Hei
Kolmas päev on väga emotsionaalne olnud. Ooiveril lihtsalt ei lasta magada, kogu aeg tahetakse midagi ja siiberdatakse edasi-tagasi. Ta sai päeva peale teha viis und, neist pikim 22 minutit. Iga kord, kui ta magama oli jäänud, tuli keegi midagi asjatama ja tema ärkveloleku aken oleks nagu otsast peale tiksuma hakanud. Õhtul u kella 17 paiku sain ta LÕPUKS magama, oli teinw juba suht sooda, kui valvearst sisse astus ja kõva häälega seletama hakkas. Ise just küsis ka, et kas magab ja ma selgitasin, et jaa ja et tal pole lastud päeval magada. Lõpuks ajas ta siis ikka Oliveri üles, ta hakkas nutma ja siis ütles, et no kui ta juba nutab, siis katsun ka teda. Okkk.....
Lisaks aeti mind totaalselt segadusse söögiga. Iga arst andis erinevat infot. Kõigepealt öeldi, et koguseis tõstavtasa ja targu. Arusaadav. Siis, et toita iga 4 tunni tagant. Järgmine arst ütles, et toita iga 3 tunni tagant ja kogust tõsta. Siis et veidi püreed ka ikka anda. Kolmas arst ütles, et no kui laps ikka tahab, siis süüa anda, tagasi hoidma ei pea. No okei, aga tema soolestik? Räägiti ju, et peale oppi peab selle ka uuesti tööle saama ja et ei tekiks soolesulgust jne. Nii nõme ikka.
Päeva peale tuli siis ka arst ja küsis, et kas last sülle olen võtnud. Ütlesin, et ei. Ja siis, et ikka peab ja paneme. Oeh, see oli nii piinarikas. Rabati Oliver üles, tema ehmus muidugi ja hakkas nutma. Anti mulle suht ropsu sülle ja nägu minu poole. Ma kartsin, et teen haavale liiga kuidagi. Oliver muudkui nuttis, no see oli õudne. Õnneks kaua ei pidanud hoidma. Teine kord oli okeim, kuigi samamoodi nuttis alguses. Seekord lasin ta endale sülle panna. Arvati, et jääb süles magama, aga no ei, ta pole ju sülesmagaja. Mingi 20 mintsa magas, siis ärkas. Veidi oli ebamugav, ma ei julgenud ju ka teda hoida, aga muidu suht hästi läks. Isegi naeratas. Aga see, mis enne ööund ja selle ajal toimuma hakkas... õeh... ma ausalt mõtlesin, et lähen hulluks.
Viimane söök oli kell 21, selle aja peale oli Oliver juba suht sooda ja vässu ja sõi vaevaliselt piima ära. Lisaks tuldi rohtudega ka ja nende siirupite kogus suht suur. Kuidagi saime need ka talle ikka sisse, aga läbi nutu. Kogu aeg taheti, et sülle ka ikka võtaks veel, aga nagu... üksi siis? Nope, jääb ära. Ei hakanud last traumeerima veel õhtul, vaid hakkasin magama panema.
Jäi lõpuks magama ja siis tuli õde askeldama ja pani selle läbivaatuse tule, mis veel peegeldas ka Oliveri suunas. Ma nagu mõtlesin, et jommajjooo. Eelmised õed on suutnud masinate valguses asjatada ikka. Mul ütles närv nii üles. Andis mingit rohtu ja siis võttis analüüse. Ma reaalselt tahtsin karjuda lihtsalt, et jätke rahule ja laske magada. Ma olin väga emotsionaalne ja nutt kippus peale. Ja päris aus olla, siis pisardasingi, eriti, kui lõpuks õde ära läks. Öösel käis korra veel ja samamoodi plaks! tuli põlema. Siis küsisin, et kas tuli hämaramaks ei käi. Vastas, et ei käi ja et saab aru, et on keeruline, aga et nad peavad oma tööd tegema jne. Jaa, loogiline, ma saan ka aru, aga seda saab väikse lapsega natuke inimlikumalt teha. Õnneks jäi Oliver peale seda suht ruttu ikkagi magama ja siis kuni hommikuni oli rahu.
Oeh, see päev oli küll nii raske. Oliverist oli nii kahju, et tal üldse magada ei lastud. Aga nüüd õnneks see läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar