Kuues kuni kaheksas päev pärast operatsiooni + KODUS!

 Heihei

Kuna igapäevaselt enam midagi nii erilist ei juhtu (nö tavaline haiglaelu), siis võtan paar päeva kokkuvõtvalt. Kirjutan seda tagantjärgi ja enam nii täpselt ei mäleta, mis kõik juhtus, aga proovin meenutada, et hiljem ka ikka oleks hea lugeda, kuidas kõik oli.

Mees läks pühapäeva õhtupoole koju ära. Kahjuks jäi ta haigeks, aga loodan, et saab ruttu terveks.

Esmaspäeval, 09.10.2023, oli järgmine märgiline päev ehk Oliver sai lahti sellest kobakast südamestimulaatori puldist, mis tal juhtmetega küljes oli. See tegi asja veidi paremaks, kuna nüüd sai teda paremini vajadusel sülle võtta, samuti sai ta vabamalt oma voodis ringi keerutada, kuna ei pidanud juhtmeid jälgima. Jaaa polnud ohtu, et ta seda pulti käppima oleks tahtnud minna. Sellel oli küll lukk peal, aga no kobamisi võib ju kõike juhtuda ja see veel puudus, et ta endale kogemata mingi särtsu laseb. Kuigi tõele au andes ma ei tea, kas see oleks olnud võimalik. Järgi ka proovima ei hakanud. Päris lahti ta sellest stimulaatorist veel siiski ei saanud ehk siis peenikesed juhtmed, mis tal südame küljes olid, jäid veel külge. Igaks juhuks. Oliver oli väga tubli, ei nutnud õdesid nähes. Veidi vajus näost ära, kui protseduurituppa läksime, aga proovisin ise olla rõõmus ja noh.. meie päästja on ka YT, kus talle siis Lolalat või Hey Beari vms näitan.

Lisaks mainis arst, et kui kõik nüüd jääb hästi, siis võiks isegi kolmapäeval koju saada! Mul seekord kuidagi imelik selle haiglasolekuga, et ma pole oodanud seda kojusaamist, kuidagi rahu teinud, et läheb nii kaua, kui läheb. Lisaks ju öeldi ka enne oppi, et u kaks nädalat ja hetkel alles nädal möödas. Kuigi ma ise vaikselt mõtlesin küll, et kui kõik hästi, äkki saab ka varem. Kahjuks aga on mees haige ja siis pakkus arst, et äkki siis neljapäeval, saab mees end veel ravida. Olin sellega nõus. Vahepeal üks päev võib palju muuta. Küsisin arstilt ka CRP näidu kohta, mis Oliveril näitas 10. Ta ütles, et see on peale operatsiooni tavaline ja et lapsed siin ka 50 näiduga koju läinud. Hiljem veel kommenteeris, et läks igaks juhuks kontrollima ja ütles ka, et see näit on nii pisike, aga igaks juhuks tehakse enne kojuminekut veel üks vereproov, et vaadata, kas see on langenud. Ühe teise näidu kohta küsisin ka, mis oli tehtud ja Google otsing näitas, et seotud südamehaigustega. Selle peale ütles arst, et tegelikult lastel ei olegi sellel referentsväärtust ja eriti fallot tüüpi rikke puhul see tegelikult midagi ei näita. Nii et võime selle tähelepanuta jätta. Jee! Oliveril on veel nohu ja köha. Tegin hommikul veel auru ja siis läks röga hästi lahti. Arst tuletas meelde, et lastel peab vaatama, et laps röga jõuaks ära köhida. Ups! Hea ema ikka, et sellise asja ära unustasin. Igatahes järgmise auru tegingi alles õhtul, kuna tal oli röga hästi lahti ja vahepeal oli aru saada, et raske isegi köhida. Nohu proovisin ka tõmmata, aga no see suslik ei lase absoluutselt. Äkki kodus selle elektrilisega on veidi parem.

Teisipäeval, 10.10.2023, tuli ka hommikul vara juba Köbas meie juurde. Ta enamasti tuligi kell 8 või veidi läbi, tõenäoliselt siis enne tema enda vastuvõttude algust. Igaljuhul ma olin WC-s ja sättisin end, kui järsku kuulen, et Oliver nutab. Jooksin siis välja ja siis hea, et ei karjatanud, kui nägin arsti nurgas seismas. :D Nii vaikselt tuli palatisse. Ütles ka, et ta juba tükk aega seisab siin, et tema Oliveri nutma ei ajanud, aga ma arvan küll, et kui kutt teda nägi, siis hakkas nutma. Aga polnud hullu, ta rhaunes ruttu ja siis oli suht sõbralik arstiga. Tegi Oliverile pisikese UH, et näha ega kuskile vedelikke tekkinud ei ole. Õnneks ei olnud, mis on väga hea. Ja kopsude üleval olev vedelik on ka ära läinud. Huh! Positiivne. Mainis, et laseb nüüd eemaldada ka need juhtmed (elektroodid?), mis siis südameni lähevad. Uhh, seda veidike kardan.

Päeva peale kutsutigi meid siis protseduuridetuppa, et neid juhtmed eemaldada. Ma juba eeldasin, et see võib tulla valis ja nuturohke. Kõigepealt võeti muud plaastrid ära ja siis lõpuks jõuti nende juhtmeteni. Need olid hästi peenikesed juhtmed ja ühe õmblusega ka naha küljes. Õmbluse said nad naksti ära, aga kui esimest tõmbama hakkasid, siis see jäi nagu kinni ja Oliver hakkas juba veidi nutma. Õde ka ütles, et ta ei julge ise edasi tõmmata ja äkki peaks kirurgi kutsuma. Enne veel proovisid teist tõmmata, see oli ka tõenäoliselt veidi ebameeldiv, sest Oliver hakkas nutma, aga ma arvan, et tal valus polnud või kui, siis veidi. Kui üks oli võetud, võtsin Oliveri sülle, et teda lohutada. Veidi aja pärast tuli üks noos meesarst sisse (olin teda varem näinud, aga kokku polnud puutunud), kes ka ütles, et peab nõu kirurgiga, aga siis tuli tagasi ja ütles, et kõik peaks olema okei ja see peaks ikka välja tulema. Ütles, et Oliver võib mu sülle jääda ja hakkas seda tasakesti sikutama. No... see tundus niiii valus, aga Oliver oli tubli. Veidi ikka nuttis, arvan, et tal oli veidi valus või ebamugav ikka, sest see tundus päris tugevasti kinni olevat. Ma lausa tundsin seda sikutust, aga õnneks paari sekundiga tuli see siiski välja. Huh! Läbi! Veidi veel nuttu ja oligi kõik! Juhtme ja kanüülivabad lõpuks! Pandi veel plaaster nende aukude peale ja võisime minna palatisse. 

Mees muudkui muretseb, et nakatab Oliveri, aga ma arvan, et ta pole enam nakkav kuna ta päris mitu päeva juba haige. Ja vb saigi selle viiruse üldse Oliverilt, ega sedagi ei tea. Proovin talle seda küll öelda, aga no ei saa aru. Vahepeal ajab nii vihale, et miks on vaja nii negatiivne olla kogu aeg. Tunnen vahel, et ma ei jaksa kõigi eest olla kogu aeg positiivne ja tahaks lihtsalt kuskile urgu pugeda ja olla veidi aega. :( Jaks hakkab otsa saama.

Kolmapäeval, 11.10.2023, oli mul juba veidi tüdimust tunda. Oliver ka veidi jorras ja ei jäänud magama ja no närv ütles üles. Hommikul pidin ta ka esimesest uinakust pmst üles ajama, kuna käisime vereproovi andmas. See oli nii naljakas. Üks võtjatest vist oli algaja või ma ei saanudki aru. Teine küsis, et kas tahab ise võtta ja ta nagu kartis isegi alguses. Oliver õnneks oli väga tubli, näitasin talle mänguasja ja püüdsin tal tuju hea hoida, et nutma ei hakkaks. Õnnestus! Samas polnud ma kindel, kas kogu veri saadi ikka õigesti kätte, kuna nad ise ka seal kahtlesid. :D Õnneks hiljem olid vereproovi vastused olemas ja CRP oli 3 (jee!) ja hemogramm oli ka korras. Huh! Mul ikka hinges oli/on kogu aeg väike värin, et miski läheb veel halvasti. Ma tean, et ei tohiks nii mõelda ja ma proovingi mitte sellele hullult mõelda, aga vahel natuke siiski. Ei saa sinna midagi parata ka.

Neljapäeval, 12.10.2023, saime lõpuks koju! Jee. Mees suutis hommikul veidi juba närvi ajada, kui sain aru, et ta jälle ei jõuab suht hilja. Hommikul tegi arst Oliverile veel UH, et olla kindel, et kõik on korras ja ega kuskile vedelikku kogunenud pole. Õnneks oli! Mingi aeg käis veel üks õde ja ütles, et Oliveri haavalt tuleks need stripid eemaldada. Ma veidi üllatusin, kuna mingi eelmine päev oli teiste õdedega jutt, et teen seda ise kodus. Ta ütles, et tavaliselt võetakse need haiglas, aga helistab arstile ja uurib, kas see on okei, kui need jätta. Õnneks arst oli nõus. Pealelõunal jõudis ka mees kohale ja oeh... arvasin, et see kojusõit võiks olla tore ja lõbus, aga tegelikkuses oli see suht piinarikas. Ma saan sellest aru, et ta kandis maski, aga ta ei julgenud isegi väga Oliveri juures olla. Ehk siis ma pidin veidi veel asju pakkima, vahepeal joriseva Oliveriga tegelema ja siis viskaski katuse pealt. Ma kuidagi nii solvusin või sain vihaseks või ma ei teagi. Pettumuse tunne oli, et ma endiselt pean ikka kõike üksi tegema. Lõpuks sai kõik kokku pandud, Oliveri ja ennast ka riietatud ja hakkasime tulema. Kuna mees mainis, et ta oleks tulles vahepeal magama jäänud, siis pakkusin, et ma sõidan ise tagasi. Ma eeldasin, et ta istub siis lapse juurde taha, et vajadusel tema muredega tegeleda või süüa anda, aga eiii. Ta ikka nii kardab, et nakatab last ja istus ette. No okei siis, eks teeme siis vajadusel 100 peatust tee peal. Ma olin suht vihane roolis olles ja ja ei rääkinud mehega alguses sõnakestki, kui just vaja polnud. Ja lõpuks pidimegi mitu korda peatuma. Aga lõpuks saime koju ka.

Kodus oli Oliver veidi rahutu ja jonn. Ehk oli tal kodus veidi harjumatu olla, võib-olla tegi veel haav liiga, ei tea. Võib-olla oli üldväsimus. Nuttis enda kohta palju, aga kui mõtlema hakkasin, siis oli ta viimasel päeval haiglas ka jonnisem. Kuna tal see üks hakkas ikka tuli, siis äkki sellest.

Järgmisel päeval oli tal juba veidi parem tuju ja asjatas mööda elamist ringi. Natuke oli veel jonnisem, aga ütleks, et täitsa okei. Ka endal oli ausaltöeldes veidi harjumatu kodus olla. Polekski nagu olnud kodus, vaid kuskil võõras kohas. Mul läks samamoodi 1-2 päeva kohanemiseks, mis siis veel pisikesest rääkida.

Endiselt uskumatu, kuidas Oliver kõigest taastunud on! Ma arvasin, et tuleme koju ja pean hakkama veel haava puhastama ja plaasterdama, aga ei... Lihtsalt uskumatu. Mul on nii-nii hea meel, et kõik nii hästi läks, kuigi hinges on kogu aeg kartus, et kust see pauk nüüd tuleb. Loodan, et ikka ei tule!

Oliver on nii-nii tubli ja ma olen tema üle väga uhke! :)

Neljas päev pärast operatsiooni

First things first - me oleme tavapalatiiis! 

Öö oli suhteliselt okei, magas ilusti, korra ärkas. 

Hommik oli suhteliselt rahulik. Räägiti oma palatisse saamisest. Ei kujutanid ette, kuidas see nende kanüülide ja juhtmete saatel toimuda võiks.

Võeti kõigepealt ära käe pealt kanüül, mille kaudu analüüse võeti. Edasi vahetati kõhu peal haavaplaaster. Uhh, see haav on nii pikk. Eriti haava ennast ei näinud, kuna nn klipid olid peal. Näitasin YTst Hey Bear Sensoryt ja Oliver ei nutnud. Edasi võeti ära kanüül paremalt jalalabalt. Siis liiguti kaelakanüüli juurde. See oli pisikese õmblusega ja sain aru, et õel oli päris keeruline seda võtta, kuna õmblus oli liiga pisike. Lõpuks sai tehtud. Oliver kippus juba nutma. Järgmisena võeti põiekateeter. Uhh, see käis kiiresti, aga ega Oliverile ei meeldinud ja tuli juba päris suur nutt. Sellega aga oli kõik ebavajalik eemaldatud. Alles jäi veel südamestimulaator, mis vajaduse korral annab südamele väikse särtsu, kui löökide sagedus alla 90 läheb. Nüüd tundus juba parem. Veidi on tüptu see kobakas, aga seis ikkagi tunduvalt parem, kui siis, kui juhtmeid oli 10+ tükki.

U kell 11 saime siis oma palatisse tagasi ja siia tõin Oliveri süles. Ma arvan, et olime vb 10 mintsa toas olnud, kui ta end juba kõhuli keerata tahtis. Vist ehmatas ise ka ära ja hakkas nutma, tal hetkel südamestimulaator ja juhtmed kõhul, et see vist segas. Mina aga olin nõutu, et kuidas krt ma ta tagasi selili saan. Kaenla alt ju tõsta ei tohi. Kuidagi ta igatahes sain. Enne, kui ta magama jäi, suutis ta ühe korra veel kõhuli keerata. On ikka totuke. See muidu keelatud pole, aga eks tal ikka harjunatu veidi. Ja LÕPUKS sai ta korralikult magada! Nii hea rahulik ja vaikne oli siin palatis. Vahepeal toodi süüa ainult ja veidi peale kella 13 käidi ka rohtu panemas. Üks kanüül talle vasakule jalalabale veel jäi.

Täna on ta suht tema ise juba. Aktiivne, mängib, naerab. 

Veidi kartsin, et temast saab lutisõltlane, kuna intensiivis oli see tal suht kogu aeg suus, aga hetkel õnneks tundub, et ei.

Multasid näeb küll suht palju, aga eks sellega tegeleb siis, kui kodus oleme.

Kolmas päev pärast operatsiooni

 Hei

Kolmas päev on väga emotsionaalne olnud. Ooiveril lihtsalt ei lasta magada, kogu aeg tahetakse midagi ja siiberdatakse edasi-tagasi. Ta sai päeva peale teha viis und, neist pikim 22 minutit. Iga kord, kui ta magama oli jäänud, tuli keegi midagi asjatama ja tema ärkveloleku aken oleks nagu otsast peale tiksuma hakanud. Õhtul u kella 17 paiku sain ta LÕPUKS magama, oli teinw juba suht sooda, kui valvearst sisse astus ja kõva häälega seletama hakkas. Ise just küsis ka, et kas magab ja ma selgitasin, et jaa ja et tal pole lastud päeval magada. Lõpuks ajas ta siis ikka Oliveri üles, ta hakkas nutma ja siis ütles, et no kui ta juba nutab, siis katsun ka teda. Okkk.....

Lisaks aeti mind totaalselt segadusse söögiga. Iga arst andis erinevat infot. Kõigepealt öeldi, et koguseis tõstavtasa ja targu. Arusaadav. Siis, et toita iga 4 tunni tagant. Järgmine arst ütles, et toita iga 3 tunni tagant ja kogust tõsta. Siis et veidi püreed ka ikka anda. Kolmas arst ütles, et no kui laps ikka tahab, siis süüa anda, tagasi hoidma ei pea. No okei, aga tema soolestik? Räägiti ju, et peale oppi peab selle ka uuesti tööle saama ja et ei tekiks soolesulgust jne. Nii nõme ikka.

Päeva peale tuli siis ka arst ja küsis, et kas last sülle olen võtnud. Ütlesin, et ei. Ja siis, et ikka peab ja paneme. Oeh, see oli nii piinarikas. Rabati Oliver üles, tema ehmus muidugi ja hakkas nutma. Anti mulle suht ropsu sülle ja nägu minu poole. Ma kartsin, et teen haavale liiga kuidagi. Oliver muudkui nuttis, no see oli õudne. Õnneks kaua ei pidanud hoidma. Teine kord oli okeim, kuigi samamoodi nuttis alguses. Seekord lasin ta endale sülle panna. Arvati, et jääb süles magama, aga no ei, ta pole ju sülesmagaja. Mingi 20 mintsa magas, siis ärkas. Veidi oli ebamugav, ma ei julgenud ju ka teda hoida, aga muidu suht hästi läks. Isegi naeratas. Aga see, mis enne ööund ja selle ajal toimuma hakkas... õeh... ma ausalt mõtlesin, et lähen hulluks.

Viimane söök oli kell 21, selle aja peale oli Oliver juba suht sooda ja vässu ja sõi vaevaliselt piima ära. Lisaks tuldi rohtudega ka ja nende siirupite kogus suht suur. Kuidagi saime need ka talle ikka sisse, aga läbi nutu. Kogu aeg taheti, et sülle ka ikka võtaks veel, aga nagu... üksi siis? Nope, jääb ära. Ei hakanud last traumeerima veel õhtul, vaid hakkasin magama panema.

Jäi lõpuks magama ja siis tuli õde askeldama ja pani selle läbivaatuse tule, mis veel peegeldas ka Oliveri suunas. Ma nagu mõtlesin, et jommajjooo. Eelmised õed on suutnud masinate valguses asjatada ikka. Mul ütles närv nii üles. Andis mingit rohtu ja siis võttis analüüse. Ma reaalselt tahtsin karjuda lihtsalt, et jätke rahule ja laske magada. Ma olin väga emotsionaalne ja nutt kippus peale. Ja päris aus olla, siis pisardasingi, eriti, kui lõpuks õde ära läks. Öösel käis korra veel ja samamoodi plaks! tuli põlema. Siis küsisin, et kas tuli hämaramaks ei käi. Vastas, et ei käi ja et saab aru, et on keeruline, aga et nad peavad oma tööd tegema jne. Jaa, loogiline, ma saan ka aru, aga seda saab väikse lapsega natuke inimlikumalt teha. Õnneks jäi Oliver peale seda suht ruttu ikkagi magama ja siis kuni hommikuni oli rahu.

Oeh, see päev oli küll nii raske. Oliverist oli nii kahju, et tal üldse magada ei lastud. Aga nüüd õnneks see läbi.

Teine päev pärast operatsiooni

 Teine päev ärkasin suhteliselt vara. Äkki kuskil kella 7 paiku, aga üritasin ikka edasi magada, sest tegelikult on kogu aeg uni. 8.30 toodi hommikusöök, siis ajasin kargu alla ja läksin vetsu. Järsku kuulen, et käiakse otsimas. Teen siis kiiresti ja enne, kui välja jõudsin, koputati juba vetsu uksele. Öeldi, et Oliver viidi isolaatorisse ja saan temaga olla. Lisaks öeldi, et tooksin ka mähkmeid. Ma küsisin, et kas võin enne hommikusöögi ära süüa, siis selle peale ütles intensiiviõde, et ma võtan siis kohe kaasa ja lutipudeli ka. Veidi imelik mulje jäi, et kas nad ei osanud siis minu hommikusöögiga arvestada? Kas nad eeldasid, et na tulen kohe? Ma ju ei osanud sellega arvestada, sest ei teadnud, et ta hommikul vara isolaatorisse ümber tuuakse.

Sõin ja riietusin enamvähem käigu pealt ja tulin Oliveri juurde. Kohe, kui mind nägi, hakkas nutma. Küsisin, kas enne oli ka selline, aga ei olevat olnud. Samas öeldi ka, et öösel polnud ta eriti maganud. Tegelikult juba varem hoiatati, et öö ja päev võib sassi minna. Lisaks ei ole ta ju enam narkoosi all ja järjest vähendatakse rahustit nimega Dexamethason ka.

Kui kohale jõudsin hakkas tipsu nii nutma ja nii nii kahju hakkas. Oleks tahtnud ta sülle krabada ja lohutada, aga ei saanud. Küsisin õelt, kas ta enne ka oli selline, aga ütles, et ei. Mulle toodi siia päris mugav tool, kus sain istuda, aga esialgu pidin ikka päris palju püsti olema, sest nii oli parem teda lohutada ja paitada. Ta oli ikka päris rahutu alguses ja läks tükk aega, kui ta ka veidi magas. Õde ütles veel, et öösel ei olevat ta maganud. Kuna teda endiselt kimbutas nohu, siis sain ka auru teha. Selle ajal kippus ta ka nutma, aga saime selle kenasti tehtud ikka. Siis jõudis kätte ka järgmine söögikord. Kohe, kui ta pudelit nägi, muutus ta rahutuks ja hakkas nutma. Hetkel tohtis ta kõigest 30 ml süüa ja no see oli talle nagu hingata. Ausalt, ta oleks ka pudeli ära söönud, kui aind lasknud oleks. Oli kohe aru saada, et tibu nii näljane. Vahepeal panin lutile glükoosi, see siis veidi rahustas teda. Hiljem tõin talle ka pirnipüreed ning andsin paar lusikatäit. U lõunapaiku sai ka Microlaxi ja ta isegi veidi kakas. Ka mingi puuks tuli ja need pigem head märgid, ma loodan. Kuna ikkagi suur opp ja kehaväline vereringe, siis see võib mõjutada kõiki organeid, k.a soolestikku. Viimase töölehakkamine võib aega võtta ja seal võib ka igast komplikatsioone tekkida. Loodetavasti siiski mitte!

Järgmised toitmised läksid juba veidi kergemini. Loomulikult hakkas ta nutma, kui piim otsa sai, aga leppis suht ruttu ja polnud nii suurt nuttu enam. 

Õhtupoole, nii u 17.30 paiku võis see olla, kui tuli öine valvearst vaatama ja rääkima. Tegu oli mehega ja nii, kui Oliver teda nägi, hakkas nutma ja täitsa värisema. :( Enne oli täiesti rahulikult, magas isegi. Appi, kui kurb see oli. Arvasin, et praeguseks suuremad emotsioonid läbi, aga see tõi küll pisara silma. Arst kuulas ja katsus teda ja ega Oliver ei suutnudki väga rahuneda. Arst uuris, et kuidas laps mulle tundub jne, aga natuke raske öelda, kuna pole varem sellises olukorras olnud. Siiski tundub ta reageerivat ja adekvaatne. Vaatab mulle otsa ja jäkgib ümbrust ning inimesi. Arstile tundus sama ja selgitas, et küsib, kuna vahel ollakse peale narkoosi deliiriumis. Seda ei tundunud Oliver talle ka olevat. Küsis ka, kui palju ta kodus sõi ja ütlesin, et keskmiselt nii 600 ml ööpäevas + lisa. Mainisin veel, et need 30 ml läksid ka niuhti tal. Siis arvas, et võib toidukogust ehk tõsta 55 ml peale. Ma loodan, et see ennatlik pole ja kõik läheb ikka hästi.

Mida õhtupoole, seda rahulikum Oliver üldiselt on. Kui muidu tal enamasti lutt kogu aeg suus, siis mingi aeg viskas magades luti ka suust. See juba rohkem tema moodi. :)

Ja egas midagi. Jääme ööd ootama. Loodan, et see pigem rahulik, et saaks ise ka veidi magada. Igatahes olen kõigeks valmis. :)

Esimene päev pärast operatsiooni

 Hei

Teine päev, aga esimene pärast operatsiooni. Ärkasime, sõime ja siis tahtsime minna intensiivi Oliveri vaatama, kuid kohe ei saanudki, sest parasjagu anti vahetust üle ja see oleks vast seganud. Pole hullu.

Juba veidi aja pärast tuldigi ütlema, et nüüd saame minna vaatama. Täna oli üks väga tore õde, kes seletas meile kõik juhtmed ja kanüülid ja asjad lahti. Lisaks oli ta väga toetav ja südamlik ja hoolitses Oliveri eest nii hästi. Kui me sinna jõudsime, siis oli Oliver veidi rahutu. Ma imestasin veidi, sest arvasin, et nad lihtsalt magavad ja noh... ei liiguta sel ajal. Siis see õde ütles, et ei, et nad vahel ikkagi tulevad teadvusele ja siis neid häirivadki need torud ja kanüülid ja lisaks ju kõht ka tühi.

Oliverile tõime seltsi sinise kolli, kes tal tavaliselt tuju ikka rõõmsaks teeb ja tema kaisulapi ka. Ja luti. Alguses ta lutti ei võtnudki, aga hiljem võttis juba ilusti ja rahunes ka, kui kippus rabelema. Paksud sokid sai ka jalga, et need ikka soojas oleks. Õed küsisid, et kas me välja ei taha minna, hoiatasid veel, et nö viimane võimalus. Kui Oliver viidakse isolaatorisse (see on eraldi tuba siin intensiivis), siis peaksin mina temaga põhiliselt ikka olema. Läksimegi siis välja, kuna ma tahtsin endale igaks juhuks osta uued teksad (vanad vajusid alla), sokke (kuna mingil põhjusel kahel kaasavõetud paaril auk tallas juba) ja kui leian, siis ka kindad ja/või müts. Ja äkki leiab Oliverile ka midagi. Lõpuks käisime siis Salvestis, tahtsin veidi püreesid juurde osta ja lõpuks siis Lõunakasse. Alguses oli mõte ka jalutama minna, aga ilm oli tuuline ja veidi tuli vihma ka. Kõigepealt kiire shoping ja siis istusime veidi kohvikus, kus võtsime koogi ja kohvi. Oli ikla veidi imelik väljas olla küll, kui endal laps intensiivis.

Tagasijõudes tulime veel Oliveri juurde nii tunnikeseks ja siis tagasi palatisse. Mees pidi kahjuks koju minema, seega saatsin tema veidi enne kella 18 ära. Edasi sain kokku ühe teise südamelapse emaga, et veidi juttu ajada ja aega viita. Ta nii tore ja kahju, et ta siin juba kaua pidanud olema. Tal laps juba mitu nädalat intensiivis. Veidi peale kella 19 läksin enda palatisse ja siis õde ütles, et intensiiv palus piimapulbri tuua. Viisin siis neile kopsikuga pulbrit.

Intensiivi jõudes ootas mind üllatus, kui nägin, et Oliveril on hapnikutoru eemaldatud (Jei! Väiksed võidud!). Samas aga selgus, et tal siiski on nohu. :( Tema hingamine oli päris vilisev ja raske, nii et kahju oli pisikesest. Jäingi siis veidikeseka tema juurde istuma. Silitasin pead ja kätt ja rahustasin, kui kippus veidi siplema. Uus vahetus tuli ka peale ja no... saan aru, et inimesed erinevad, aga kohe tunda, kes teeb tööd südamega. Ehk siis uus vahetus polnud nii tore. Õnneks õed olid okeid ja ikka sõbralikud, aga nt Oliver rabeles vahepeal päris palju ja keegi polnud minu juures aitamas. Ise hoidsin teda siis nö kinni, et ta endale liiga ei teeks. Vb nad hoidsidki selle pärast eemale, et ma seal olin, no ei tea, aga eelmine õde oli sõbralikum ja toredam. Tuli ka valvearst minuga rääkima ja ütles ka, et lapsel nohu. Küsis, kas enne oppi oli ka. Selgitasin, et jaa, veidi oli, eelmine päev tekkis u lõunast, kord nina tilkus, siis mitte ja et ige oli ka paistes. Ja et ma ei hoidnud seda enda teada, rääkisin narkoosiõele, arstile, veel õele enne oppi... Aga et kuna ige paistes ja ila ka tilkus rohkem, siis arvasime, et hambad. Ja siis ta ütles, et nojah, aga pidi ikka enne juba olema, et ega ta opisaalist seda ei saanud. Thanks, captain Obvious! Jäi mulje nagu ta oleks arvanud, et hoidsin nohu enda teada ja saatsin haige lapse meelega opile. Elunõme. :( 

U kella 21 paiku tulin Oliveri juurest palatisse. Palat oli üksi olles kõle ja vaikne ja külm. Mõtlesin, et lähen varem magama, aga siis jäin tsättima ja ei pannudki tähele, kui kell juba 23.30 oli. Siis mõtlesin küll, et okei, enam küll mingit sarja ei vaata, poleks vast jaksanudki, ja läksin magama.

Päeval mõtlesin veel seda, et ma tegelikult pole üldse närvis või mures. Isegi opi ajal. Jaa, ikka olin mures, et kas kõik läheb hästi, aga halbu mõtteid ligi ei lasknud ja kuidagi oli sisetunne, et kõik läheb hästi. Kõige kurvem hetk ja murdumine oli minu jaoks siis, kui pidin Oliveri opilauale maha jätma. Siis palatis tõesti nutsin. Muidu aga olen pigem rahulik olnud. Samas aga tunnen veidi nn ühiskonna survet, kus eeldatakse, et olen hullult mures, närvis, kurb pisardan... Ja see paneb mõtlema, et kas ma olen siis halb ema? Ei hooli oma lapsest? Muidugi ma tean, et see nii pole, aga sellised mõtted päeval tekkisid.

Oliveri operatsioon ja sellele eelnenud päevad

 Heihei

Kätte ongi jõudnud suur ja oluline päev Oliveri (ja meie) elus ehk siis tema operatsioon. Eelnevas postituses juba kirjutasin ka, et kuidas asi alguse sai, seekord keskendun siis päevadele, mis oli enne operatsiooni ja operatsioonipäevale.

Haiglasse tulime pühapäeval, 01.10.2023. Registratuur oli kuni kella 15ni, meie jõudsime kohale u kella 14 paiku. Tuline sisse peamajast ja ma teadsin, et peane minema J korpusesse ehk kardiokirurgia osakonda. Eeldasin et ka registratuur on seal, aga eksiain. Tükk aega otsisime seda registratuuri siin majas, sest peamaja oma oli juba kinni (või polegi pühapäeviti avatud). Infost öeldi, et vana registratuur on lahti. No lõpuks leidsin selle üles ja aeal läks kõik hästi. Tulime osakonda ja siin võttis meid vastu üks tore õde. Küsis, kas isa jääb ka, siis alguses me ei saanud aru, et ta mõtleb haiglasse. Kui saime, siis ütlesime, et meile öeldi, et siin osakonnas ei saa  ja sellega oleme ka arvestanud. Õde aga ütles, et kui võimalik, siis nad ikka lasevad ka isal olla, aga võib oleneda ka õest. Ja et toidu eest peaks siis ise hoolitsema, seda ei saa. Veidi hiljem veeretatigi lisavoodi meie palatisse. Jaa siis toodi söök ka. Nii naljakas iga kord selle söögiga siin, kus alguses öeldakse, et ei tea, kas täna enam saab ja siis ikka oleme saanud. Ja no see isa värk ka. Eks siis hiljem peame uurima kuhu ja kui palju me kuskile maksma peame. Odavam ikka, kui hotell. Esimesel päeval suurt midagi polnudki. Kaaluti (koos riiete ja mässuga ja siis võtsime u 150g maha). 

Teine päev ehk 02.10.2023 (Oliver sai 10-kuuseks!) oli paras katsumus. Ikka korralikult kiusati teda. Veidi enne kella 8 tuli arst (kardioloog) uurima, et kuidas Oliveril on ja kuidas tal läheb. Siis veidi sain talle süüa anda, kui pidime minema, et saaks UH teha. Seal oli ta nii tubli, näitasin talle YTst videosid ja ta oli rahulik. Järgmisena tehti kohe EKG ära. Sellega läks veidi aega, kuna andurid ei andnud korralikult ühendust. Lõpuks saime selle ka tehrud. Selleks ajaks oli kell juba u 9.30 ja Oliveril tuduaeg peal. Lõpetasin siis tema söötmise, andsin piima ja kussutasin magama, kuna ta oli juba üpris väsinud. Ei läinud üldse kaua, kui tuli õde ja tahtis talle panna tuimastavat kreemi mingitesse kohtadesse, et verevõtmine valutum oleks. Õnneks ta teda üles äratama ei hakanud ikka. 10.40 oli uus koputus ja kutsuti röntgenisse. Vaene Pätu oli aibmnult 45 mintsa magada saanud selleks ajaks. Oeh... mis seal siis ikka, läksime. Seal läks õnneks kiiresti ja sai ilma nututa tehtud. Kui tuppa tagasi jõudsime, siis käisin ütlemas, et Oliver üleval ja saab seda kreemi panna. Pandi kolme kohta, kui õigesti mäletan. Vasak käelaba, parema käe küünarnuki teine pool ja ühele labajalale ka. Kui rohi oli tunnike mõjuda saanud, siis käisin kutsumas ka, kuna kutil hakkas juba tuduaeg tulema. Mingi aja pärast läkski mees temaga siis verd andma ning suhteliselt kohe tuli mu tuppa narkoosiarst, kes selgitas, mis opi ajal saama hakkab. Suht kohe kuulsin ka nuttu ja juba mõtlesin, et oi ei... Aga siis nutt rauges.

Narkoosiarst selgitaski, et Ooiver saab rohtu, mis ta uimaseks teeb ja siis pannakse kanüül, mille kaudu saab narkoosi. Talle pannakse nina kaudu toru kurku, mis on siis hingamise aitamiseks. Lisaks üks kanüül kaelast suurde veresoonde, mille kaudu rohte manustada ja väiksem kanüül ka, lisaks kateeter põide... hoiataski, et kui opitoast tuleb, siis on juhtmeid ja toeuais rohkem, kui teda ennast. Lisaks ütles, et kui ei õnnestu kanüüli käele panna, siis saab alguses maskiga gaasi, et ta magama jääks. Operarsioon on lahtise vereringega, st süda pannakse seisma. Seisma panemiseks aüativad mingit lahust kehasse. Lisaks saab ta lisaverd, kuna masinasse on vaja teatud verekogust ja tal endal piisavalt pole. Mainis ka, et opi ajal keegi meid nö kursis ei hoia, sest muidu nad ei saaks oma tööd teha. Uhh... nii õudne ikka. Minu pisike. :( Varsti saabus ka mees Oliveriga ja narkoosiarst ütles, et eee... ma võin kohe öelda, et Oliver saab gaasi kuna ta nii pontsu ja kanüüli panemine raske. :D Mees ütles ka, et verd ei saadudki kätte. Prooviti kolmest kohast. Ja nuttis sellepärast, et talle ei meeldinud, et teda kinni hoiti, aga muidu see tuomastav kreem oli väga hästi mõjunud. Narkoosiaratile see ei meeldinud, kuna veeniverd oli vaja, et Oliverile lisaveri teha. Ütles ka, et kui ei saa, siis neil võimalus ka homme enne oppi seda võtta, aga siis opiaeg pikeneb. Mis on ka loogiline.

Oeh... mis mulle lisapinget tekitas oli see, et peale lõunat hakkas Oliveril ninast tatti jooksma. See veel puudus... Mainisin narkoosiõele ka ja ta kohe ütles, et kui on äge infektsioon, siis loomulikult oppi teha ei saa. Mul oli eile tunne, et ma lihtsalt murdun selle pinge all ja ma enam ei jaksa. Kaks nädalat juba iga päev pablanud, et ei jääks mina ega Oliver haigeks ja nüüd siis nii. Nutt tahtis peale tulla. Kui narkoosiarst lahkus, siis ütles ka, et uurib, mis plaan õdedel on, et kas proovivad veel. Veidi aja pärast kutsutigi verd andma, aga sedapuhku kuskile alumisele korrusele. Mees läks kabinetti ja kostus nuttu ka. Mul tahtis juba närv üles öelda... Välja tulles ütles, et aind näpuverd võeti. Uhh.... Kui tuppa tagasi saime, siis andsin Oliverile piima ja kussutasin jäkkegi tuttu. Ta oli ise vist nii üleväsinud või siis elevil, aind sahmis voodis ringi. Kui magama jäi, siis lasi mõnuga veisi üle 2 tunni rahulikku und. Vaeseke oli nii-nii vässu. :( Õnneks see oli ka viimane piinamine, kui õhtube vannitamine välja arvata. Ta pole ju harjunud vannis istuma ja ta hakkas kartma ja nii nutma. Proovisin megakiiresti pesu ära teha, pead ei pesnudki, ja siis ruttu vannist välja rätikusse ja sülle. Siin nii loll dušiotsik ka, et alguses tuleb vesi kraanist ja allea auht suure survega jääd dušš tööle. Peale vanni siis kuivatamine, uus mässu, tudukas, piim ja tuttu. Läks ka veidi ikka aega, enne kui tuttu jäi, jällegi kussutamisega. Öösel andsin u 3.30 ajal talle veel igaks juhuks piima, kuna 4 tundi enne oppi süüa ei tohi anda. Kuna ta tavaliselt öösiti 1x ikka sööb, siis ei tahtnud riskida, et ta nt kella 5 ajal seda soovib ja ma teda lohutama pean hakkama.

Opipäeva hommikul ehk 03.10.2023, ärkasin mina veidi peale 7t ja ei läinud kaua, kui ka Oliver end üles ajas. Siis panin uue mässu ja body ja tegime veidi pilte. Kallistasime ja nunnutasime, meea hüpitas. U 7.45 tuli õde ja pani ninna mingit rohtu, mis pidi ta rahulikumaks tegema. Veidi aja pärast tuli ka arst ja küsis, kuidas meil on. Rääkisin talle ka nohust, õnneks ta suhtus okeilt, kuna see oli tõesti pisike. Ütles veel, et see rohi, mis ta sai, see teeb Oliveri veidi nagu purju ja ta võib kohtlaselt ka naeratada. Ei läinudki kaua, kui veisi enne 8.15 meid opituppa kutsuti. Selleks ajaks oli Oliver tõesti veidi nagu purjakil. Mees jäi mind ootama. Mina sai selga käistega kilepõlle, maski ja pähe mütsi ja viisin meie nunnu opituppa. Oijah... seal pidi riided seljast võtma ja siis üks õde ütles, et paneks istuli, aga ma segaduses panin pikali ja Oliver hakkas nii hullult nutma. Mul oli nii kurb olla ja tundsin end nii süüdi. Suht ruttu saigi ta endale maski näole, mis talle ka ei meeldinud, sest pidi ju olema nö hermeetiliselt ja õnneks jäi päris ruttu tuttu. Oeh... raske südamega jätsin ta sinna lauale. Edasi tulime siis mehega palatisse ja nüüd me siin ootame. 

Palatisse jõudes murdusin ka ja pisardasin. Esimest korda mõtlesin, et miks küll tema, ta nii nunnu ja tubli ja armas ja naljakas ja... miiiiiiks küll?! Nii ebaaus lihtsalt. :( Mees veel mainis, et ta loodab, et Oliver ikka haige polnud. Mida rohkem ma mõtlen, seda enam olen kindel, et see nohust. Kutt juba mitu päeva pigem viril olnud, ila jookseb ka palju rohkem, kui tavaliselt. Tatt minast vedel ja läbipaistev, köha pole (ainult siis, kui tatt neelust kurku vajub) ja üle ised igemed olid päris paistes. Lisaks kihvakohas paistis üks nurk ka heledam. Eelmiste hammastega oli sama.

Aga nüüd.... kell on 11.27, mis tähendab, et paar tundi vaja veel oodata.

Umbes kell 13.15 tuli Oliveri kardioloog, kes ütles, et operatsioon läks hästi. Kõik, mis taheti teha, seda tehti ja hetkel seis stabiilne. Mainis veel, et läheb veel aega, enne kui kirurg ise meid asjadega kurssi viib. Siiski oli väga hea teada, et operatsioon läbi (sel hetkel oli siis lõpuprotseduurid, nt haava sulgemine jne) ja kõik hästi. Ei läinudki tegelikult palju aega mööda, kui tuli juba kirurg Raili Tagen ja ütles ka, et kõik läks hästi, seis on stabiilne. Ütles, et esimesed 24h on nö kriitilised ja et oleksime valmis, et vaatepilt ei ole nö ilus. Palju juhtmeid jne. Lisaks ütles ka, et paranemine toimub tibusammudel, aga halvaks lähevad asjad äkki. No selline väga loogiline jutt ja meile selles mõttes mitte midagi uut, et me mehega mõlemad suht ratsionaalsed inimesed. Ei arvagi, et üks päev on opp ja teisel päeval juba laps jookseb ringi jne. Enne minemist ütles veel, et Oliver viiakse intensiivi ja nad sätivad ta seal paika ja siis tullakse kutsutakse meid ka. Veidi enne kella 15 saimegi lõpuks oma nunnu juurde. Ütleme nii, et... jah, vaatepilt polnud tore. Oli tõesti palju voolikuid ja ravimeid (lugesin kokku 10 ravimit), aga ma ei ehmatanud sellest ära, olin selleks valmis. Lihtsalt kahju oli enda pisikest sellises seisus näha. Nina kaudu oli tal siis hingamisaparaat pandud. Lisaks oli tal kanüül kaelast, mille kaudu manustatakse ravimeid. Siis oli kanüül ühel vasakul käel, kust võetakse vereproove. Vasaku jala peal oli ka kanüül, seda ma enam ei mäleta, miks... Siis oli põiekateeter. Sellega oli küll see, et iga kord seda nähes, käis endal ka jõnks läbi, sest see tundub nii valus. Pepus oli ka tal toru ja lisaks mõõdeti sealt ka kehatemperatuuri. Haavast tuli kaks toru välja, üks drenaaž hava juurest ja teine oli äkki maksa juurest, mis siis koguneva üleliigse vedeliku välja viib. Ehk siis noh, väga palju toimus korraga. Alguses ei julgenudki teda väga puutuda ja paitada, aga vaikselt ikka. Hiljem viisime talle tema sinise kolli seltsiks ja luti igaks juhuks. Õhtupoole käisime veel vaatamas, õnneks olid väga toredad õed ja ka valvearstid. Natuke räägiti ka sellest, et äkki proovida hingamistoru ära võtta.

