Teine päev ärkasin suhteliselt vara. Äkki kuskil kella 7 paiku, aga üritasin ikka edasi magada, sest tegelikult on kogu aeg uni. 8.30 toodi hommikusöök, siis ajasin kargu alla ja läksin vetsu. Järsku kuulen, et käiakse otsimas. Teen siis kiiresti ja enne, kui välja jõudsin, koputati juba vetsu uksele. Öeldi, et Oliver viidi isolaatorisse ja saan temaga olla. Lisaks öeldi, et tooksin ka mähkmeid. Ma küsisin, et kas võin enne hommikusöögi ära süüa, siis selle peale ütles intensiiviõde, et ma võtan siis kohe kaasa ja lutipudeli ka. Veidi imelik mulje jäi, et kas nad ei osanud siis minu hommikusöögiga arvestada? Kas nad eeldasid, et na tulen kohe? Ma ju ei osanud sellega arvestada, sest ei teadnud, et ta hommikul vara isolaatorisse ümber tuuakse.
Sõin ja riietusin enamvähem käigu pealt ja tulin Oliveri juurde. Kohe, kui mind nägi, hakkas nutma. Küsisin, kas enne oli ka selline, aga ei olevat olnud. Samas öeldi ka, et öösel polnud ta eriti maganud. Tegelikult juba varem hoiatati, et öö ja päev võib sassi minna. Lisaks ei ole ta ju enam narkoosi all ja järjest vähendatakse rahustit nimega Dexamethason ka.
Kui kohale jõudsin hakkas tipsu nii nutma ja nii nii kahju hakkas. Oleks tahtnud ta sülle krabada ja lohutada, aga ei saanud. Küsisin õelt, kas ta enne ka oli selline, aga ütles, et ei. Mulle toodi siia päris mugav tool, kus sain istuda, aga esialgu pidin ikka päris palju püsti olema, sest nii oli parem teda lohutada ja paitada. Ta oli ikka päris rahutu alguses ja läks tükk aega, kui ta ka veidi magas. Õde ütles veel, et öösel ei olevat ta maganud. Kuna teda endiselt kimbutas nohu, siis sain ka auru teha. Selle ajal kippus ta ka nutma, aga saime selle kenasti tehtud ikka. Siis jõudis kätte ka järgmine söögikord. Kohe, kui ta pudelit nägi, muutus ta rahutuks ja hakkas nutma. Hetkel tohtis ta kõigest 30 ml süüa ja no see oli talle nagu hingata. Ausalt, ta oleks ka pudeli ära söönud, kui aind lasknud oleks. Oli kohe aru saada, et tibu nii näljane. Vahepeal panin lutile glükoosi, see siis veidi rahustas teda. Hiljem tõin talle ka pirnipüreed ning andsin paar lusikatäit. U lõunapaiku sai ka Microlaxi ja ta isegi veidi kakas. Ka mingi puuks tuli ja need pigem head märgid, ma loodan. Kuna ikkagi suur opp ja kehaväline vereringe, siis see võib mõjutada kõiki organeid, k.a soolestikku. Viimase töölehakkamine võib aega võtta ja seal võib ka igast komplikatsioone tekkida. Loodetavasti siiski mitte!
Järgmised toitmised läksid juba veidi kergemini. Loomulikult hakkas ta nutma, kui piim otsa sai, aga leppis suht ruttu ja polnud nii suurt nuttu enam.
Õhtupoole, nii u 17.30 paiku võis see olla, kui tuli öine valvearst vaatama ja rääkima. Tegu oli mehega ja nii, kui Oliver teda nägi, hakkas nutma ja täitsa värisema. :( Enne oli täiesti rahulikult, magas isegi. Appi, kui kurb see oli. Arvasin, et praeguseks suuremad emotsioonid läbi, aga see tõi küll pisara silma. Arst kuulas ja katsus teda ja ega Oliver ei suutnudki väga rahuneda. Arst uuris, et kuidas laps mulle tundub jne, aga natuke raske öelda, kuna pole varem sellises olukorras olnud. Siiski tundub ta reageerivat ja adekvaatne. Vaatab mulle otsa ja jäkgib ümbrust ning inimesi. Arstile tundus sama ja selgitas, et küsib, kuna vahel ollakse peale narkoosi deliiriumis. Seda ei tundunud Oliver talle ka olevat. Küsis ka, kui palju ta kodus sõi ja ütlesin, et keskmiselt nii 600 ml ööpäevas + lisa. Mainisin veel, et need 30 ml läksid ka niuhti tal. Siis arvas, et võib toidukogust ehk tõsta 55 ml peale. Ma loodan, et see ennatlik pole ja kõik läheb ikka hästi.
Mida õhtupoole, seda rahulikum Oliver üldiselt on. Kui muidu tal enamasti lutt kogu aeg suus, siis mingi aeg viskas magades luti ka suust. See juba rohkem tema moodi. :)
Ja egas midagi. Jääme ööd ootama. Loodan, et see pigem rahulik, et saaks ise ka veidi magada. Igatahes olen kõigeks valmis. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar