Esimene päev pärast operatsiooni

 Hei

Teine päev, aga esimene pärast operatsiooni. Ärkasime, sõime ja siis tahtsime minna intensiivi Oliveri vaatama, kuid kohe ei saanudki, sest parasjagu anti vahetust üle ja see oleks vast seganud. Pole hullu.

Juba veidi aja pärast tuldigi ütlema, et nüüd saame minna vaatama. Täna oli üks väga tore õde, kes seletas meile kõik juhtmed ja kanüülid ja asjad lahti. Lisaks oli ta väga toetav ja südamlik ja hoolitses Oliveri eest nii hästi. Kui me sinna jõudsime, siis oli Oliver veidi rahutu. Ma imestasin veidi, sest arvasin, et nad lihtsalt magavad ja noh... ei liiguta sel ajal. Siis see õde ütles, et ei, et nad vahel ikkagi tulevad teadvusele ja siis neid häirivadki need torud ja kanüülid ja lisaks ju kõht ka tühi.

Oliverile tõime seltsi sinise kolli, kes tal tavaliselt tuju ikka rõõmsaks teeb ja tema kaisulapi ka. Ja luti. Alguses ta lutti ei võtnudki, aga hiljem võttis juba ilusti ja rahunes ka, kui kippus rabelema. Paksud sokid sai ka jalga, et need ikka soojas oleks. Õed küsisid, et kas me välja ei taha minna, hoiatasid veel, et nö viimane võimalus. Kui Oliver viidakse isolaatorisse (see on eraldi tuba siin intensiivis), siis peaksin mina temaga põhiliselt ikka olema. Läksimegi siis välja, kuna ma tahtsin endale igaks juhuks osta uued teksad (vanad vajusid alla), sokke (kuna mingil põhjusel kahel kaasavõetud paaril auk tallas juba) ja kui leian, siis ka kindad ja/või müts. Ja äkki leiab Oliverile ka midagi. Lõpuks käisime siis Salvestis, tahtsin veidi püreesid juurde osta ja lõpuks siis Lõunakasse. Alguses oli mõte ka jalutama minna, aga ilm oli tuuline ja veidi tuli vihma ka. Kõigepealt kiire shoping ja siis istusime veidi kohvikus, kus võtsime koogi ja kohvi. Oli ikla veidi imelik väljas olla küll, kui endal laps intensiivis.

Tagasijõudes tulime veel Oliveri juurde nii tunnikeseks ja siis tagasi palatisse. Mees pidi kahjuks koju minema, seega saatsin tema veidi enne kella 18 ära. Edasi sain kokku ühe teise südamelapse emaga, et veidi juttu ajada ja aega viita. Ta nii tore ja kahju, et ta siin juba kaua pidanud olema. Tal laps juba mitu nädalat intensiivis. Veidi peale kella 19 läksin enda palatisse ja siis õde ütles, et intensiiv palus piimapulbri tuua. Viisin siis neile kopsikuga pulbrit.

Intensiivi jõudes ootas mind üllatus, kui nägin, et Oliveril on hapnikutoru eemaldatud (Jei! Väiksed võidud!). Samas aga selgus, et tal siiski on nohu. :( Tema hingamine oli päris vilisev ja raske, nii et kahju oli pisikesest. Jäingi siis veidikeseka tema juurde istuma. Silitasin pead ja kätt ja rahustasin, kui kippus veidi siplema. Uus vahetus tuli ka peale ja no... saan aru, et inimesed erinevad, aga kohe tunda, kes teeb tööd südamega. Ehk siis uus vahetus polnud nii tore. Õnneks õed olid okeid ja ikka sõbralikud, aga nt Oliver rabeles vahepeal päris palju ja keegi polnud minu juures aitamas. Ise hoidsin teda siis nö kinni, et ta endale liiga ei teeks. Vb nad hoidsidki selle pärast eemale, et ma seal olin, no ei tea, aga eelmine õde oli sõbralikum ja toredam. Tuli ka valvearst minuga rääkima ja ütles ka, et lapsel nohu. Küsis, kas enne oppi oli ka. Selgitasin, et jaa, veidi oli, eelmine päev tekkis u lõunast, kord nina tilkus, siis mitte ja et ige oli ka paistes. Ja et ma ei hoidnud seda enda teada, rääkisin narkoosiõele, arstile, veel õele enne oppi... Aga et kuna ige paistes ja ila ka tilkus rohkem, siis arvasime, et hambad. Ja siis ta ütles, et nojah, aga pidi ikka enne juba olema, et ega ta opisaalist seda ei saanud. Thanks, captain Obvious! Jäi mulje nagu ta oleks arvanud, et hoidsin nohu enda teada ja saatsin haige lapse meelega opile. Elunõme. :( 

U kella 21 paiku tulin Oliveri juurest palatisse. Palat oli üksi olles kõle ja vaikne ja külm. Mõtlesin, et lähen varem magama, aga siis jäin tsättima ja ei pannudki tähele, kui kell juba 23.30 oli. Siis mõtlesin küll, et okei, enam küll mingit sarja ei vaata, poleks vast jaksanudki, ja läksin magama.

Päeval mõtlesin veel seda, et ma tegelikult pole üldse närvis või mures. Isegi opi ajal. Jaa, ikka olin mures, et kas kõik läheb hästi, aga halbu mõtteid ligi ei lasknud ja kuidagi oli sisetunne, et kõik läheb hästi. Kõige kurvem hetk ja murdumine oli minu jaoks siis, kui pidin Oliveri opilauale maha jätma. Siis palatis tõesti nutsin. Muidu aga olen pigem rahulik olnud. Samas aga tunnen veidi nn ühiskonna survet, kus eeldatakse, et olen hullult mures, närvis, kurb pisardan... Ja see paneb mõtlema, et kas ma olen siis halb ema? Ei hooli oma lapsest? Muidugi ma tean, et see nii pole, aga sellised mõtted päeval tekkisid.