Uhh... selline väga emotsioonide- ja sündmusterohke päev siis, mis õnneks lõppes hästi.

Kompuutertomograafia (KT) ehk ettevalmistused operatsiooniks

Viimane kontrollvisiit oli 01.09.2023 ja see läks päris hästi. Hapnikutase oli okei, UH ja EKG sai kenasti tehtud. Arst rääkis juba siis, et opp on nn silmapiiril. Sügisel või siis hiljemalt jaanuaris. Ja enne seda peaka tegema tõenäoliselt angiogrammi, et soontest ja südamest täosemat pilti saada, kuna UH kõike ei näita. Mainis ka, et võimalik, et tehakse ka mingi muu protseduur selle asemel. Uut aega kokku ei leppinud, aga seda ennegi juhtunud.

Kolmapäeval, 20.09.2023, helistas Oliveri kardioloog. Arvasin, et tahab uue vastuvõtuaja kokku leppida, aga eksisin. Arst teatas hoopis, et nad teeksid Oliveri operatsiooni oktoobri esimesel nädalal ära, aga et enne seda oleks vaja teha veel kompuutertomograafia (KT), et näha, kuidas täpselt koronaarterid asetsevad. Arst rääkis kirurgiga, kes arvas, et angiogramm pole siiski vajalik ning selle asemel siis KT teha. Lisas veel, et parem on ikkagi operatsioon juba ära teha, kuna parem vatsake teeb juba rohkem tööd, kui peaks. Kui oodata, siis võivad tekkida ka muud probleemid, mida siis võib olla juba keerulisem nendega tegeleda. Eks see veidi ootamatu oli, aga samas oodatav asi ikkagi, et väga ehmatanud ma polnud selle kõne peale. Ma ise arvan, et tõenäoliselt tekkis opijärjekorras nö auk, et erakorralisi enam polnud nii palju ja seetõrru võetakse siis Oliver juba ette. Igatahes arst ütles veel, et täpsustab selle KT aja veel üle ning helistab järgmine päev tagasi.

Neljapäeval, 21.01.2023, helistaski arst tagasi ja ütlea, et KT aeg on järgmine esmaspäev ja tavaliselt peaks päev varem kohal olema, kuna vaja täita pabereid ja lisaks veel enne teha UH, kaaluda, mõõta ja võtta ka verd. Siiski ta palus, et äkki saaksime tulla juba laupäeval hiljemalt kella 17ks, kuna muidu peab ta pühapäeval ainult Oliveri pärast tööle tulema. Olin nõus, sest mis see pool päeva ikka enam muudab.

Jõudsimegi siis laupäeval u kella 16ks juba kohale. Kõigepealt kirjutati meid haiglasse üldpediaatria osakonda sisse ja siis tegi arst Oliverile UH. Mõõtis ka hapnikutaset ja see oli seal 100% juures, mis on väga hea. Kuigi tal õnneks on alati see olnud korras ja seal 90-95% vahel. Siis tuline korraks enda tuppa tagasi ja juba kutsutigi meid protseduuri tuppa. Kõigepealt kaalusime (9335 g) ja mõõtsime (70 cm). Oliver juba hakkas nutma, sest mõõtmine oli aind mässuväel ja see nahalatakasju jahe. Siis hakkasin teda riidesse panema ja veidi isegi rahunes, aga kui verevõtmiseks läks, siis ... sealt tuli selline nutt, mida ma polegi veel kuulnud. Tahtsin isegi juba piserdada. Suutis isegi mingi 5 cm tatimulli puhuda. :D Läks ikka tükk aega, enne kui enda toas rahunes. Siis oli ta ka juba suht väss ja jäi magama. Siinolevat võrekat ta paistis veidi kartvat. See selline minu jaoks veidi kõrge, metallist, punase ja kollasega. Süles jäi ta õnneks magama ja siis panin ta voodisse. Ööunne minek oli tema kohta paras õudus. Ausalt, ma ei mäleta, et temaga üldse kunagi sellist kammi oleks olnud. Õhtul ta vist ikka veidi kartis seda võrekat, seega kussutasin teda siis süles poolunne. Kui hakaksin võrekasse panema, siis veidikeseks jäi ja siis täiest kõrist nutt. Ja nii u 4x. Ma arvan, et umbes 1,5 tundi võttis tema magamapanek aega. Selle aja jooksul käisid õed kaks korda küsimas, et kas on mingi probleem. Tegid ettepaneku ta enda kõrvale võtta, aga ma ju teadsin, et see asja ei paranda. Lisaks oleks seal haiglavoodis väga ebamugav kahekesti magada. Käivad küll ääred üles, aga need siiski madalad ja arvestades, et Oliver juba ajab end põlvedele, siis ma poleks nkn julgenud. Lõpuks õnnestus ta siiski võrekasse magama panna nii, et ta jäi... kuniks ma end vastu voodit ära lõin. See ehmatas ta üles ja hakkas otsast peale. Võtsin ta jälle sülle, kussutasin u 15 minutit ja siis õnneks vajus ta jälle nii ära ja püsis võrekas. Ülejäänud öö oli suhteliselt okei. Ise ärkasin päris tihti, Oliver oli veidi rahutum, aga õnneks üles ei ärkand. Mul oli raske aga iga kord uuesti magama jääda, sest millegipärast leierdasid lastelaulud peas. :D Oliver ärkas juba 6.40, mis oli veidi vara, aga no mis sa teed. 

Pühapäev ise oli juba okei. Möödus see sisuliselt Oliveriga tegelemisega ja söötmisega. Õnneks jäi ta võrekas suurtemate probleemideta päevaunedesse. Käisime ka mängutoas mängimas, seal oli tal päris huvitav. Päeva peale saime ka Märdiga kokku, et jalutama minna, aga just siis kadus päike ja väljas oli päris tuuline. Jalutasime siis mööda haiglat. :D Õhtul sain veel ühe teise naisega kokku, kes hetkel oma pisikesega haiglas on. Pisike oli/on intensiivis, kuna tal oli operatsioon. Naine ise oli samas osakonnas, kus minagi, kuna intensiivis lapse juures ei ole kõige parem olla. Vahelduseks oli tore ja ma südamest loodan, et neil läheb kõik hästi ja see pisike sellest välja tuleb! Veidi kartsin Oliveri ööunne panekut, kuigi tegelikult midagi väga hullu polnud. Nutuhooge teisel päeval ei tulnud, küll aga ei tahtnud ta magama jääda. Muudkui siblis voodis ringi ja ajas end külje najal põlvedele. Palatil oli ka aken koridori poole ja koridoris see tuli siras sisse, hoolimata sellest, et aknal olid ribakardinad ees. Ma ise arvan, et äkki segas see Oliveri, sest võrekas oli täpselt selle akna all. Kui muidu ta kustub 10-15 minutiga, siis seekord läks veidi üle tunni. Lõpuks ei aidanud muud, kui samamoodi kussutasin ta enda süles poolunne ja siis panin võrekasse. Kusjuures isegi mind häiris see tuli. Õnneks kesköö kanti umbes see tuli lõpuks pandi ka kustu.

Esmaspäeva hommik oli varajane. Oliveri KT oli plaanitud kella 11ks. Pühapäeva õhtupoole käis üks õde rääkimas, et järgmisel hommikul peaks Oliver olema söönud hiljemalt kella 8ks. Ma ise teadsin küll, et varem, aga no okei siis. Hiljem tuli veel teine õde ja ütles, et hiljemalt kella 7ks peaks olema söönud. :D Et siis.... ok. :D Ma ise hiljem vaatasin uuesti sellelt nõusolekupaberilt, et kui sööb RPA, siis peaks vahe olema 4 tundi ja kui RP, siis 3 tundi. Võib-olla esimene õde arvas siis, et ma annan RP talle... No ei tea, aga igaljuhul väga hea, et teine õde üle rääkima tuli. Panin siis endale äratuse juba 6.20ks, et jõuaksin ärgata ja piima valmis teha. Teadsin, et tal läheb nkn söömisega ka aega. Kuna suht kaua pidi olema söömata, siis tegin veidi suurema koguse ja lootsin, et sööb kõik ära. Lõpuks sõi kokku u 220 ml ära, mis on väga hea. Ja vigurdamistega koos läkski nii, et veidi enne kella 7 saime söönuks. Vajadusel hiljem oleks võinud lonksu vett ka anda.

Veidi peale kella 10 hakkasime alla korrusele minema. Õed võtsid kaasa Oliveri voodi ja mina võtsin Oliveri enda sülle. Alla jõudes sai ta kõigepealt suu kaudu ketamiini, mis pidi ta u 15 minutiga magama panema. Veidi aja pärast hakkas intensiiviõde uurima ta veene, et kust kaudu oleks kõige parem kanüül panna. Vaatas üle käed ja jalad ja kommenteeris, et väga head veeni pole. Ütlesin siis, et tavaliselt nt verd võetakse peaveeni kaudu, mispeale vaadati, et seal on hea veen tõesti. Möödus u 20 minutit, Oliver jäi küll veidi uimaseks ja rahulikumaks, hakkas isegi nn laulma nagu tal enne und kombeks, aga magama siiski ei jäänud. Aega enam aga polnud, mistõttu panin ta sülest laua peale, et õde saaks kanüüli sisestada. Alguses oli okei, aga kanüüli oli raske sisestada. Lõpuks said ja hakkasid ka mingit ravimit manustama, kuid tekkis punn, mille peale nad ütlesid, et ravim ei lähe edasi, st see koht ei sobinud. Selle aja peale Oliver juba väga nuttis. Siis tuli üks teine õde ja ütles, et proovime peaveeni. Mina hoidsin Oliveri keha, ta juba täitsa paaniliselt nuttis, ja õde proovis siis kanüüli panna. Tundus juba, et saigi, aga kuna Oliveril oli võimalik ikkagi rabeleda, siis läks soon katki. Peale seda sain Oliveri enda sülle, et saaksin teda rahustada. Läks veidi aega ja lõpuks ta enamvähem rahunes. Kanüül oli aga endiselt vaja panna, mis tähendas, et nüüd proovis üks teine õde siis teisele poole peaveeni seda sisestada. Oliver nii-nii nuttis, et ma tahtsin juba isegi pisardama hakata. Minu väike vaene lapseke, niimoodi kiusatakse. Õnneks seekord õnnestus ja ruttu süstiti ühte teist ravimit Propofol, mis ta õnneks päris ruttu magama pani. Natuke aind nuuksus veel. Siis üks õde ütles, et kui nüüd kiiresti minna, siis saab ehk selle rohuga KT tehtud ja narkoosi tegema ei peagi. Kell oli siis 11. Mina läksin enda palatisse, tegin teed ja olin niisama. U 11.20 toodi Oliver juba tagasi ja öeldigi, et narkoosi panema ei pidanud, viimasest ravimist piisas. Seegi hea. Palatis ühendati talle külge seesama andur, mis mõõdab pulssi ja hapnikutaset. See viimane kõikus 85-90% vahel. Alguses öeldi, et las ta magab seda rohtu välja, aga siis hakati teda ikka äratama. Ärkas päris kiiresti ja suht ruttu oli valmis tegudeks. Ronis juba käpukile ja võre najal põlvedele. On ikka pisike totuke. U 45 minutit toibus, siis andsin talle vett juua. See õnneks püsis sees. Ja veidi aja pärast lubati ka süüa anda. Viimasest söömisest oli 6 tundi möödas, seega tegin suurema koguse. Lisaks võisin anda hommikused rohud ka tagantjärgi ära. Sõi isuga ja õnneks ei oksendanud. See aga tähendas, et oli luba koju minna.

Enne kojuminekut tuli veel arst rääkima, et mis edasi saama hakkab. Pühapäeval, 1.10.2023, läheme siis tagasi haiglasse (seekord südamekirurgia osakonda). Oliveri operatsioon on teisipäeval. Luges veel sõnad peale, et haigeks ei tohi jääda, seetõttu püüame end väga hoida. Isegi väljas ei julge käia. :D 

Kui muidu mõtlesin, et okei, operatsioon, tean, et on vaja ära teha jne ning mul polnud mingeid erilisi tundeid, siis peale esmaspäeva asi muutus. Veidi hakkasid tulema igasugu mõtteid pähe ja veidi ka kartusi. Väga detailselt mõelda ei taha, et need mõtted mul ei kinnistuks. Veidi selline tundmatu tunne on ja ei tea, mida oodata. Eriti just peale operatsiooni, kuidas tema eest hoolitseda jne. Opitiim võib ju ükskõik kui hea olla, aga iga opp on organismile ikkagi trauma ja iga organism reageerib sellele erinevalt. Tahan lihtsalt loota, et minu väike pätt tuleb sellest kenasti välja.