesti mäletan. Vasak käelaba, parema käe küünarnuki teine pool ja ühele labajalale ka. Kui rohi oli tunnike mõjuda saanud, siis käisin kutsumas ka, kuna kutil hakkas juba tuduaeg tulema. Mingi aja pärast läkski mees temaga siis verd andma ning suhteliselt kohe tuli mu tuppa narkoosiarst, kes selgitas, mis opi ajal saama hakkab. Suht kohe kuulsin ka nuttu ja juba mõtlesin, et oi ei... Aga siis nutt rauges.
Narkoosiarst selgitaski, et Ooiver saab rohtu, mis ta uimaseks teeb ja siis pannakse kanüül, mille kaudu saab narkoosi. Talle pannakse nina kaudu toru kurku, mis on siis hingamise aitamiseks. Lisaks üks kanüül kaelast suurde veresoonde, mille kaudu rohte manustada ja väiksem kanüül ka, lisaks kateeter põide... hoiataski, et kui opitoast tuleb, siis on juhtmeid ja toeuais rohkem, kui teda ennast. Lisaks ütles, et kui ei õnnestu kanüüli käele panna, siis saab alguses maskiga gaasi, et ta magama jääks. Operarsioon on lahtise vereringega, st süda pannakse seisma. Seisma panemiseks aüativad mingit lahust kehasse. Lisaks saab ta lisaverd, kuna masinasse on vaja teatud verekogust ja tal endal piisavalt pole. Mainis ka, et opi ajal keegi meid nö kursis ei hoia, sest muidu nad ei saaks oma tööd teha. Uhh... nii õudne ikka. Minu pisike. :( Varsti saabus ka mees Oliveriga ja narkoosiarst ütles, et eee... ma võin kohe öelda, et Oliver saab gaasi kuna ta nii pontsu ja kanüüli panemine raske. :D Mees ütles ka, et verd ei saadudki kätte. Prooviti kolmest kohast. Ja nuttis sellepärast, et talle ei meeldinud, et teda kinni hoiti, aga muidu see tuomastav kreem oli väga hästi mõjunud. Narkoosiaratile see ei meeldinud, kuna veeniverd oli vaja, et Oliverile lisaveri teha. Ütles ka, et kui ei saa, siis neil võimalus ka homme enne oppi seda võtta, aga siis opiaeg pikeneb. Mis on ka loogiline.
Oeh... mis mulle lisapinget tekitas oli see, et peale lõunat hakkas Oliveril ninast tatti jooksma. See veel puudus... Mainisin narkoosiõele ka ja ta kohe ütles, et kui on äge infektsioon, siis loomulikult oppi teha ei saa. Mul oli eile tunne, et ma lihtsalt murdun selle pinge all ja ma enam ei jaksa. Kaks nädalat juba iga päev pablanud, et ei jääks mina ega Oliver haigeks ja nüüd siis nii. Nutt tahtis peale tulla. Kui narkoosiarst lahkus, siis ütles ka, et uurib, mis plaan õdedel on, et kas proovivad veel. Veidi aja pärast kutsutigi verd andma, aga sedapuhku kuskile alumisele korrusele. Mees läks kabinetti ja kostus nuttu ka. Mul tahtis juba närv üles öelda... Välja tulles ütles, et aind näpuverd võeti. Uhh.... Kui tuppa tagasi saime, siis andsin Oliverile piima ja kussutasin jäkkegi tuttu. Ta oli ise vist nii üleväsinud või siis elevil, aind sahmis voodis ringi. Kui magama jäi, siis lasi mõnuga veisi üle 2 tunni rahulikku und. Vaeseke oli nii-nii vässu. :( Õnneks see oli ka viimane piinamine, kui õhtube vannitamine välja arvata. Ta pole ju harjunud vannis istuma ja ta hakkas kartma ja nii nutma. Proovisin megakiiresti pesu ära teha, pead ei pesnudki, ja siis ruttu vannist välja rätikusse ja sülle. Siin nii loll dušiotsik ka, et alguses tuleb vesi kraanist ja allea auht suure survega jääd dušš tööle. Peale vanni siis kuivatamine, uus mässu, tudukas, piim ja tuttu. Läks ka veidi ikka aega, enne kui tuttu jäi, jällegi kussutamisega. Öösel andsin u 3.30 ajal talle veel igaks juhuks piima, kuna 4 tundi enne oppi süüa ei tohi anda. Kuna ta tavaliselt öösiti 1x ikka sööb, siis ei tahtnud riskida, et ta nt kella 5 ajal seda soovib ja ma teda lohutama pean hakkama.
Opipäeva hommikul ehk 03.10.2023, ärkasin mina veidi peale 7t ja ei läinud kaua, kui ka Oliver end üles ajas. Siis panin uue mässu ja body ja tegime veidi pilte. Kallistasime ja nunnutasime, meea hüpitas. U 7.45 tuli õde ja pani ninna mingit rohtu, mis pidi ta rahulikumaks tegema. Veidi aja pärast tuli ka arst ja küsis, kuidas meil on. Rääkisin talle ka nohust, õnneks ta suhtus okeilt, kuna see oli tõesti pisike. Ütles veel, et see rohi, mis ta sai, see teeb Oliveri veidi nagu purju ja ta võib kohtlaselt ka naeratada. Ei läinudki kaua, kui veisi enne 8.15 meid opituppa kutsuti. Selleks ajaks oli Oliver tõesti veidi nagu purjakil. Mees jäi mind ootama. Mina sai selga käistega kilepõlle, maski ja pähe mütsi ja viisin meie nunnu opituppa. Oijah... seal pidi riided seljast võtma ja siis üks õde ütles, et paneks istuli, aga ma segaduses panin pikali ja Oliver hakkas nii hullult nutma. Mul oli nii kurb olla ja tundsin end nii süüdi. Suht ruttu saigi ta endale maski näole, mis talle ka ei meeldinud, sest pidi ju olema nö hermeetiliselt ja õnneks jäi päris ruttu tuttu. Oeh... raske südamega jätsin ta sinna lauale. Edasi tulime siis mehega palatisse ja nüüd me siin ootame.
Palatisse jõudes murdusin ka ja pisardasin. Esimest korda mõtlesin, et miks küll tema, ta nii nunnu ja tubli ja armas ja naljakas ja... miiiiiiks küll?! Nii ebaaus lihtsalt. :( Mees veel mainis, et ta loodab, et Oliver ikka haige polnud. Mida rohkem ma mõtlen, seda enam olen kindel, et see nohust. Kutt juba mitu päeva pigem viril olnud, ila jookseb ka palju rohkem, kui tavaliselt. Tatt minast vedel ja läbipaistev, köha pole (ainult siis, kui tatt neelust kurku vajub) ja üle ised igemed olid päris paistes. Lisaks kihvakohas paistis üks nurk ka heledam. Eelmiste hammastega oli sama.
Aga nüüd.... kell on 11.27, mis tähendab, et paar tundi vaja veel oodata.
Umbes kell 13.15 tuli Oliveri kardioloog, kes ütles, et operatsioon läks hästi. Kõik, mis taheti teha, seda tehti ja hetkel seis stabiilne. Mainis veel, et läheb veel aega, enne kui kirurg ise meid asjadega kurssi viib. Siiski oli väga hea teada, et operatsioon läbi (sel hetkel oli siis lõpuprotseduurid, nt haava sulgemine jne) ja kõik hästi. Ei läinudki tegelikult palju aega mööda, kui tuli juba kirurg Raili Tagen ja ütles ka, et kõik läks hästi, seis on stabiilne. Ütles, et esimesed 24h on nö kriitilised ja et oleksime valmis, et vaatepilt ei ole nö ilus. Palju juhtmeid jne. Lisaks ütles ka, et paranemine toimub tibusammudel, aga halvaks lähevad asjad äkki. No selline väga loogiline jutt ja meile selles mõttes mitte midagi uut, et me mehega mõlemad suht ratsionaalsed inimesed. Ei arvagi, et üks päev on opp ja teisel päeval juba laps jookseb ringi jne. Enne minemist ütles veel, et Oliver viiakse intensiivi ja nad sätivad ta seal paika ja siis tullakse kutsutakse meid ka. Veidi enne kella 15 saimegi lõpuks oma nunnu juurde. Ütleme nii, et... jah, vaatepilt polnud tore. Oli tõesti palju voolikuid ja ravimeid (lugesin kokku 10 ravimit), aga ma ei ehmatanud sellest ära, olin selleks valmis. Lihtsalt kahju oli enda pisikest sellises seisus näha. Nina kaudu oli tal siis hingamisaparaat pandud. Lisaks oli tal kanüül kaelast, mille kaudu manustatakse ravimeid. Siis oli kanüül ühel vasakul käel, kust võetakse vereproove. Vasaku jala peal oli ka kanüül, seda ma enam ei mäleta, miks... Siis oli põiekateeter. Sellega oli küll see, et iga kord seda nähes, käis endal ka jõnks läbi, sest see tundub nii valus. Pepus oli ka tal toru ja lisaks mõõdeti sealt ka kehatemperatuuri. Haavast tuli kaks toru välja, üks drenaaž hava juurest ja teine oli äkki maksa juurest, mis siis koguneva üleliigse vedeliku välja viib. Ehk siis noh, väga palju toimus korraga. Alguses ei julgenudki teda väga puutuda ja paitada, aga vaikselt ikka. Hiljem viisime talle tema sinise kolli seltsiks ja luti igaks juhuks. Õhtupoole käisime veel vaatamas, õnneks olid väga toredad õed ja ka valvearstid. Natuke räägiti ka sellest, et äkki proovida hingamistoru ära võtta.
Uhh... selline väga emotsioonide- ja sündmusterohke päev siis, mis õnneks lõppes hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar